Oma artiklis “Kui loodus koputab uksele. Ökosemiootilisi märkmeid koevolutsioonist” (kogumik Tekst ja loodus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 2000) on Timo Maran öelnud, et “pidada inimest suhetes loodusega alati aktiivsemaks pooleks, otsustajaks, kodustajaks ja dresseerijaks on ilmselt lubamatu lihtsustus”. Mida teeb aga inimene, kui ta kirjutab loodusluulet? Eks vast ikka kodustab ja kultuuristab loodust – õnneks küll üsna süütul moel, sõnaseadmise ja fantaasialennu kaasabil. Teisisõnu ja teaduslikumalt öeldes, Anti Randviiru parafraseerides, lülitab loodusest luuletaja kultuurilisse teksti loodust ja loodus saab selle kaudu tähendused, mida tal muidu ei pruugi olla.
Loodusluulet on läbi aegade palju kirjutatud. Loodus on see, kus käiakse oma rasket elu kurtmas või suisa põgenetakse ühiskonna eest. Loodusega vastandutakse ja loodusega sulandutakse ühte. Loodus väljendab revolutsioonilisi situatsioone ja poliitilisi kriise, rahvuslikku identiteeti ja vabadusvõitlust, armuvalu ja -õnne, muudest emotsioonidest rääkimata. Seega ei räägi luuletaja kunagi oma värssides ainult loodusest, vaid pea alati kas siis iseendast või ühiskonnast: looduskirjeldus on ikka millegi inimesele olulise pinnapealne osa.
Timo Marani luule pole selles suhtes erand, ka tema kirjutab tunnetest, mis valdavad loodust vaadeldes ja selle keskel elades – tunneteta poleks lüürikat ülepea olemaski, kuid tema tekstides võib ometi näha soovi pretendeerida luulele, mis kirjeldab looduse olemust a priori. Mitte inimene pole Marani luules keskne, vaid loodus, mille osake inimene on. Bioloogina teab luuletaja nii mõndagi, mida tavainimene ei tea või ei pane tähele, ja see võimaldab tal tuua loodusest kultuuri seni varjatud tähendusi või lisada vanadele tähendustele uusi nüansse. Põhjavesi on üks selline näide.
Kui põhjavesi maapinnale või veekogu põhja pulbitseb, saab temast allikas ehk läte, mis kannab eesti keeles ka alguse tähendust: vesi on eluallikas ja allikas algus paljudele jõgedele ja ojadele. Põhjavesi ise on aga osa suurest veeringest: nagu veri ja veresooned inimesele, nii on vesi Maale kui ökosüsteemile. Põhjavesi peaks olema puhas ja puutumatu, varjatud ja salapärane. Ja kui ta kord allikana end inimesele ilmutab, loob viimane ta ümber müütide, legendide ja tähenduste võrgustiku.
Timo Maran ei kirjuta oma luulekogus vaid allikaist, mis seonduvad iidseist aegadest peale alguse, puhtuse, haldjate ja müstikaga. Tema kirjutab ka varjatud põhjaveest, millel tegelikult pole ei algust ega lõppu ja mis on pidevas muutumises pro ringlemises. Siit jõuabki luuletaja looduse mõistmisele ehk lähemale kui lihtsalt idealistlikult looduse ja inimese jäägitut ühtesulamist taotledes, mis paraku pea kunagi tulemusteni ei vii, sest inimene on koos oma kultuuriga niigi osa loodusest ja pole vaja, et ta sulanduks ühte puude, lillede ja loomariigiga: ikka ja jälle eksid Sa teelt/ ihates haldjate radu,/ otsid siis allikaist enese meelt,/ piidleb sind vesihall madu /---/ küsi siis talt,/ mis on Su elu või algus.
Kirjutades looduses pidevalt ja igal tasandil toimuvast ringlemisest, jõuab Timo Maran väga lähedale vanade loodusrahvaste elutunnetuseni, mida kristlased paganlikuks nimetavad, kuigi katoliikluski kultiveerib elu igavese ringlemise ideed. Idamaisest budismist rääkimata. Religioossed motiivid pole Timo Maranile sugugi võõrad: inimene tõlgendab loodust ikka läbi kultuuri ja vaatamata looduse olemuse mõistmisele või mõista tahtmisele, on tegemist ikkagi inimliku vaatepunktiga. Sellest annavad tunnistust rohked piiblimotiivid ja -allusioonid kas või näiteks eespool tsiteeritud värssides või viide jumalata olemisele, kui talve tulekul Jumal seitsmendat päeva magab. Samas oleks loodus nagu kõrgemal inimeste Jumalast, kes vajub talveunne paratamatult saabuva ja inimkultuuri jaoks surma tähendava talve tulekul. Inimese olemuse juurde kuulub kultuur ja ta ei pea sellest loobuma, et loodusele lähemale jõuda – kultuur annab talle vajaliku kindlustunde looduse stiihia vastu. Timo Marangi vaatleb tegelikult loodust ohutult kultuurikaldalt, riskimata minna metsikusse, halastamatusse, ootamatusse loodusesse, anda end stiihia meelevalla alla. Temale kui kultuuriinimesele on loodus see paik, kust saab rahu ja tasakaalu tagasi: Taas endaks selginedes/ pelgan aastasadu/ ja marutuult,/ mis kestab üle pea. Hirm looduse meelevalla ees on samasugune kui aukartus Jumala ees – just see määratu igavikulisus tekitab kõheda oleku ja tunde, et inimene on tühine ja kaitsetu keset metsikut loodust: Ehk me elu tõesti on meri,/ nii nagu kirjutas Alliksaar./ Kõrvades kaasa kohiseb veri, kukla taga on ihatud saar./---/ Aga Su sõnad on mandrilinnud,/ taamal Su mõte kui tuletorn. Pidepunktid ja traditsioonid aitavad inimest elumerel ja nende kaudu saab edasi anda ka enda ja looduse suhet.
Oluline aspekt looduse olemuses on igavikulisus, ajatus, mis samuti igavese ringlemisega seotud. Kuna aeg ja ruum on ilmselt inimliku eksisteerimisega seotud mõisted, siis tulevad Timo Marani luules sellest rääkides mängu vana koogukaev, kohevvalge ristik, põhjavesi, kriuksuvad männid ja mererand. Selle ümber on tajutav vaikus, kus liigub vaid halastamatu aeg. See, mis seisab, selgineb. Iidses looduses, mille väljundiks on iidne järv, palju vanem kui inimene selle kaldal, on aja mõõtmatus meeltega tajumatu. Aeg, millest Maran kirjutab, on samuti religioosselt ringlev: Kõik, kes siin kohtuvad,/ kohtunud on juba ammu – / harva on päriselt uus/ mõte või otsus, mis köidab/ ja suunab Su sammu/ pöörlevas maailmapuus. Põhjavesi, mis keereldes maapõuest üles keeb, ongi igaviku, ajasügaviku sümbol. Põhjavette võib inimene uppuda, selle sügavustesse iseenda kaotada, sellepärast eelistab autori mina enda sõnul paikneda kusagil piiridel nagu kahepaikne, kes pole ei vee- ega maaelukas. Semiootikuna ja bioloogina on Timo Maranil hästi teada, kui olulised ja väärtuslikud kooslused tekivad piiridel: piiril on igatahes mõttekas käia ja piire ületadagi nii inimesel kui ka loomal. Võibolla sellepärast ongi Timo Maran oma luulekogus nii olulisele kohale asetanud putukad ja kahepaiksed – nemad ületavad piire, nagu teeb seda mingis mõttes ka inimene. Vast putukad ongi need, kellele tasub kade olla nende näiliselt piiritlemata elu pärast, seda eelkõige ruumilises mõttes. Putukate elu sõltub suuresti hoopis aastaringist – kui saabub talv, on kulunud tiibadega kimalane määratud hukule ja siin ei aita ka inimese abi, sest nii on looduse tahtmine.
Aja ringlemist, aastaaegade vaheldumist väljendab ka Marani luulekogu ülesehitus: neli tsüklit annavad märkamatult, ilma ühegi pealkirjata, vahel vaid valge lehena, edasi aastaringi kevadest talveni. Samas pole nende tsüklite seeski aastaaegade vahel selget piiri: ka neis väikestes üksustes toimub aastaringisarnane ärkamine, õitsemine, hääbumine ja surm, et siis uues tsüklis taas otsast alustada. Inimene on selle suure liikumise sees kui putukas või väike konnakulles ( joonistused Kärt Maranilt), kellel on omad tegemised ja tunded, mis üldist liikumist siiski muuta ei suuda. Nii moodustab Marani luulekogu neli eluringi, mis omavahel moodustavad taas ühe suure elu- või aastaringi. Teemad aga, millest autor kirjutab, on ikka ühest ja samast asjast, elu raevukast või rahulikust kulgemisest, kuid alati erineva rakursi alt vaadatuna – nii saavutatakse igavese muutumise efekt, kus Vesi keerleb ja kulgeb – / jõgi voolav on ikka sama.