Käemaastikud
Keha ja maastikku, mis meid ümbritseb, omavahel peegeldav tunnetus teadvuses on
kindlasti sama vana – või vanemgi kui inimliik. Seal, kus oli Euroopa kultuuri häll,
olevat loodus olnud nii helde, et inimene ei hukkunud tema rüpes peaaegu kunagi. Kui toit
kasvab käeulatuses, ei teki keha ja keskkonna vahel eksistentsiaalset konflikti. Selle
paradiisliku õndsuse mälestus elab kusagil geenides. Kes ei tahaks olla hellitatud
maastiku poolt, olles temaga niisama heas läbisaamises nagu oma kehaga. Küllap me
sellepärast näemegi – luules, kunstis – tihti ka oma keha kui maastikku, head maastikku,
mille orud ja mäed ei ole niivõrd osa meist, kui meie jaoks. Selle kaudu oleme maailmaga
üks.
Vaimse tasakaalu olekus armastab inimene oma keha; mitte nartsissistlikult, vaid
rahulikult ja küpselt, nagu vaadates varahommikul läbi akna selle taga laiuvale avarale
maastikule. Kunstnik vajab avaruse tunnet, kogedes seda tõelistel või kujuteldud
maastikel, milledel on mõtteil ruumi kasvada. Lisaks sellele võimalikule geneetiliselt
omandatud maastikutundele kannab suur osa inimestest enesega kaasas ka mõnd konkreetset
maastikukogemust, olgu see pärit lapsepõlvest või romantilisest mälestusest. Vahel on
sellise kogemuse põhjus ammu ununenud, kogemus ise – avarus, ruum, oma kehast lendamise
kujutlus – aga jäänud. Kuid ei, inimene on tavaliselt siiski liialt kinni tühistes
asjaoludes: tihti mäletatakse seda seletamatut ja imelist vaid eelkõige konkreetse
olukorra kaudu. Kui meie mõtetel on ruumi vaja, lendavad nad iseenesest, kas märkamatult
või märgatavalt, tagasi sellele kujuteldavale maastikule.
Üks osa meist püüdleb alati tagasi sellele tasandile. See on seotud sisemise
vabadusetundega. Ja mis igatseks veel rohkem vabadust kui keha, mis leiab ikka, et
reaalsed maastikud ümberringi ahistavad, lämmatavad, takistavad teda. Mis, kui mitte
keha, sosistaks meile iga hetk kõrva: põgene siit, ekslema tühjadel väljadel, uitama
lõputuil teedel, sest kusagil peab olema sinu ideaalne maastik. Maastik, milleni me enam
kunagi ei jõua, on meis endis.
Maastik võib jõuda inimeseni silmade või kõrvade kaudu, või hoopis käte, kui tema
jaoks on ülim õndsus tunnetada oma käte jõudu, nende võimet valitseda võimalusi, mis
peituvad käte kokkupuuteis maastikega. Suurte ja väikeste maastike, loodusandide,
materjalidega. (Ärge unustage, et pabergi on loodusand, puu, pinnase kingitus.)
Käed, mis vormivad materjali, võtavadki ise vormi, kasvades ühest puudutusest teise
suureks liikumise sümfooniaks. Päikesevalgus ja ööpimedus muudavad ühe ja sama
maastiku erinevaiks, maastik aga annab valgustele erinevaid tähendusi. Kuidas me ka ei
kaotaks ennast igasse päeva, kusagil oma soovide sügavuses oleme koos kõigega, liigume
selle poole kas käte, või vaimu, või mõlema jõul.
VAPPU THURLOW
|