“Rujaleidja”. Ansambli Ruja loomingule pühendatud kontserdi salvestus Tallinna Lauluväljakul. Esinejad: XXI Sajandi Orkester Erki Pehki dirigeerimisel, rockansambel ning solistid Tõnis Mägi, Koit Toome, Maarja, Jassi Zahharov, Tanel Padar jt. ETVs 28. juulil kell 22.20.

Usutavasti on eesti rockilegend Ruja olnud paljudele nooremas keskeas lugejatele rajaleidjaks mitte ainult progerocki maailma, vaid läbi laulutekstide ka Jüri Üdi ja Hando Runneli nimedega seotud vaimsuse tõusulainesse – esimese puhul nö. uude luulenägemusse ning teise puhul rahvusliku meelsuse poeetilisse taasavastamisse. Mõistagi oli see kõik uus 70ndatel ning 80ndate alguses, praegu on tegemist juba ajalooga. Mälu on aga, teadagi, kultuuri järjepidevuse esmane eeltingimus ning sestap pöördutakse oluliste kultuurinähtuste juurde ikka ja jälle tagasi. Nii ka Ruja laulude juurde – 1999. aasta lõpus müüdi viiest CDst koosneva ansambli koondkogumiku esmatiraa hoobilt läbi ning Urmas Alenderi postuumse autori-CD esitlusel ei mahtunud rahvas kirjanike maja saali lihtsalt ära. Küllap on siis Ruja sõnum paljudele inimestele praegugi oluline ning omal kombel näitas seda ka “Rujaleidja” kontsert Tallinna Lauluväljakul 8. juulil, mis oli ootamatult publikurohke. Kuid aitab panegüürikast, sest Rujat otsides ei pruugi veel leidjaks saada.
Usutavasti viibisid paljud “Rujaleidja” saate vaatajad ka Lauluväljaku kontserdil nagu siinkirjutajagi, seetõttu pole ilmselt mõistlik käsitleda nähtud videosalvestust kontserdist lahus. Mida silm kohapeal ei juhtunud nägema ja kõrv kuulma, seda kaamera kindlasti nägi ning eks vastupidigi – ega telepilt kontserdiõhustikku ju purki ei pane.
Idees ühendada rockansambel suure orkestriga pole midagi uut, meie publik peaks mäletama kõiki neid “sümfoonilisi biitleid, Scorpionsi ja Queeni”, isegi ameerika heavy-legend Metallica läks sama teed. Nii et see on praeguseks juba üsna kulunud trend, milles “Rujaleidja” programm polnud küll mingiks rajaleidjaks. Siin puutume aga kokku tõsise ning “sümfoonilise Ruja” puhul kõige suurema probleemiga – helivõimendusega. Pole saladus, et iga orkestri vabaõhukontserdil on vajakajäämised seotud alati ebakvaliteetse heliga, orkestri pluss bändi võimendamine on aga suurusjärgu võrra nõudlikum protsess. See oli ka kõige suurem reha, mille otsa “Rujaleidja” oma rajal komistas – heli oli Lauluväljakul nigel peamiselt sellepärast, et ta oli ebanormaalselt nõrk. Lugesin netist kommentaari, et “kolme meetri kaugusel karjuv laps summutas kontserdi”. No peaaegu tõsi! Televaataja oli kontserdikuulajaga selles mõttes nüüd mõistagi paremas olukorras, et televarustusega sai heli puldist ikka kätte, samas kui väljaku äärealadel viibija pidi leppima tõdemusega, et “vist juba mängitakse”. Kust võiski see kuulaja aru saada, et Tõnu Kõrvitsa ja Rein Rannapi tehtud orkestriseaded olid igati head ja professionaalsed? Siit mõte, et kui juba võtta ette suur projekt, siis miks peab seda heli arvelt nii väikseks koonerdama.
Programm ise, st. valik Ruja igihaljastest lugudest oli igati põhjendatud ja tähendusrikas. Loomulikult võinuks see olla ka teistsugune, kas meelelahutuslikum või siis sügavmõttelisem, kuid mingi kesktee tuli leida ning sellisena oli antud valik oma mitmekülgsuses veenev. Kuid selle teostus võis solistide ja seadete lõikes panna kas vaimustuma või hoopis nõutult kukalt kratsima. Kontserdi plusspoolde tuleb kahtlemata kanda Tõnis Mägi jõuline esinemine (“Üle müüri”) – ühtmoodi veenev oli ta nii kontserdilaval kui teleekraanil. Samuti Maarja (“Nii vaikseks kõik on jäänud”), kelle lauljanatuuris on õnnelikult ühendatud sügav musikaalsus ja telegeenilisus. Kuid Jassi Zahharov jättis kahetise mulje, sest kui tema ooperlik laulumaneer tegi “Tango” huvitavalt irriteerivaks, siis lärmakas “Vaiki kui võid” läks juba vastuollu nii teksti mõtte kui muusika intiimse sõnumiga.
Miinuspoolde kaldus ka Hedvig Hansoni esinemine, kuna tundus, et ta ei leidnud Ruja laulude tõlgendamiseks lihtsalt endale sobivat võtit. Ning Henry Kõrvitsa leitud võti laulu “Eile nägin ma Eestimaad” räppimiseks oli ilmselt valevõti – liiga odav, et saavutada isegi välist efekti. Kuhugi miinus- ja plusspoole vahele jäi Rannapi tehtud popurrii Ruja lugudest, mis oli iseenesest küll ladus ja sidus, kuid samas tervikuna ka üksjagu estraadlik. Rein Rannap ise kui Ruja asutaja ning kauaaegne liider on nö. suurte lavade mees – eesti muusika “esiekstravagant” tunneb end sedasorti üritustel justkui kala vees. “Elab ja särab” nagu sellenimelise loomestipendiumi saajale kohane.
“Rujaleidja” programm jõudis kuulajate-vaatajateni tähendusrikkal ajal – möödub ju tänavu sügisel selle rockilegendi asutamisest täpselt 30 aastat. Ruja viimane kontsert toimus mäletatavasti 1994. aasta sügisel pärast Estonia katastroofi, mil tormilained neelasid teiste seas ka Urmas Alenderi. Ning sel põhjusel ei tule Ruja enam iialgi kokku, ansambli muusika peab nüüd edasi helisema teisiti. Nagu “Rujaleidja” kavas, kus mõni leidis selle – ning mõni mitte.

IGOR GARŠNEK,
kah kunagi Rujas klahvpille mänginud