Progressi pole olemas*
 
21. septembril Tartus Tampere majas toimunud Wimbergi ja Jürgen Rooste kohtumise varjutas poolteist tundi enne kirjandusõhtu algust käinud pauk Eesti Vabariigi ajaloos. Arnold Rüütel valiti kolmandaks Eesti presidendiks. Õhtut alustati luuletajate üleskutsel Tampere majas leinaseisakuga.
Seejärel ei tehtud katsetki välja kuulutatud õhtu teemast “Progress on püha” kinni haarata. Nagu Jürgen Rooste hiljem rääkis, oli teema tegelikult lambi pealt võetud. Niisiis jäädi killuviskamise juurde, mis on punnitatud akadeemilisuse kõrval igati mõnus, ja räägiti veel sotsiaalsuse vajalikkusest kunstis. Wimberg luges luuletuse Leninist, mis suutis leinaseisakuga tekkinud masendust leevendada. Tekkinud irooniliselt lõbusat õhustikku aitas kõige rohkem üleval hoida õhtu korraldaja Matti Milius, kes hiljem ostis Wimbergilt kolme krooni eest posu värsse. Rooste pani punkti luuletuste ja laulude esitamisega Hea Elu klarnetimängija Guido von Eckmanni saatel.
Õhtust vestlevad Hedda Maurer ja Priit Kruus.

 
PK: Rooste ja Wimberg ei saanud üldse otsa peale. Mis on mõistetav – veel järgmisel päeval oli mu enda meel nii haaratud reedel Estonias toimunust, et märkasin Tallinnasse jõudes kohe Tartu maanteel Marati maja peal kirja “Au tööle!”, Ühispanga sildil meenutas see kuldne U kahtlaselt sirpi ja Stockmanni vastas nägin ühe torni tipus viisnurka.
HM: Rüütlil oli kahtlemata oma mõju. Wimberg ei öelnud sotsrealismi kohta sõnagi. Ainult rehmas käega, kui ma enne jutuajamise algust selle kohta küsisin.
PK: Kui Mattit poleks olnud, oleks võib-olla kurjaks ropendamiseks kah läinud. Või nutmiseks. Muidugi, kohe alguses leppisid Jürgen ja Wimberg kokku, et räägitakse ainult headest asjadest. Ja siis hakkas Wimberg rääkima sellest, kuidas ta Jürgenit kadestab. Et tema pole nagu midagi teinud – üks raamat ainult väljas – ja Jürgen muudkui avaldab ja avaldab. “Kruogan”, TNT almanahh ja Urdud on Wimbergi jaoks kõigest vihikud. Kuidas sa kui “Kruogani” koostaja sellesse suhtud?
HM: See on nii vana ja näpu otsas tehtud asi, et võib esimese hooga meelest minna küll. Ta oli hästi noor siis ka, alles keskkooli lõpetanud. Vist Meie Meeles oli teda varem avaldatud, kuid raamatuna oli küll “Kruogan” tema jaoks esimene. Need asjad, mis ta nüüd kirjutab, on hoopis teistsugused ja võimalik, et ta varaseimaid töid suudab alles mõnekümne aasta pärast vaadata ning siis juba heldimusega. Kas sa kujutad ette heldinud Wimbergi?
PK: Wimberg on kindlasti suur austajate fänn. Ja ma ei tea suuremat Wimbergi austajat, kui seda on kriitik Jaak Urmet ja ka kirjanik Wimberg ise.
Ja vaata, see jutt, mis ta rääkis oma seni kõige meeldivamast esinemisest kuskil Türi ööelukeerises purjus kohalikele jõmmidele, kes karjuvad: “Jou, siin mingi mats loeb jõle kihvte asju, tulge kuulama!” See vist ongi see heldimapanev elulähedus kõige ehedamal kujul, mida nad mõlemad Jürgeniga taga ajavad ja rõhutavad. Ka Jürgenil oli ju analoogne kogemus varnast võtta. Lahe. Samas ei saa mina aru sellest sotsiaalsuse elujõust, mis on nende mõlema arvates üheks esmaseks eelduseks teose või autorioskuste tunnustamiseks. Kevadel toimunud “Sotsial” ei saadud ju kah asjast selgemat sotti, kuigi terved kambad aeti selleks kokku. Ikka oli nii, et ühed rääkisid sotsiaalsest kriitikast – mille puhul tekib küsimus, kes keda – ja teised aktuaalsusest. Oma aja kirjanikke on ju olnud palju, näiteks Remarque, keda mõned praegu hoopis naistekirjanikuks nimetavad.
Sotsiaalsuse elujõud on teema, millest Jürgen või Wimberg peaks diplomitöö kirjutama. Siiani on nende sõnavõtud andnud ainult alust Berk Vaherile rääkida tühikekslejatest, kes ekstravagantse teema valguses endil särada lasevad.
HM: Ma olen ka selle peale päris palju mõelnud. Ehk ei saa neist päris hästi aru, sest nad ei oska seletada või ei pea seda isegi vajalikuks. Jürgeni ja Wimbergi jaoks kehtib aksioom: kunst peab olema sotsiaalne, pauerit ei saa eitada, vastupidine on viga või siis käsitöö. Mäletad, mida Jürgen ütles kunsti kohta: kui ühiskonda on tabanud kriis, ei tohi pakkuda enam pelgalt esteetilist-abstraktset, impressionistlikku, ekspressionistlikku, sümbolistlikku, vaid elulähedust: kunstnik peab sekkuma ellu ning võtma seisukoha.
PK: Päris hea oli Jürgeni näide selle kohta, milline lõhe valitseb prügikasti kõrval lamava läbipekstud naisterahva ning ühe lõuendi vahel, mis kunstigalerii seinal ripub (näiteks teos “Roosa punasel” vms.) ja ainult esteetilist naudingut pakub. Lõhe küll, kuid kuidas seda täita? Maalida läbipekstud vanamutti, nagu Veiko Märka küsis? Wimbergi jaoks on tõeline kunst aga – ma usun, et sain õigesti aru – see, millega igaüks hakkama ei saa. Hobuse joonistamine näiteks.
HM: Ta rääkis põhimõtteliselt joonistusoskusest.
PK: Ühes Üliõpilaslehe numbris siunaski Wimberg olukorda, kus kõik tegelevad kõrge kunstiga ja kuskilt ei leia inimest, kes lasteraamatusse lihtlabase hobuse ja päikese joonistaks.
HM: Selle peale tahakski kuulda sotsiaalsuse päikesest ja hobusest; ma tegelikult usun küll, et võib paista ja hirnuda. Selle teemaga on ainult niisugune häda – kui tahaks vastu vaielda, kaob järg käest ära ja enam ei mõikagi, mida just täpselt täpsustada või ümber lükata tahaks. Kuidas sa ikka vaidled vastu, kui öeldakse, et kunst ja käsitöö on erinevad asjad? Mulle on jäänud mulje, et Jürgen ja Wimberg ei püüagi asjale sisuliselt läheneda, vaid ainult kirjeldavad, mis tunne on sotsiaalsust kunstis hinnata. Pauer värk. Seisukohad põhinevad pigem emotsioonidel. Sellepärast vist ei saagi sellest aru need, kes täpselt samamoodi ei arva. Ja ega selle õhtuga ka midagi olulist juurde ei öeldud, vist ei olnud sedasorti ürituski.
PK: Vähe inimesi kuulamas kah, ei tea, kas see on kuidagi Tartu viga. Matti Milius küsiski hiljem, mis värk on, asukoht kesklinnas, aga inimesed ei tule. Võib-olla on asi selles, et Tampere majas ei ole baari?

*Niimoodi ütles M. Lotman suvel telekas.