Käemaastikud

Keha ja maastikku, mis meid ümbritseb, omavahel peegeldav tunnetus teadvuses on kindlasti sama vana – või vanemgi kui inimliik. Seal, kus oli Euroopa kultuuri häll, olevat loodus olnud nii helde, et inimene ei hukkunud tema rüpes peaaegu kunagi. Kui toit kasvab käeulatuses, ei teki keha ja keskkonna vahel eksistentsiaalset konflikti. Selle paradiisliku õndsuse mälestus elab kusagil geenides. Kes ei tahaks olla hellitatud maastiku poolt, olles temaga niisama heas läbisaamises nagu oma kehaga. Küllap me sellepärast näemegi – luules, kunstis – tihti ka oma keha kui maastikku, head maastikku, mille orud ja mäed ei ole niivõrd osa meist, kui meie jaoks. Selle kaudu oleme maailmaga üks.
Vaimse tasakaalu olekus armastab inimene oma keha; mitte nartsissistlikult, vaid rahulikult ja küpselt, nagu vaadates varahommikul läbi akna selle taga laiuvale avarale maastikule. Kunstnik vajab avaruse tunnet, kogedes seda tõelistel või kujuteldud maastikel, milledel on mõtteil ruumi kasvada. Lisaks sellele võimalikule geneetiliselt omandatud maastikutundele kannab suur osa inimestest enesega kaasas ka mõnd konkreetset maastikukogemust, olgu see pärit lapsepõlvest või romantilisest mälestusest. Vahel on sellise kogemuse põhjus ammu ununenud, kogemus ise – avarus, ruum, oma kehast lendamise kujutlus – aga jäänud. Kuid ei, inimene on tavaliselt siiski liialt kinni tühistes asjaoludes: tihti mäletatakse seda seletamatut ja imelist vaid eelkõige konkreetse olukorra kaudu. Kui meie mõtetel on ruumi vaja, lendavad nad iseenesest, kas märkamatult või märgatavalt, tagasi sellele kujuteldavale maastikule.
Üks osa meist püüdleb alati tagasi sellele tasandile. See on seotud sisemise vabadusetundega. Ja mis igatseks veel rohkem vabadust kui keha, mis leiab ikka, et reaalsed maastikud ümberringi ahistavad, lämmatavad, takistavad teda. Mis, kui mitte keha, sosistaks meile iga hetk kõrva: põgene siit, ekslema tühjadel väljadel, uitama lõputuil teedel, sest kusagil peab olema sinu ideaalne maastik. Maastik, milleni me enam kunagi ei jõua, on meis endis.
Maastik võib jõuda inimeseni silmade või kõrvade kaudu, või hoopis käte, kui tema jaoks on ülim õndsus tunnetada oma käte jõudu, nende võimet valitseda võimalusi, mis peituvad käte kokkupuuteis maastikega. Suurte ja väikeste maastike, loodusandide, materjalidega. (Ärge unustage, et pabergi on loodusand, puu, pinnase kingitus.)
Käed, mis vormivad materjali, võtavadki ise vormi, kasvades ühest puudutusest teise suureks liikumise sümfooniaks. Päikesevalgus ja ööpimedus muudavad ühe ja sama maastiku erinevaiks, maastik aga annab valgustele erinevaid tähendusi. Kuidas me ka ei kaotaks ennast igasse päeva, kusagil oma soovide sügavuses oleme koos kõigega, liigume selle poole kas käte, või vaimu, või mõlema jõul.

VAPPU THURLOW