Jaanus Rohumaa teehakatusel teisele kaldale
 
“Ajalik ja ajatu”, 30. septembril kell 14.30 ETVs. Saatekülaliseks Tallinna Linnateatri lavastaja Jaanus Rohumaa.
 
“Oled jutuvestja, su sõnad on sisukad,” alustab saatejuht Jüri Aarma oma veidi zenilikku küsitlust. Jah, Jutuvestja (TAROs: MAAG), kes Sõna, Loo kaudu loob maailmu, on XXI sajandi peategijaid. Sest vanad lood enam ei toida: taastärkav inimvaim ootab lunastust modernismi lamedast jäikusest. Ja postmodernism kihisebki kõiksugu pettepildikestest ja -lookestest, ahvatledes januseid hingi.
Jaanus Rohumaa võlujõud on sügavam, sest ta ei häbene endas inimest. Temast kerkib värskeid, talle endalegi ootamatuid asju. Ja Aarma tundub talle paras paariline. Ta ei küsi küll midagi otseselt “usklikku” (sest selleks – arvab Jaanus – “pole sobiv hetk”), kui ukerdab iroonia-südamlikkuse veidi ohtlikul piiril, mis tal ju õnnestubki. Jaanus ei lähe temaga kaasa, jääb iseendaks – ja sünnib kahe nii erineva isiksuse nauditavgi dialoog.
Millest nad siis rääkisid?
Jüri: “Sa näid kuidagi paigas poiss. Kõik on olemas.”
Jaanus: “Sa räägid fassaadist. Olen ise püüdnud hoida end seisus, kus ma ei oleks valmis, paigas. Ma ei ole sügavas, suures rahus. Enamus aega ei tunne ma ennast mugavalt, hästi. Vahete-vahel olen ka õnnelik.”
Jaanuse Lugu haakub küllap paljude kaasmaalaste omaga, kes täna on asunud otsima Kaotatud Aaret, läinud loomingulist teed, mis tahab ammutada aastatuhandete tarkusest. Seda Teed läinutest kipuvad ajapikku kujunema Õpetajad, modernismis haihtunud eliit – Linn Mäe Otsas. Kui poliitilisest loovusest pulbitsev Res Publika kutsus oma visioonikonverentsile välisesinejaid, siis meeldejäävamaid neist oligi Jaanus Rohumaa. Ta lahkus koosviibimiselt sõnadega: “Ma luban, et mõtlen, milline võiks olla see Taevane Jeruusalemm, mida meie ehitama hakkame.” Enne Jeesuse taastulekut pidavat välja ilmuma Ristija Johanneseid, kes sillutavad teed “sellele, kes tuleb pärast”.
Rohumaa tundub juba põgusagi tutvuse pinnalt olevat teerajaja sinna, kuhu seni meie lavastajad naljalt ei tiku. Jaan Tooming näib ammutavat kristlikust pietismist, Mati Unt kollektiivsest alateadvusest, Mikiver müttab Tammsaare müütilistel tagamaadel, kuskil toimetab oma salaasju ka Nüganen – ja siiski on veel vähe pühatalitusele lähenevat teatrit. Nagu Jaanuse lavastus “Sild”, mille kohta Kriitik kirjutas: “... see, mis toimus vaatajaga saalis... on sügavalt religioosne äratundmine, et...”
Jaanus tunnistab, et üheks rängaks murdepunktiks tema elus oli vanemate lahkuminek. Ehk sealt siis ka mõte: “Lähedus on see, millest on üha rohkem puudus. Teise inimese, idee, Jumala lähedus. Hingelähedus. Mahajäetuse tunne inimestes siin Eestis on mu meelest kohutav... Kurbuse kontsentratsioon on liiga kõrge. Ma ei tea, mis peaks tegema. Asi on hullemast hull.”
Kui oleks valida, läheks ta mõne muinasjuturaamatu sisse – näiteks mõnesse “Tuhande ja ühe öö lugudest”. Ja Jaanusel on huvi ajamaagia rakendamise vastu teatris. Kulgeb ju muinasjuttki sulnis ajatuses. Lavastamagi kipub ta lavastusi nagu “Ainus ja igavene elu”, “Arkaadia” jms. Sõna “Arkaadia”, muide, on paljude rahvaste mütoloogiates esineva Õndsate Maa kreeka variatsioon...
Inimene ei saa saamagi tõeliselt sügavaks vaid omast andest ja tarkusest. Rohumaa taustal kangastubki ühtpidi budism: MUNK on see, kelle juurde tailane läheb, kui oma mõistus otsas (mõte Res Publika esinemiselt). Kuskil väidab ta end budaluse kaudu olevat jõudnud kristluseni. Teisalt kumab jõuliselt läbi islamit: ühes langetõvenägemuses näinud Muhamed ära kõik Jumala eluasemed. “Muhamed – seda sõna hakkame kuulma üha rohkem ja rohkem ja rohkem ja rohkem...” prohveteerib ta juba mitugi kuud tagasi.
Ja saja aasta pärast on Eestis palju immigrante – mis on hea, uus impulss eesti kultuuri jaoks. Aga teater on ikka sama: üks inimene tuleb ruumi ja hakkab jutustama Lugu…

PEETER LIIV