|
|
| Muuseum: piiri- ja proovikivi
Kirjanik Karl Ristikivi muuseumi tulek Eesti kultuurilookaardile 10 aastat tagasi tundub aastal 2001 tõelise ilmumina. Teisalt võib 1943. aastal Läände põgenenud kirjaniku mälestuse jäädvustamist ja säilitamist tema viimases elukohas Tartus Hermanni t. 18 käsitada kui märki: meie ainus pagulasele pühendatud isikumuuseum fikseerib ühtlasi ka Teise maailmasõja ja kommunismi eest Läände põgenemise alguspunkti.
Ajas tagasi vaadates võib täheldada seost 1980ndate algul algatatud Ristikivi muuseumi loomise mõtte ja sama kümnendi teisel poolel toonases Eestis alanud väliseesti kirjanduskonverentside vahel, mis päädisid kodu- ja väliseesti kirjanduse taas ühtseks kuulutamisega. Eesti taasiseseisvumisaastal sündinud uus kirjanikumuuseum pälvis üldist vaimustust. Kümme aastat hiljem seisab Tartu Linnamuuseumi filiaalina töötav Ristikivi muuseum küsimärgi ees: mis saab edasi? Muuseum kui mälu päevik Just siin, Tähtvere vaikuses ja eraldatuses justkui oma mõtteid mõlgutlevas 1940. aastal valminud kahekorruselises majas jälgis geograafiharidusega kirjanik 1940 – 1943 Eesti hävingut ning Vana-Euroopa kadumist maailmakaardilt. 1943. aasta oli Karl Ristikivile elust kokkuvõtete tegemise aasta: tol aastal alustatud päevaraamatu (Litteraria 17, Tartu 2000) lehekülgedele talletas ta olulise lõigu Eesti ajaloost, Saksa okupatsiooni aegse Tartu vaimuinimese pilgu läbi. Siit Hermanni 18 asuvast üüritoast jälgis kirjanik, hing kinni, jõuvahekordade muutumist maailmas ja ootas, mis saab edasi; siin pidasid sõda Ristikivi enda ratio ja tunded jäämise- ning põgenemisvõimaluse vahel. Siin jõudis kirjanik päev päevaga lähemale oma saatuse äratundmisele ja sisemisele kriisile, mille käigus sündis lahkumisotsus. Ristikivi päevik on üks omapärasemaid ja saladuslikumaid dokumente, mälu lugu, milles erinevalt enamikust seda aega käsitlevatest mälestusteraamatutest liigutakse ajas edasi (vrdl. Madis Kõiv, kes taastab oma perekonna põgenemisloo raamatus “Kalad ja raamatud” ning liigub erinevalt Ristikivist mäletajana ajas tagasi). Enesevarjaja Ristikivi kasutab “koodi”, jättes lugeja käsutusse tihtilugu vaid vihjeid ning mõistuütlemisi, tekitades lugejas tunde, nagu oleks ühe teksti sees teine, tolles “teises” omakorda “teine” jne. Siinkohal võib lugeja süüdistada allakirjutanut teemast kõrvalekaldumises. Mis on muuseumil tegemist päevikuga? Ent just seesama päevikki kuulub muuseumi juurde: pole vist palju öeldud, et Ristikivi elu ja pagulust illustreeriv muuseum mõjub nagu visualiseeritud päevik. Muuseum võtab kokku nii paguluse proloogi kui epiloogi. Muuseumis ringi liikudes ja kirjanikule kuulunud raamatukappi, voodit ja padjale visatud portfelli vaadates tabab külastajat ootamatu äratundmine: kui hiljaaegu eksponeeriti Rocca al Mare vabaõhumuuseumis küüditatutest maha jäänud toasisustust, eesmärgiks sisendada vaatajale visuaalse pildi kõrval ka tunnet, siis Ristikivi muuseum eksponeerib Ristikivi isiku, tema elu ja loomingu kõrval ennekõike paguluse tunnet, sundides muuseumikülastajat mõtlema pagulusele, XX sajandi “katkuks” nimetatud nähtusele sügavamalt. Nii nagu on mälu lugu Ristikivi päevik, on mälu lugu ka tema muuseum, mille eksponaatide hulgast vajutavad end pitserina mällu Eesti Kirjanike Kooperatiivi esimene kirjutusmasin, käsitsi vändatav paljundusmasin ja kassaaparaat. Ja muidugi raamatud, mille tiitellehel EKK logo ning ilmumiskohaks Lund, Vadstena või Stockholm. Lauale puistatud pruunikaks koloreeritud postkaardikuhjast vaatavad vastu Bernard Kangro, Visnapuu, Alver. Need, kes jäänud, ja teised, kes ära läksid… Kadunud aja otsijana kirjanduslukku läinud Ristikivi otsiks omaenese muuseumi kaudu justkui aega ja inimest edasi. Sellesama muuseumi kaudu, mille edasine käekäik sõltub linna rahakotist, linnaisade äranägemisest ja ühiskonna väärtushinnangutest ning mis paraku ei ole saavutanud niisugust populaarsust rahva seas nagu näiteks Palamuse koolimuuseum või Vargamäe talumuuseum. Muuseumi pakutud Ristikivi-teemaliste ainetundide sarja on kasutanud muuseumitöötajate sõnul vaid vähesed koolid. Kas Ristikivi on kooliprogrammide mahtu arvestades liiga “uus” või liiga “võõras”? Või on muuseumi vähene populaarsus koolide hulgas seotud sellega, et enne 80ndate lõppu, 90ndate algust ettevalmistuse saanud õpetajad pole Ristikivi loominguga piisavalt kursis? Või on kooliprogrammi valitud “Hingede öö” tavakooli gümnaasiumiõpilasele liiga keeruline ja erandlik, et saada põhjalikum ülevaade kirjaniku loomingust? Eesti kultuurilugu pole seotud ainult sellega, mis sünnib kodu-Eestis. Ehk tuleks väliseestlustki hakata käsitlema senisest hoopis avaramas kultuurikontekstis, miks mitte nii nagu näiteks Ungaris? Ent tulgem tagasi muuseumi juurde. Mida arvavad muuseumi tegemisi lähemalt vaaginud asjaomased isikud? Tartu Linnamuuseumi direktor Heivi Pullerits: “Et praegu on loomisel Ristikivi selts, tuleks mõelda muuseumi kohaldamist seltside tegevuspaigaks või väliseesti kultuuri keskuseks. Asi puudutab ikkagi Ristikivi muuseumi kandepinda, mis ei ole niisugune nagu näiteks Lutsu muuseumil. Tõsiasi, et Ristikivil ei ole kooliprogrammides tekkinud nii kindlat kohta kui Vildel ja Tammsaarel, kes on tugevad “koolikirjanikud”, on tõenäoliselt seotud ka sellega, et tal pole sellist seotust Eesti maastikuga kui näiteks Lutsul Palamusega, Tammsaarel Vargamäega, Vildel Mahtraga. See on üks põhjus, mis tõstab kirjanike populaarsust ja suurendab ilmselt ka muuseumide külastatavust.” Siit jätkates võiks küsida: missugune on Ristikivi maastik? Kas Varbla, Tallinn, Tartu, Stockholm või hoopis Rooma? Või on tema maastik “kõik, mis kunagi oli”, seesama muuseum keset Tähtveret, vana vaikse tänava ääres, mille ühe lõigu nimi võiks (Ristikivi elukohta ja omaaegset Tartut silmas pidades) olla ka Arkaadia tee? “Mul on kohutavalt hästi meeles üks oluline moment muuseumi ajaloost: kui otsus Ristikivi muuseumi loomise kohta oli vastu võetud ja muuseum n.-ö. valmis, sõitsid siia Kalju Lepik, Raimond Kolk ja Arvo Mägi. Läksin neile vastu ja äkki küsis Kalju Lepik, et kas ikka oli õige aeg ja õige koht väliseesti kirjanduse siiatoomiseks? “Kas olete kindel, et ei juhtu nii, et täna muuseum avatakse ja paari kuu pärast suletakse?” uuris Lepik minult. Ütlesin, et iseseisvas Eesti Vabariigis ei juhtu, et see osa eesti kirjandusest tunnistatakse olematuks …” Mis saab edasi? Linn leiab, et Karl Ristikivi muuseum pole end õigustanud. Ristikivi fond on reorganiseerunud – loodud on Ristikivi selts, kuid selts ei suuda finantseerida remonti, mida muuseum kahtlemata vajaks. Muuseumi käekäigu üle südant valutavad esimene juhataja Janika Kronberg ja Rutt Hinrikus, kes muuseumi nõukogu liikmena, Ristikivi uurijana ja mõnda aega ka muuseumi direktorina Ristikivi muuseumi ajalooga enim kursis, näevad alternatiivina järgmisi võimalusi: 1) leida rahastaja, kes aitaks teha remondi; säilitada memoriaaltuba ja anda ülejäänud ruumid loodava Ristikivi seltsi käsutusse (samas jääb lahtiseks, kes tasub kütte- ja elektrikulud); 2) säilitada memoriaaltuba ja muuta ülejäänud korter külaliste, kirjanike, kunstnike, kirjandusuurijate jt. teadusetegijate tasuliseks majutuskohaks, mis võimaldaks luua uue ja olulise võimaluse linna nn. kultuurikülaliste majutamiseks; 3) rajada olemasoleva muuseumi baasil väliseesti keskus. Rutt Hindrikuse sõnul on muuseumil olnud väliseestlastega hea side. Samas tuleb arvestada, et eesti kultuuriga vahetult seotud väliseestlased on juba eakad inimesed, aktiivseid tegutsejaid on järel vähe. “Kas meil poleks siiski aeg ise hakkama saada ja väliseestlastelt abi küsimise asemel kord ka ise midagi anda?” küsib Rutt Hinrikus Ristikivi muuseumi uksel seistes. Tundub, et Ristikivi nimega seotud piirikivistaatus jääb teda saatma edaspidigi, märkides piiri oleviku ja mineviku, vabaduse ja vägivalla, vana Euroopa kokkuvarisemise ja totalitaarsüsteemi sünni, kodu- ja välis-Eesti, elu ja kirjanduse vahel. Ka muuseumide erineva staatuse piiri. Uued ja renoveerimise läbi teinud muuseumimajad on vanadest märgatavalt vaatemängulisemad (ka suuremaid investeeringuid nõudvamad) ja nende tegutsemissuunad “rahvamajalikumad”. Küsitav on, kas sama mudelit on võimalik kohaldada kõigile muuseumidele, eelistades vaatemängu sügavamale sisulisele tähendusele. Ja mida peaks endast kujutama atraktiivne pagulasemuuseum? Siinkohal tahakski küsida, kas ei ole Ristikivi muuseumi puhul tegu mitte ainult “piirikivi”, vaid ka “proovikiviga”, sellega, kuidas kodu- ja väliseesti kultuuri ühtse käsitamisega tegelikult on? Lugedes eelmisel nädalal Sirbis ilmunud Mati Hindi ning 30. augustil Postimehes ilmunud Rutt Hinrikuse Ristikivi muuseumi sulgemisest ajendatud artiklit, jääb mulje pigem vastasseisudest kui kahe kogukonna vahelisest ühtsusest. Kas ei peegelda Ristikivi muuseumiga toimuv meie eneste kultuuriarusaamu, ajalootundmist ja tolerantsi? Ehk võimaldaksime Ristikivil seekord Tartusse jääda ning ajaksime oma kultuuripoliitikat nii, et sellest, kes on koju tagasi toodud, ei saaks taas pagulane? LIVIA VIITOL
|
