Hea keel ja hea mõtlemine

Keel on pinnavirvendus, milles peegeldub nii kogu selle keele kõnelejaskonna ajalugu ja mõttemaailm kui ka iga üksiku kõneleja päritolu ning mõtlemine. Nii kogukonna kui indiviidi ajalugu ja mõtlemine avalduvad keeles kaudselt ja varjatult, on selle pinnavirvenduse ehk kõneldava ja kirjutatava keele all peidus. Silma ja kõrva torkab eeskätt pindmine kiht, sõnaline keel. Seepärast on täiesti ootuspärane, et keelt rünnatakse ja süüdistatakse suundumuste ning vigade pärast, mille põhjused ja juured on hoopis sügavamal. Keel lihtsalt peegeldab mingeid ühiskonna arenguid, mis võivad olla meile vastumeelsed, aga keel ei ole nendes süüdi ega nende eest vastutav.
On olnud juttu eesti keele muutumisest seoses üldise globaliseerumisega ning Ameerika inglise keele pealetungiga. Siingi pole küsimus mitte selles, et Ameerika inglise keel kuidagi eesti keelt ründaks, vaid selles, et Eesti ühiskond tervikuna on sattunud või astunud tolle ameerikaliku kultuuri ning mõtlemise mõjusfääri. Keele muutumine ainult kajastab seda tõsiasja. Keele süüdistamine inglise laenudega risustumises on tagajärgede kallal tänitamine – ehkki see ei pruugi olla tulutu, sest võib panna inimesed mõtlema ka põhjuste üle.
Nii nagu keele kui terviku arenemine peegeldab ühiskonna mõttelaadi, kajastab ka iga üksiku inimese kõneldav ja kirjutatav keel seda, kuidas see inimene mõtleb: kas ta mõtleb loogiliselt ja sidusalt või on tema mõttemaailm kaootiline ning segane ja ta ei anna ka ise endale päris täpselt aru, mida ta mõtleb.
Mitte asjata ei räägi näiteks Michel de Montaigne oma essees, mis kannab pealkirja “Laste kasvatamisest”, nii palju keelest ja stiilist. Kritiseerides kaasaja haridussüsteemi, rõhutab ta, et lapsi tuleks õpetada eeskätt õigesti mõtlema, mitte õigesti ja ilusti rääkima, sest, nagu Montaigne usub, kui inimesel on vaimus mingi elav ja selge mõte, siis ta suudab selle igal juhul ka välja öelda, ükskõik mis allkeeles või murrakus või kasvõi näoilme abil. Kui aga inimene ei suuda loogiliselt mõelda, siis on väga lihtne ajada see oma keelelise väljendusoskuse süüks ja jätta mulje, nagu oleksid sul peas nii suured ja keerulised mõtted, et neid lihtsalt ei olegi võimalik labases igapäeva keeles teistele teatavaks teha. Nimetatud essees ütleb Montaige:
“Kuulen, kuidas inimesed vabandavad, et nad ei suuda end väljendada, ja teevad näo, nagu oleks neil pea täis igasuguseid ilusaid asju, aga kuna nad polevat küllalt kõneosavad, ei suutvat nad neid esile tuua. See on tühi jutt. Kas teate, mis mina sellest arvan? Nende peas on ainult varjud, mis on sündinud mingitest hägusatest kujutelmadest ja mida nad ei suuda oma sees lahti harutada ja selgitada ega järelikult ka välja öelda; nad ei saa veel ise ka endast aru. Ja nähes neid kokutamas, just nagu hakkaksid nad midagi ilmale tooma, võite olla kindel, et nad ei näe vaeva mitte sünnitamisega, vaid eostamisega.”
Muidugi ei tähenda see, et keel tuleks täiesti süüdimatuks kuulutada. Keel saab ka iseenesest olla hea või halb, huvitav või igav. Ja keelelist väljendusoskust saab ja tuleb kindlasti arendada. Aga hea ja selge väljenduse eelduseks on selge ja korrastatud mõtlemine.
Asjaolust, et kui inimene ei suuda korrastatult mõelda, ei suuda ta moodustada ka korralikke lauseid, ei saa siiski järeldada, et ladus ja lihvitud keel annaks ilmtingimata tunnistust täpsest ja loogilisest mõtlemisest. Laused võivad olla väga kaunid ja libedad, aga täiesti tühjad, nii et pealispindse keelelise korrektsuse all ei olegi mingit mõtet või tähendust. Inimene paneb küll kokku grammatiliselt õiged laused, aga ei saa öelda, et tal on hea väljendusoskus, sest tal ei olegi midagi väljendada, ta lihtsalt kombineerib olemasolevaid, kusagilt kuuldud ja loetud fraase.
Keelest ja stiilist rääkides kritiseerib ning naeruvääristab Montaigne niisugust tühjalt vohavat ilusat keelt palju põhjalikumalt kui abitut ning saamatut kõnepruuki. Näiteks samas essees “Laste kasvatamisest” ütleb Montaigne: “Maailm polegi muud kui lalin, ja ma pole kunagi kohanud inimest, kes ei räägiks pigem rohkem kui vähem, kui vaja; lausa pool meie elust kulub sellele. Meil lastakse neli või viis aastat kuulata sõnu ja põimida neid lauseteks; veel sama palju aega lastakse meil nendest moodustada suuremaid tükke, mis koosnevad neljast või viiest osast, ja veel vähemalt viis aastat, et õppida neid sujuvalt kokku panema ja peenel viisil ühte punuma.” Või teisal: “Mina käänan pigemini mõne ilusa lause teiseks, et seda oma mõttega kokku sobitada, kui ma oma mõttelõnga käänan, et seda lauset taga ajada. Vastupidi, sõnad, peavad mõtet teenima ja sellele järele tulema. /---/ Ma tahan, et asja sisu tuleks esile ja täidaks kuulaja kujutluse sedavõrd, et tal sõnad üldse meelde ei jääks.”
Õõnsal ja mõttetul keelel võib olla erinevaid vorme. Kõige levinum on kantseliit – ametliku asjaajamise kuiv, eriliselt raskepärane ja kohmakas keelevariant. 70. aastate lõpul tõi Henno Rajandi ülevoolavalt vahutava tühja kõnepruugi tähenduses tarvitusele termini “pärabarokk ~ plärabarokk”. Nii et stilistiliselt võib tühikeelsus varieeruda väga suures diapasoonis. Aga igal juhul on talle iseloomulik kasutada stampsõnu ja stampväljendeid, mis ei tähenda õieti mitte midagi, ehkki puhtkeeleliselt on kõik laused just nagu õiged ja jõuavad ladusalt punktini välja.
Võiks arvata, et stagneerunud, stampidega keel on iseloomulik peamiselt stagneerunud ühiskonnale. Ometi tekib ka murranguaegadel hulgaliselt tühje moesõnu. Võib-olla esmakasutaja teab, mida ta ühe või teise väljendiga öelda tahab. Aga hiljem läheb see käibele nagu mingi võluvormel. Seoses Eesti ühiskonna euroopastamisega on viimasel ajal meie keelde sugenenud palju väljendeid, millega kõneleja just nagu annaks mõista, et ta on uute suundumustega kursis ja pooldab edumeelseid mõtteid. Aga mis mõtted need täpsemalt on, see ei taha hästi selguda. Üks niisugune võlusõna on näiteks “jätkusuutlikkus”. Puhtkeeleliselt on see igati ilus sõna. Näiteks ajalehest võetud fraas “riigi vajadus tagada mittetulundussektori püsimine ja jätkusuutlikkus” kõlab uhkelt, nagu oleks sellega öeldud midagi olulist. Aga kui katsuda selle üle järele mõelda, pudeneb ilusa sõna tähendus peaaegu olematuks.
Konarlikku ja vigast keelt on võimalik parandada ja lihvida. Seevastu ladusat ja libedat, aga tühja keelt ei saagi paremaks teha. Enne tuleks see mingi mõttega täita.

Kristiina Ross