Elame veel

Anton Tšehhov, “Kirsiaed”, komöödia kahes vaatuses. Vene keelest tõlkinud Mati Unt. Lavastaja ning lava-ja muusikaline kujundaja Mati Unt, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, lavastaja assistent Kais Adlas, valguskunstnik Tõnu Eimra. Esietendus 20. oktoobril Vanemuise suures majas

“Kirsiaed”. Ranevskaja – Raine Loo, Anja – Kersti Heinloo, Gajev – Rein Oja.

Mati Undi “Kirsiaed” Vanemuises on intrigeeriv, efektne, huligaanne ja …vägagi tšehhovlik. Ajakirjandus on juba vastu kajanud, ja loodetavasti kirjutatakse sellest lavastusest veel. Et tabada täpselt kogu lavastuspartituuri (tekstimontaa? – kärped, ümbertõsted, lisarepliigid, lavaline simultaantegevus, mängustiilide vaheldumine, helirea signaalid ja paroolid), tuleb vaadata mitmeid kordi, sestap ei tahaks veel täita retsensendi funktsiooni, pigem pakuksin järgnevat kui ekspertarvamust (kui mind mu loengute põhjal juba Tšehhovi-eksperdiks on arvatud). Võin kinnitada, et pakkudes oma lavastuses välja värskeid, üllatavaid lahendusi ja “sobimatut” stilistikat, on Unt need paradoksaalselt liitnud teatrimaailma senise Tšehhovi-tarkusega, nii mõnegi põhiteesiga maailma tšehhoviaana ühismälust. Unt ehk küll natuke narrib Tšehhovi narratiivi, kuid teemad jätab kehtima. Valikuliselt muidugi. Tegu on täiesti teistsuguse Tšehhovi-visiooniga, kui meil seni nähtud, kuid Mati Unt pole teatavasti mingi huupi uuendaja ega pimesi traditsioone lõhkuv anarhist, vaid kaval erudiit, kes teab suurepäraselt, mis ta teeb. Ta tunneb Tšehhovi näidendite “reeglistikku”, korduvaid tunnusjooni ja seniseid tõlgendusmudeleid. Midagi ta sealt võtab, millestki loobub, midagi varieerib. Ja loob oma komplekti. Tähtis on aga see, et kui tahta midagi “keerata” või värskendada, peab seda tegema läbivalt, kontseptuaalselt, mitte tükati, paari tegevusliini või stseeni ulatuses. Ja see uus tervikmudel on seekord Vanemuises laval.
 
Paradiisiaiast lahkumine või
eesriidega piiratud maailmast väljumine?
Mati Unt on oma “Kirsiaia” lavastuse kavalehel ja intervjuudes pressile leidlikult sisse söötnud paradiisiaiast lahkumise motiivi. Vanemuise suurel laval valitsevad tõesti kirkad lokaalvärvid. See pole reaalne, eluline maailm. Pigem Paradiis, muinasjutt, illusioonide maailm. Mängutuba. Mulle meeldiks Undi “Kirsiaeda” võttagi kui illusioonidest loobumise lugu (teine varjund on siin veel, kuid sellest pisut hiljem). Unt on ka ise intervjuudes maininud: ükskord peab reaalsust tunnistama, illusioonidest tegelikkusesse astuma.
See on ka üks võimalikke maailmas käibivaid “Kirsiaia” tõlgendusi. On varemgi leitud, et paljudel näidendi tegelastel on omad illusioonid, mida nad vastastikku peegeldavad või paljastavad: Lopahhin räägib Ranevskaja ja Gajevi illusioonidest, Trofimov omakorda Lopahhini ja Ranevskaja Trofimovi omadest. Nagu on ka kirsiaia kujundit nähtud kui n.-ö. tinglikku aeda, mis on pigem vari või kummitus. Kirsiaiast on saanud sel juhul puhta ilu, elutu, dekoratiivse, steriilse maailma võrdkuju – see aed on surnud juba enne, kui Lopahhin oma kirvega ligineb. (Ranevskaja näeb aias oma surnud ema kõndimas.) Lopahhin pigem lõpetab pikaajalise suremise, agoonia. Enamasti on seda motiivi tõlgendatud traagilistes värvides, näiteks omaaegses A. Efrose lavastuses Tagankal mängisid A. Demidova ja V. Võssotski seda lugu elu ja surma, otsekui viirastuslikkuse piiril (lavapilt hõlmas surnuaia motiivi).
Unt pakub sama mudeli välja koomilises võtmes. Lava vallutanud ebaeluline kaunisilm viitab elukorraldusele, mis on määratud lõppema – sellises steriilses iluilmas elu olla ei saa. Juba terve sajand on aeg-ajalt kirjutatud, et Tšehhov on lõpu või lõppemise kirjanik. Mitu lavastajat (tulevad meelde näiteks Barrault ja šapiro) on rääkinud nimetatud teemast ka seoses “Kolme õe” ühe kõrvaltegelasega: ohvitser Fedotikule, kelle elamine tulekahjus maha põleb, võib teade sellest olla vapustus ja ühtlasi katarsis, puhastustants, hüvastijätt eluga, millest polekski justnagu kahju. Katastroof võib ühtaegu olla ka vabanemine…
Ka Vanemuise “Kirsiaia” tegelased astuvad oma irreaalsest, suletud, piiratud vaateväljaga maailmast välja. Lavastuse finaalis sulgub lavaeesriie, mille taha jääb illusoorne kirsiaed ja süüdimatu, vastutusvõimetu, mõtestamata elu. Kõik osalised tulevad eesriide ette ja ütlevad just seal oma viimased repliigid. Väga lihtsalt. Üleliigse optimismi või kannatusteta. Ees ootab uus, ohtlikum elu. On, missugune ta siis on.
 
Paratamatus, sellega leppimine
Ses mõttes on Undi “Kirsiaed” isegi väga tšehhovlik, toetades teistki olulist Tšehhovi teemat: juhtugu, mis juhtub, elama peab! On vaja edasi elada, ükskõik mis õnnetus või igapäevane ebaõnn meid ka tabaks. Sest kuigi Tšehhovi tegelased pole sotsiaalpsühholoogilises mõttes peaaegu kunagi eluga rahul (see tuttav äng!), on bioloogilises mõttes tema näidendi tegelastesse programmeeritud elusund, elutahe. Nad on tegelikult väga vitaalsed, nad ei anna alla.
“Kirsiaias”, kus nii meeletult palju räägitakse rahast, ostust-müügist, valitseb ometigi instinktiivne lootus, mille kõrval raha tundub tegelikult tühine: isegi Lopahhin kui rahategija ei hinda raha ainuliselt kõige tähtsamaks; Trofimov põlgab raha; Ranevskaja pillab raha jne. Rahal ei olegi nii suurt väärtust, ehkki just raha puudumise pärast läheb lapsepõlvekodu käest. Undi “Kirsiaias” on hüvastijätt minevikuga paratamatu. Paratamatus on Tšehhovi draamaloomingu lahutamatu kategooria, tavaliselt on see paratamatus personifitseerimata, surutud lava taha, alles “Kirisaias” jõuab see esmakordselt avalikult lavale kaupmees Lopahhini näol, kes ostab eneselegi ootamatult ära teiste inimeste kodu. Äkki omandab paratamatus, et kodu müüakse maha, konkreetse kuju: siinsamas liigub ringi pisut vintis ja tantsiv kaupmees, ostja. Ühest küljest on vaja maksta mineviku võlad, teisalt on nende eest võimatu maksta, sest võlg pole mitte ainult moraalne, vaid ka materiaalne – et mineviku võlgu peab maksma rahalises vääringus, protsentidega, kutsub autoris vististi esile iroonilise muige. Unt rõhutab selle dilemma paradoksaalsust ja tragikoomilisust võrdlemisi kerglases vormis, ent ka Tšehhovil järgneb traagilisele kollisioonile alati mingi madaldav või naeruväärne prosaism, mis maandab fataalsuse.
 
Võõritused ja Tšehhovi tõed
Milline lavalise eksistentsi viis või mängulaad iseloomustab seda lavastust? Undi “Kirsiaed” on ekstsentriline, ent mitte mingil juhul groteskne (tegelased pole esitatud paisutatult paksudes värvides ega suure nihkega, vaid kummastavalt diskreetselt). Lavalised suhted on mitmekihilised eelkõige just mänguvõtete poolest. Omavahel segunevad psühholoogiline mängulaad, klounaad, ootamatud võõritused. Üheks märksõnaks võiks olla “katkestatud tegevus”. “ekstsentrika” – järelikult ootamatu käitumine: vaataja jõuab vaevu tegelase lavaelu viisiga harjuda, kui juba ta muudab malli. Liikuv, paindlik ekstsentrika ja klassikaliselt puhas Brechti võõritus. Kummaline käitumine, hetkelised tõsinemised, järelemõtlemised, tormakas bravuur, totrad situatsioonid ja sekka äkki tõdede kuulutamise hetked: tegelased astuvad ette valgussõõri, ütlevad oma tähtsad laused ära ja keeris, tuulispask, läheb edasi. Kohati tsirkuselaadses lavastuses üllatab ja rõõmustab, kuidas äkki hakkavad kõlama Tšehhovi olulised tekstid, mida ma pole ammu kogenud nn. tšehhovlikes, “õigetes” lavastustes, mis püüavad kohusetruult järgida tšehhovlikku paradigmat. Ja nüüd niisuguses lõbusas bufonaadlikus mängus kuulen äkki olulisi Tšehhovi tõdesid, ehkki pelgalt hetkeks, sest juba kaob kõik mingisse virvarri.
“Kirsiaia” lavategelaste enesetunne ja suhtlemislaad näib püsivat terve lavastuse kestel otsekui näidendi kolmanda vaatuse balliõhustikus: ollakse pisut närvis, püütakse teeselda lõbusust, kõik on kuidagi eksalteeritud ja samas tähelepanematud, ignorantsed. Enesekesksed. Tasakaalutus, heitlikkus on siin tegelaste põhiheli. Ei keegi muu kui Maria Knebel on kinnitanud, et Tšehhovi näidendid pole sugugi loiud ja aeglased, nagu sageli kiputakse arvama. Pigem valitseb neis vägagi pingeline rütm: vaevalt-vaevalt on mõni mõttekäik või tegevus leidnud oma suuna, kui mingi ootamatu mõte, repliik või sündmus selle katkestab, ja kõik pöördub, teiseneb. Tšehhovi näidendite, eriti “Kirsiaia” tegelased peavad kogu aeg oma tähelepanu ümber lülitama, isegi tundemaailmas: võib-olla tahtis keegi just nutma puhkeda, aga juba tuli midagi vahele, ning pisarat põselt pühkimata ta juba naerab. Niisugune seisundite vahetamine on omane Undile ja pole võõras ka Tšehhovi maailmale.
On asju, mis hakkavad Undi lavastuses kõlama, aga on ka seda, mida ta Tšehhovi mängureeglitest eirab. Näiteks on ta loobunud Tšehhovile nii omaseks peetud “elu kulgemise muusikast”: pidev argielu kulg, lavalise aja naturaalne adekvaatsus, katkematu suhtlemine siin puudub. Nagu üleüldse argipäevane keskkond, tegelaste hingeelu ja mälu seotus esemelise keskkonnaga (“asjadel on hing”). Kuid ennäe, olulised, märgilised asjad on ometi kohal: lastetoa voodi, vana kapp ja (minu suureks rõõmuks) taamal piljardilaud. Lavastaja on säilitanud ka Tšehhovi dialoogide stiili, selle vastastikuse psühholoogilise kurtuse: kõigil on oma probleemid, ent üksteist ära kuulata ei osata – nn. katkestatud dialoog. Absurdidraama eelkäijaks peetakse ju ka Tšehhovit. Sellepärast vist ongi peaaegu kõikidel Tšehhovi näidendite tegelastel oma pöördumised nn. lugupeetud kapi poole. Undi “Kirsiaia” kapi-monoloog võimendab omakorda illusioonide teemat: Rein Oja Gajev räägib Lugupeetud Kapiga, rippudes ise kapi küljes, jalad õhus.
 
Lopahhin – kaupmees ja professor
Lavastuse värvikas tegelasgaleriis on seekord ehk kõige üllatavam Hannes Kaljujärve Lopahhin. Uudselt nähtud. Esimene ja üllatav assotsiatsioon: ta sarnaneb ju Tšehhovi endaga! Vaatab läbi prilliklaaside kogu ülejäänud seltskonda justkui kõrvalt ning mõjub äärmiselt intelligentselt ja diskreetselt. Lopahhinit on enamasti kujutatud talumatsist välja kasvanud jõhkra kaupmehena, tõusikuna, plebeiliku maskuliinse kujuna. Kaljujärve Lopahhin tõi aga kohe meelde ühe Tšehhovi enda lause: “Lopahhin sarnaneb kord kaupmehega, kord professori-meedikuga Moskva Ülikoolist.” Ka Tšehhovi jaoks pole Lopahhin kunagi olnud sotsiaalselt üheselt determineeritud kuju. Ja alati, mida vastuolulisem laval – seda põnevam. Kaljujärve Lopahhin on ainus reaalselt elu mõistev normaalne inimene, kes katsub ülejäänuid illusioonidest välja juhtida, teadvusele tuua. Seekord pole selle rolli juures rõhutatud mingit müütilist armastust või alaväärsuskompleksi. Lopahhin on neutraalne, intelligentne ja sellisena usaldusväärne – vaatajana võtame kohati vist omaks Lopahhini positsiooni. Ühtäkki nii mõistetav, ka pärast oksjonilt saabumist – muidugi on kirsiaed temagi jaoks ebavajalik võit. Ta vajub kokku ja teadlik vaataja hakkab juba kannatamatusega ootama: kuhu jääb siis Lopahhini kuulus tants, kas seda üldse tulebki? Aga siis äkki tuleb sööst – niivõrd kummalise plastikaga šokiteraapia, mis läheb eesti teatri ajalukku ilmselt samamoodi kui Mikiveri-Lopahhini tants Šapiro lavstusest, kuid need kaks tantsu on täiuslikult erisugused.
Ja mis eriti meeldis: Lopahhini tantsule, mida asjatundjad nagunii teadsid oodata ja vaadata, kuidas ta seekord on vormistatud ja kuis õnnestub, järgneb ootamatult veel üks tants. Unt laseb äkki Rein Oja Gajevi üle lava mitu korda hõljuma. Kontrastselt teine plastika, vanaaegne, ühtaegu anakronistlik, naeruväärne, hoopis teises häälestuses kui Lopahhini tants, samal ajal hõllanduslik, viirastuslik, täielik lummus. Oja Gajev hõljub üle lava oma veidras kasukas, Raine Loo Ranevskaja muutub lapseks ega taha lapsepõlvemaailmast lahkuda, taamalt tulevad juba lavatöölised ja hakkavad kogu seda ilu lõhkuma ja maha võtma… Hiilgav täpp i-le!
 
Ei ühtki kehva osa!
Undi lavastuse paljud rollid väärivad eraldi tähelepanu: Raine Loo Ranevskaja, sugugi mitte peategelasena domineeriv, kuid ikka ja alati naine “mitte siitilmast”. Võrratu irreaalsuse kehastus. Mängulisi registreid vahetab R. Loo väga elegantselt. Hingelise tõe hetkest buffosse, ekstsentrikast psühhologismi. Need üleminekud on tal alati mingi koketse pilguga või minimaalse liigutusega nauditavalt markeeritud.
Kersti Heinloo pilkupüüdva Anjana suudab olla korraga naiivne ja tark, habras ja tugev, kreisi ja normaalne (Anja täiskasvanustub esimesena!), efemeerne vaim ja maine ahvatlus. Ta tajub ja väljendab seda ambivalentsust rikkalt, sujuvalt, plastiliselt. Ei mingeid sisevastuolusid ega rebestamisi. Mängeldes on viimase aastaga areenile astunud veel üks Undi teatrimudeli võimalikke esinäitlejannasid, kuid see potentsiaal peaks olema ilmselt universaalsemgi (“Tom Jones”, “Verevennad”).
Hoogsa, näiliselt sihikindla ja väheveidra Jepihhodovi – Janek Joosti kaudu realiseerib Unt Tšehhovi “laskude esteetika”: lõputud lubadused end maha lasta monteerib ta lavastusse vastava visuaalse tegevusliku etteastena, kuid ebaõnnestumiste maailm hoiab Jepihhodovit ka siin tugevasti kinni. Muidugi on selline demonstratiivne katse elust lahkuda vaid (“Kajakast” laenatud) “eetripudelikese lõhkemine käsiapteegis”.
Ühe lavastuse olulise teema ja kammertoni toob pidevalt sisse Liis Benderi lendlev, tormav, tantsiv guvernant Šarlotta. Täielikult teadvustamata elu märk: ei tea ta oma vanust, ei oma õigeid andmeid vanematest, pole tal passigi, kodust rääkimata. Alati lennus, jalad ei puutu palju maha. Just tema pasd loovad ajuti tsirkuseetenduse mulje, ka Tšehhovil alati “fookusi” näitav Šarlotta eksisteerib laval klounaadi- ja kabareevõtmes. Ennäe, oli vaja näitlejal Liis Benderil elada siinilmas üle viiekümne aasta, et tõestada, kui efektselt ta liikuda ja laulda võib. Kui heas vormis ta on!
Raivo Adlase Firss – kõige vana märk. Kohutavalt suure, tolmunud, teatraalse parukaga. Teatraalsust rõhutab seegi, et too parukas tal korraks maha kistakse. Tema hoolitseb selle maailma korra eest, puhastab hoolega gloobust, lugesin lehest. Jah, aga kuidas: sülitab gloobusele peale, et seda sõrme ja varrukaga nühkida, vahel lendab see maakera tal hoopis käest maha. Vist siiski mitte nii üheselt vanajumal seal paradiisiaias, nagu ühest raadiosaatest kuuldud. Muidugi mitte lihtsalt ühe allakäinud mõisa ülemteener, pigem vanaks jäänud, tuulutamist vajava maailma, naiivse ja ebateadliku maailma märk. Aga teises mõttes – mingi müstilise mälu märk, olend, kes mäletab, kuidas oli enne priiust. Ja tedagi ei jäeta finaalis maha, kuigi autori järgi peaks ta ainsana jääma suletud ruumi. Firss hüüab küll korraks eesriide taga: “Kus te läksite?” (Või umbes nii. Hästi ei kostnud.) Aga siis poeb temagi eesriide vahelt eeslavale ja ütleb: “Nii hea on! Midagi ei ole. Nii hea on!”
 
Plats puhtaks!
Mille poolest Undi kohati pöörane, väga atraktiivne, väliselt Tšehhovi-võõras, sisuliselt aga suuresti Tšehhovi-tuttav tõlgendus eriti rõõmu teeb? Oli juba tõesti viimane aeg puhastada stampettekujutus Tšehhovist. Isegi mitte niivõrd teatritegijate, pigem teatrivaatajate, võib-olla ka kriitikute stampettekujutus. Aeg-ajalt on vaja niisuguseid asju teha, et suuta vanas traditsioonis püsiväärtusi värskema pilguga näha. Ka koomilisi, paksukõhulisi ja hingeldavaid Hamleteid on läinud teatriajalukku, mis pole takistanud, vaid on pigem soodustanud taas teistsuguste (loe: mitmesuguste) esiletungi. Ja vaatamata sellele, et ma Undi lavastust nautisin, hakkan ometi ka ootama, millal nüüd tasakaalustatumat “Kirsiaeda” näeb. Millelt oleks tolm maha pühitud, kuid mis haaraks polüfooniliselt nii tegelaste seesmist elutunnetust kui ka autori/lavastaja välist vaatepunkti samadele inimestele. (Unt tegeleb eeskätt teise, metatasandiga – siit ka ?anr: puhas komöödia.) Ja mis kasvataks taas üles kirsiaia, mille sümbolväärtuseks on kodu, kultuurimälu ja tundekasvatus.
“Viis tundi ajuvaba melanhooliat ja üllast ent ohutut kurbust, mis peen nauding,” eitab Unt kavalehel poleemiliselt ei tea täpselt, kelle stereotüüpe. Heade lavastajate head lavastused pole kunagi säärased olnud. Halbu pole aga keegi vist nautinud. Olen näinud minagi tõesti tüütuid Tšehhovi-lavastusi, nüüd ootan taas elusaid. Mässaja Unt on oma töö teinud, Tšehhovi rutiinist platsi puhtaks löönud, pannes rohelise tule põlema: minge nüüd, tee on lahti!

Lopahhin – Hannes Kaljujärv. fotod

REET NEIMAR