Ma ei taha teada, et maailm on ümmargune
Fotograafi ja kirjaniku Andres Saali imeline maailmareis

Ma ei taha teada, et maailm on ümmargune, vaid ma pean seda ise kogema. Nii võiks kokku võtta ühe unustusehõlma vajunud kirjaniku, ajakirjaniku ja fotograafi, Andres Saali elu. See pole mingi sirge ja äratuntav teekond, vaid ülipõnevate jälgede rada, millel iga samm on kui ta mõtte- ja hingemaailma kaja. Eelkõige teatakse Andres Saali tema romantiliste, eestlaste muistset vabadusvõitlust kujutavate seiklusjuttude järgi. 

Artikli autorigi esimene kokkupuude Saaliga ulatub oma vanemate raamatukogu lugemise algusaega, mil “Vambola”, “Leili” ja teised jutud vaba aega täitsid. Teine kohtumine tuli tuntavalt hiljem, kui tegelesin juba fotoajalooga ja avastasin pööraselt põneva saaatusega fotograafi, seni kirjanikuna tuntud Andres Saali. Väga vähe teatakse fotograaf Andres Saalist, kuigi me kõik, kes läbi fotoaparaadi silma kordki vaadanud on, kasutame tema omaaegseid töövilju Euroopa fotofirmade ametliku katsetajana.
Andres Saal sündis 9. (21.) mail 1861. aastal Pärnumaal Tori riigimõisale kuuluvas Kasekülas kohaliku talupidajast puusepa Jaagu ja Anu (Lindebaum) Saali kuuelapselise pere viimase lapsena. Tavalistele lapsepõlvemängudele ja toimingutele lisandus üsna varakult kodune “haridus”, ema ja isa eelistasid lastele vaimutarkust jagada, samal ajal kui teiste perede lapsed väljas hullasid. Loomulik püüdlemine uute teadmiste poole jääb väikese Andresega elu lõpuni ning teeb valutuks iga tema koolimineku. Selja vallakooli edukale lõpetamisele järgnes enesestmõistetavalt Tori kihelkonnakool, mille järel sai ta 1877. aastal Pärnu gümnaasiumi pedagoogiliselt nõukogult tunnistuse alama rahvakooli kursuse lõpetamise kohta. Järgmisel aastal sai Andres Saalist oma õpinguid iseõppijana jätkates abiõpetaja samas Selja koolis ning 1881. aastast oli ta juba täieõiguslik vallakooli õpetaja.
 
Läbi Oleviku värava
Peagi alustas Andres Saal kaastööd Oleviku korrespondendina. Ning just see samm saigi tema elusaatuses pöördeliseks ja määravaks. Need kaastööd osutusid niivõrd heaks, et 1884. aastal kolis ta Ado Grenzsteini kutsel Tartusse, kus asus ajalehte tööle juba põhikohaga, lisaks tunniandja koht Püha Johannese kirikukoolis. Sealsamas asuv ülikool oma võimalustega oli noormehele väga ahvatlev: ta kuulas vabakuulajana loenguid filosoofia ja kodumaa ajaloost, botaanikast, zooloogiast, põllumajandusest, keeleteadusest, pedagoogikast, astronoomiast, füüsikast jm.
Kirgliku väitleja ja sõnaseadja esimesed katsed ise midagi kirja panna ei jäänud tulemata. Tõlgetele ja luulele lisandusid peagi proosapalad ning 1885. aastal ilmus esimene raamat “Põgenenud kloostrikasvandik”, millele järgnes rida teisi. Saali haritud ja vaba vaim ei mahtunud jutukirjandusse, tundmusi ja mõtteid loksus üle ääre, mis tegidki Saalist tuntud ja oodatud kirjamehe. Ning omakorda häiris see tugevalt valitsejaid, kes 1893. aastal selliste teoste ilmumisele kriipsu peale tõmbasid. Andres Saal otsustas esialgu kodumaalt lahkuda. Ta siirdus Baierisse, kus asus W. Cronenbergi praktilise fotograafia ja fotomehhaanika õppeasutus. Ootamatu huvi fotograafia vastu tingis arvatavalt mitmete asjaolude kokkulangemine: kõigepealt vastumeelsus Eestis valitsenud olukorra suhtes, siis tema parima sõbra Karl Eduard Söödi nakkav fotohuvi ning lõpuks Ado Grenzsteini tõsine soov teha Olevikust illustreeritud ajaleht. Ning loomulikult juba tuttav uudishimu. Saksamaalt siirdus Andres Saal Viini keiserlikku fotograafia ja reproduktsioonitehnika õppe- ja uurimisasutusse.
Nõnda kujundaski ta oma visadusega ennast mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa üheks haritumaks spetsialistiks. Sellest annab tunnistust rida ahvatlevaid tööpakkumisi. Ent siiski otsustas ta naasta Tartusse. 1893. aasta sügisel rajas Andres Saal Oleviku juurde Eesti esimese tsinkograafiatöökoja ja pani aluse esimesele korrapäraselt illustreeritud ajalehele. Oma töötamisaja lõpuks (1897) oli ta jõudnud teha ligi 800 klišeed, enamik olid küll joonistused ja reprod välisajakirjandusest, kuid leidus ka originaalfotosid. Kahjuks ei suuda me ühegi foto puhul veendunult öelda, et see on Saali tehtud, ent miks ei oleks ta pidanud võimalust kasutama ja oma fotosid avaldama.

Ahistusest Indoneesiasse
See oli Saalile ühtpidi õnnestumiste aeg, keelatud kirjamehe aupaiste, lisaks Eestis täiesti uudse ala pioneerioreool. Tegelikkuses hingas ta aga kaksikelu rütmis: ta oli näinud vaba maailma, teadis oma väärtust, ta hing ihkas kuhugi, reaalne elu koosnes aga keeldudest, vaimsest pressingust, igijäisest “loomevabadusest”. See matt hallus painas ja otsis väljapääsu. Kodumaalt ta seda enam ei leidnud ja tema lootus, et igas asjas, ka kõige lootusetumas, on tegelikult pragu, kust valgus sisse pääseb, täitus ootamatult.
Hollandi Ida-India (Indoneesia) üks juhtivaid trükikodasid E. Fuhri & Co Surabayas kavatses reorganiseerida oma fotoillustratsiooniosakonda, täiendades seda pilditrüki meetoditega. Vajalik sisseseade ja spetsialist otsustati tellida Euroopast. Maini-äärse Frankfurdi fotograafia õppe- ja uurimisasutus Klimsch & Co, kelle poole abisaamiseks pöörduti, tegi omakorda ettepaneku just Andres Saalile. Ja Andres Saal nõustus.
1897. aasta novembris-detsembris tegi ta läbi täienduskursuse Saksamaal ning 21. detsembril samal aastal kirjutas Andres Saal alla lepingule kolmeks aastaks Surabaya firmaga. See oli hullumeelne sööst teadmatusse, mis tähendas talle eelkõige vaherahu selles väljakuulutamata vaimses sõjas, kõigele vaatamata kestmist kestmise läbi, kestmist vaimuvabaduse läbi.
Oma teekonnalt uude elukohta ja ka hilisemast elust saatis Saal kodumaale pidevalt artikleid, reisi- ja matkakirju ning põnevaid fotosid. Neid artikleid lugedes avastame, et kirjutadeski oli ta eelkõige fotograaf, täpne detailide ja sümbolite interpreteerija, unustamata hetkekski neid kehatuid elamusi, mida ta sai ümbritsevast tavaelust, inimestest, loodusest, aga ka rahvamuusikast, -kunstist, kohalikust keelest jm. Neist detailidest kujundas ta üldistusi, jäädvustades omalaadset laiformaati, talle võõrast, ehkki mitte eemalepeletavat igapäevast elu, millesse ta suhtus sügava austusega.
 
“Raudahjuelu” võlu
Algul oli elu valguseküllane, aromaatne, seikluslik, ehk elegantnegi, ent sellega harjudes sai erakordsest elust, nagu ta ise mainis oma kirjades kodumaale, eurooplasele tavaline kurnav “raudahjuelu”. Vastukaaluks oli igapäevane töö, millegi ülesehitamine, katsetamine, eksimine ja lõpuks lahenduse leidmine Saali jaoks tõeline nauding ning midagi paslikumat ta oma elu sisuks ei tahtnudki. Senine näiliselt eesmärgita teadmiste ahmimine leidis lõpuks eesmärgi, iga rida teadmistest osutus vajalikuks koos harjumusega pidevalt end täiendada.
Andres Saal oli autoriteet nii kohaliku põlisrahva kui ka eurooplaste seas. See oli erandlik. Sama erandlik oli ka ta poissmeheseisus, ta oli juba ligi 40 aastat vana ja pidas seda probleemi lahendustnõudvaks. Vastust ootas ta Tartust pärit Emilie Rosalie Maksilt, keda elutee oli Peterburi viinud. Jaatav vastus viis pulmadeni 1. mail 1899. aastal, perre sündisid tütar Regina ja poeg Leo.
Kõike eelnevat arvestades mõjus Surabaya halvast kliimast hoolimata värskendavalt Andres Saali loomingulisele vaimule. Saatus aga varus nagu eelnevast jõudu saades aina uusi keerdkäike. Ja uus võimalus tundus täiesti uskumatu – Hollandi sõjadepardemangule alluva topograafiateenistuse fotoateljee juhataja koht Batavias jäi vakantseks. Armee juhtkonna silmapiiril polnud ühtegi hollandlast, kes oleks vajalikul määral asjatundlik, küllaldaste teoreetiliste teadmiste ja praktiliste kogemustega juhtivaks fotograafia tööks troopika tingimustes. Kindlalt seisis seal aga Andres Saal ja tema suurim miinus oli vaid see, et ta oli välismaalane.
Mõlemad pooled lugesid kokku oma miinused ja plussid ning 5. juunil 1902. aastal kirjutas kohalik kindralkuberner alla määrusele, millega tehti Andres Saalile ülesandeks täita ajutiselt topograafiateenistuse fotograafi funktsioone. Selle otsuse pidi heaks kiitma ka kuninganna Wilhelmina, tegu oli ju välismaalase usaldamisega. 11. augustil aktsepteeriski kuninganna selle ettepaneku.
 
Võõrastele oma, omadele võõras
Senisele elule lisandus nüüd uusi tahke, heade teenistussuhete loomine, peened vastuvõtud, juba loomulik enesetäiendamine topograafia ja fotograafia alal, inglise ja prantsuse keele selgeksõppimine, organiseerimistöö fotoateljees, loomulikult ka lugemine ja kirjutamine. Lisaks kohaliku eluolu, ajaloo, keelte ja religioonide teemadele tegeles Saal süvenenult foto tehniliste probleemidega. Septembris 1902 tegi ta sõber Karl Eduard Söödile ettepaneku kirjastada kolm originaalset fotograafia ja tsinkograafia tööd: “Päevapildikunst”, “Pilditrükk ja klišeede valmistamine” ja “Kivi- ja kunsttrükk”. Need kavatsused ei teostunud.
Küll aga ilmus tema sulest aastail 1902 – 1904 Saksamaal neli fotograafiateaduslikku artiklit. Samal ajal leiti, et tema asemele pole kusagilt ühtegi hollandlast tööle võtta ja nii fikseeritigi tema töökoht ametlikult alaliseks 15. jaanuaril 1904. Nüüdne kindel positsioon ja ka tõsine erialane huvi ajendasid Andres Saali tegelema fotograafia teaduslike probleemidega veelgi süvenenumalt. Kuna kodumaal tema tööde vastu huvi puudus, avaldas ta saksakeelses perioodikas hulga artikleid fotograafia probleemidest ekvatoriaalvöötme tingimustes. Suurteos ilmus 1908. aastal Halles pealkirja “Kuivplaatidega fotograafia troopikas. Nõuandja troopikareisijale ja fotokunsti harrastajale” all.
1911. aastal võimaldati perekond Saalil ühendada puhkus ja tööalane õppereis Euroopasse, mille jooksul õnnestus külastada ka kodumaad. Eelkõige muidugi 17 eri linnas asuvat reproduktsiooni fotograafia ettevõtet ja uurimisasutust, siis kauaigatsetud Tartu. Paraku eemaloldud aastad oma harjumuste, teemade, oludega ja sellest tuleneva võõristusega segasid koju naasmise nautimist. Ja ka Saalide tulevikule jättis see vaid eemalolekust tuleneva arusaamatuse lõpliku jälje – nad tundsid end siin siiski võõrana. Paradoksina aga tõi reis Andres Saalile veelgi tunnustust, mitmed tugevad firmad Saksamaal ja Prantsusmaal sõlmisid tema kui parima eksperdiga lepingu. Nende asutuste hulgas oli Dresdeni fotoaparaatide tehas, Lucien Leroy stereokaamerate firma, lisaks rida fotomaterjalide tootjaid. Võib vaid ette kujutada selle juba üle keskea mehe sisetunnet, kui tunnustust, au ja kiitust jagus üle Euroopa. Ent kohas, kus ta tahtis üle kõige olla, oli ta võõras, teda peljati pigem siiski aukartuse pärast, ent Andres Saal ootas ju tegelikult soojust, hingekosutust… Lootusetult kirjutas ta: “Mis 15 aasta eest maha jäetud, on igavesti maha jäetud.”
 
Oma Okeaania trammiga ümber maailma
Jaavale naasmine oli kui igapäevase trammi uksest sisseastumine, kõik oli tuttav, teda oodati pikisilmi, eelkõige kui tugevat ülemust, aga ka oodatavate uute ideede tõttu. 1913. aastal Amsterdamis ilmunud kaheköiteline koguteos “Madalmaade India” avaldas tunnustust just Andres Saali juhitavale fotoateljeele. Elu läks omasoodu, harjumuspärast rada. Kuid põhjamaa inimesele oli sealne kliima siiski liiast, tervis halvenes, kuni 15. mail 1916 tehti otsus: Andres Saal võib järgmised kaks aastat olla haiguspuhkusel Euroopas. Irooniliselt märkis ta oma kommentaaris, et kui mõistlikud inimesed põgenevad sõja eest, siis tema põgeneb julgesti sõja sisse.
Saal ei tunnistanud veel endale, et tegelikult hakkas ta väsima – vanus, töökoormus, rõhuv kuumus, aga ka lahkarvamused pere kulutasid meest. Tema naine ei kohanenud sealse eluga iialgi ja tütrest oli sirgunud talle liitlane. Poeg ei pööranud tähelepanu muule kui põnevatele seiklustele ja neid pakkus Saalide elu kuhjaga.
Nii otsustatigi Jaavalt lahkuda, esialgu küll kaheks aastaks. Sellest perioodist kujunes aga lõpuks ümbermaailmareis, mille ajal naine tütrega jäi Ameerikasse ja Andres Saal pojaga sõitis tagasi vaid kahekesi. Aga Jaaval ootas teda üllatus: tema ametikoht fotoateljees oli täidetud uue inimesega. See oli eelkõige ebaseaduslik, ent analüüsides olukorda, sai ta tegelikest põhjustest väga hästi aru – ta oli keeldunud Hollandi kodakondsusest, suhted hollandlastest kolleegidega olid keerulised ning kõige tipuks pääses tema kui välismaalane vabalt ligi paljudele riigisaladustele. Ja inimlikus plaanis ei andestatud talle, et ta pidas kõiki võrdväärseks, ei rõhutanud “kõrgemat seisust”. Võis aru saada, et temast taheti lahti saada ning nüüd oligi käes sobiv moment.
Konflikt oli pöördumatu ning 1920. aasta kevadel hakkas Andres Saal ette valmistama Ameerikasse kolimist. Probleeme oli kuhjaga – kõigepealt oli ta ju veel vana Vene riigi alam: kas ta saab vormistada oma pensioni, kuidas on võimalik lahkuda Hollandi riigiteenistusest, mis saab kinnisvarast Jaaval, kuidas saada tervele perele viisat jne. See probleemidepundar hakkas hargnema 1920. aasta 17. augustist, mil ta vabastati Hollandi riigi teenistusest “füüsilise kõlbmatuse tõttu” ja saadeti pensionile. Seega oli ta ametlik vahekord Hollandi võimudega lõppenud ning ta võis prii mehena asuda teele oma uue kodu poole, milleks sai Kalifornia.
Elutöö Jaaval võimaldas Andres Saali perele lahedat elu, lapsed said eraülikoolis õppida ja ta ise ootamatut pensionäripõlve nautida. Kuid Jaavalt lahkumine oli liig kiirelt läinud, osa kinnisvara oli jäänud müümata. Saal tahtis lõplikult vabaneda sidemetest selle kandiga. Ja 1923. aasta hilissuvel asus ta teele, augusti lõpul oli peatus Tokyos. Laevareisijatele pakuti võimalust ööbida hotellis, mida lahkesti ka kasutati. Mingi arusaamatu sisetunde tõttu jäi Andres Saal laeva. 1. septembri ööl tabas Tokyot ja selle ümbrust kohutav maavärin. Hotell, kuhu teda oli ööbima kutsutud, varises hetkega kokku, linnas vallandus tulemöll. Andres Saal osales päästetöödel nii kuidas jaksas, tulelõõm tekitas aga parandamatut kahju ta silmapõhjadele. Ja kuidas ta edaspidi ka ei püüdnud, käies ühe arsti juurest teise juurde, operatsioonilt teisele, hakkas tema vigastatud silmades kasvama roheline kae ehk glaukoom, mille vastu arstid olid võimetud. Nõnda panigi ta traagilise punkti oma elule Jaaval, tegelikult aga kogu oma tegusale ja õnnelikule elule.
 
Tuhk keset kirikutuld
Sellises seisundis hakkas ta üha enam igatsema kodumaa järele. Ta tahtis kindlalt veel kord Eestis ära käia ja see sõit õnnestus. 1925. aasta 10. juunil jõudis ta Tallinna. Varasem võõristus oli kui käega pühitud. Ehk olid selle põhjuseks ka Andres Saali enda saatusepöörded: oli ta ju hetkega saanud kõigile omaseks hallipäiseks veidrikust maailmaseiklejaks. Andres Saal tõi Eestisse kaasa oma päevaraamatud, märkmikud, dokumendid ja muud materjalid, mida ta oli kogu aeg hoolikalt säilitanud. Ta aimas, et see on ta viimane külaskäik kodumaale ning ta tahtis leida oma kirjatöödele väärika panipaiga, kus need oleksid alles hoitud tulevastele põlvedele. Saal andis need hoiule Eesti Kirjanduse Seltsile. See tõi rahu ta hingele.
Naasnud Ameerikasse oma pere keskele, jäi Saalil üle vaid leppida, leppida päevavalguse kadumise ja USA kodakondsusega. Ehkki leppimine ei olnud tema iseloomus just esikohal, tuli tal ka sellega leppida. Laskunud 23. juunil 1931 oma mugavasse tugitooli lühikeseks lõunauinakuks, sosistas ta silmi sulgedes: “Lähemale Sulle, mu Jumal!” Enam ta ei ärganud.
Vastavalt soovile tuhastati Andres Saali põrm Los Angelese krematooriumis ja saadeti kodumaale. Nagu tal elus tuli palju rännata, nii ei saanud ka tema tuhastatud põrm rahu. Pähklipuust kastike, milles väiksem vasest kastike, rändas Tartu postkontorist Eesti Kirjanduse Seltsi ruumidesse, sealt Eesti Rahva Muuseumi Raadil, siis Maarja kirikusse, kus 11. aprillil 1932 peeti pidulik matusetalitus. Ja ka sellest teekonnast oli veel vähe – Eesti Sõna (11. 01. 1942) avaldab artikli, mis esialgsel lugemisel tundub täiesti uskumatu: sõjamöllus kadus Maarja kirik, kiriku varemeis kaevas kirikuteener, tema juurde tulnud keegi tundmatu ja teatas, et seal peaks olema Andres Saali urn. Koos otsides leitigi metallist kast, kõik ülejäänu oli põlenud, see kastike oli vigastatud, kuid sisu oli puutumata. Aeg oli selline, et see urn jõudis kirjandusmuuseumi fondidesse.
Ning nüüd ma küsin eelkõige iseendalt, kui paks tolmukord on parajalt paks, et see kogunenuna ühele inimsaatusele tõmbaks tähelepanu? Võib ju müstifitseerida, et see oli ühe iroonilise halli habeme elusaatuse viimase vaatuse komponeerimine või hoopis paras ninanips, sest eesriie langes alles 9. augustil 1998, kuni lõpuks leidis Andres Saal rahu oma esivanemate kõrval Tori kalmistul.

Okeaania lapsed Andres Saali kaamera ees.

ÜLLE LILLAK