Nii vaba rõõmus
ei ole keegi
kui loodusrüpes
on Ruitlane

(NAK-i ringkondades
lauldav caver)

Ruitlanõ seletäs, et mäletäs minno poiskõsõst pääst Võru-Rõugõ-Krabi bussist, mina tedä tuust aost ei tiiäq, aga ma vast tuukõrd vahegi rohkõmb põhupääga poiskõisi. Igatahes Kui 1997. aastal pannimi Kivisildnikuga võrku Kostabi –E, tul ka võrokiilne arvudikiri Ruitlasõlt. Kutsõmi tedä NAK-i ja tä tullgi. Tä oll´ edimäne kiä oll´ nõun andma uma luulõtusõq üldise arutamise alaq. Köüdi ja tei manoq valigu luulõtuisi ja nii mi üte neläpävä nuuq vällä jaigi. Sääl siän olliq võrokiilse “Esä varast” ja “Jo verevänä päiv”. Ja sys sai NAK nalla nätäq – edimäst ja viimäst kõrd tull´ vihanõ cänklõmine minu ja Keeniusõ vahel, kiä tegi hirmsalõ mahaq luulõtust “Jo verevänä päiv”, et ollõv kehv ja ikäv ja tavaline. Mina vasta et kui timä võru keelest arvu ei saabõv, võro kirändüst ei tundõv sys harigu hinnäst vai ütelgu et ei myistaq midägi üteldä. Midägi muud sääl kah üteldi viil, perän Ruitlanõ arvas et kasu tuust oll´. Aga NAK loi hindäst pia ütsepäälise lohe, et niguq üts pää (Contra) Kiränigõ Liitu võeti kasvi võeti mitu pääd asõmalõ ja Ruitlasõ pää om sääl kaunis keskel, paraq vast juhatusõn. Tuu aasta (1998) lepeq NAKlasõq kokko, et jõulus tulõ näütemäng, egäüts kirotaguq, perän üts valitas. No tõsõ neläpävä es olõki moid näütemängõ ku Ruitlasõ uma ja äräq tuu hirmus jouluhirmutus lavastõdiki. Menu oll suur Rahman mängse tsika ja tapmise man läts ketshup Francoisi käüse pääle, no tuu ei lähäq kunagi meelest, nüüd om kirän kah ja kirändüsluu jaos kah üles tähendet.
Ruitlasõ luulõtus “Aga ükskord algab aega mil ma tulen mootorsaega... om inemisile iks meeleperrä olnuq ja tuu eestikiilne tekst oll` tuu, midä Ruitlanõ nakas ette kandma ildampa Kõivu Madisõ valla seletet võru kuraasiga. Võru kuraas um sääne lõunapuulside hingesund, miä aja hummugu seto miist külä veeren kõrra nii helähtämä, et kõik külä um üllen inne kikkalaulu. Sääne kuraas oll` Jaigil ja viil hulgal miiq miihil. Näütes luulõtus millega nakkas Ruitlasõ edimäne raamat “Inemise sisu”
tulkõ iist

kyik tiiq veeväq mehikuurma
tulkõ iist tulkõ jalost
ma lää juuma
ma tulõ meerapalost

Tuu läts küll niguq ettekuulutus. 2000. aasta Kaika Suvõülikooli jaos tull` kirotadaq näidendit võro kiränikõ kalameeste elust, põhiliselt Jaigist ja Jaan Vahtrast. Selgu et Ruitlanõ mõist mitte ainult mootorsaega puid lõigata, aga ka um kalamiis kiä ka kopsupõlõndikuga kargas aknõst vällä ja lät järve pääle. Naksi sys tõist piinama hummukustõ kynnidõga kalapüüdmisest ja ähvärdi tä näidendi sisse pandaq. Noorõs võro kiränik-kalamehes, a perän mängse Ruitlast Valpri Valdo, selle et Ruitlanõ pidi Jaiki mängmä. Ja mängsegi. Niisama nigu Brodskit NAK-i teatrin, et ikäv oll´ mängi – ku esihinnäst mängit um rassõ vigurit manoq tetäq. No sys selgu viil et Ruitlasõl om järk peotandsun, täl oll välläopat dogi, rind medalid täüs ja et sõaväen oll Kaug-Idan ja ei olõq ammetit midä tä ei olõq pidänü. Ku tä kõik üles kirotanuq uma elust, tulnuq teossit niguq Balsakil. Joba ummgi luulõraamadu ilma retsensioonõlda läbi müüd, Hulga kuulõ ja kõrtsõ nii Võro Soomõ ku Mordvamaal luulõtusi lukõn läbi käüt ja vahtsõ teosõ valmis saaman. Tä um kistumadaq mälestüseq jätnü, Talina, Norra, Taani, Soomõ ja mordva naisilõ kiäq tedä luulõtuisi lugõman nännü.
No ku Ruitlanõ mullõ uma seo Romaani “KAIL” edimädseq osaq saat, sys mul oll´ edimäne mõtõq et naaq küll timä kirotõt ei olõq. A nuq olli ärtegevä. Kost timä kõikõ tuud miiq hinge ja kollikõisi maailma tiid ja mõist üles kirota? Latsõq loiq ja tunnisti väega hääs raamatus, tütre sõbranna imä ka lugi ja ikk´ käsikirä man. Pidi olõma Lindgreni Lõvisüdämide muudu veidükese. Egas midägi, kooliaignõ pinginaabri Gulki Albert joonist pildikeseq manoq ja Ilvese Aapo tegi kaasõkõsõ.
Raamatut ma nakka-i ümbre kynõlama, tuu om eesti keeli ja poodin saadaval, sünnüs lukõq latsilõ ja suurilõ. Peris kykkõ ma ärq es kynõlõ aga manoq ka midägi es märgiq, ülejäänü om tä raamatin. Esitlemisel ütel Ruitlanõ et tä es saaq tuust müüdä, et häädüs piät võitma.
Raamatu sünnipäivä peeti 26. I lõuna aigu Võrol rahva suun kutsut kerigukoolin kon Ruitlanõ ja Gulk kunagi poiskõsõst pääst pinginaabri olliq ja vihuviiri tsikõrdivaq.
Poistõ umaaignõ klassijuhataja, parhillanõ kultuuritüütäjä Silvi Jansons meenut poissõ kooliaost ja kink näile umaaigsõ koolilõpu iseloomustusõq. Joba sääl oll kirän et Ruitlanõ um kalur. Albertit kitiq oppaja oppajide tarõn vallalise pääga poisis kiä mugu dinosaurusi joonist. Seeniq kui Ruitlanõ koolilatsilõ küsimusi võro kirändüse kotsilõ esit ja targõmbile uma raamatit kink, joonist Gulk suurõ pildi, mille kinkse koolilõ. Ruitlanõ ütel viil et tä ei kannata iätet järve.
Perän oll vastavõtt Võro Instituudin.

Kauksi Ülle