Aivo Lõhmuse memorandum

Aivo Lõhmus. Hüüdja hääle murre.
Ilmamaa, Tartu 2000. 96 lk.

Viimastest aegadest meenub Aivo Lõhmus ennekõike raamatutoimetajana, ka kui fotograaf ja üllatavalt hea tasemega raamatukujundaja, koos Madis Kõivuga on ta loonud murdekeelse draama “Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl” (esmalavastus 1993), mille etendamist kriitika tunnustas, kuid millega mina kursis pole. Ehk seepärast imestan ma ta viimase aja loomingust just raamatukujunduse üle. Selles vallas annab arvuti justnagu kõigile võrdsed võimalused, kuid praktika näitab, et erihariduseta inimene upub sageli kujundlike “avastuste” sohu. Lõhmus ei upu, ta tajub proportsioone, oskab viisakuse piirides sobitada kirjagarnituure, on endale selgeks teinud kujunduse rusikareeglid, et nendega improviseerida. Ka “Hüüdja hääle murde” on ta kujundanud ise, pakkudes välja päris vaimuka aapenalja, mis esmapilgul ei avanegi. Aga luulekogu veenab, et ta on siiski esmajärjekorras kirjanik, sõnahull. Leo Lapin on luuletaja muude annete kõrvalt, kes samuti kujundab raamatuid. Luuletaja Lõhmus andeka disainerina on ometi uunikum, millest võiks hargneda laiema haardega huvitav intriig raamatuilmas.
Luulekogu problemaatilisem osa on esimene tsükkel, mille mõtteliseks pealkirjaks võiks panna “Su jalge vahel”. Seksuaalse energia teadvustamine luulena on viimasel ajal aktuaalne, parimini on seda minu meelest teinud Triin Soomets ja Aita Kivi. Soomets on läbini metafüüsik, Kivi egotsentrik – nad on nagu piiritähised, mille vahel Lõhmus heitleb. Seejuures kõik nad libisevad üle ihulise konkreetsuse karmusest. Lõhmusel on “liblikas”, “roos” ja “moon” (keegi kena inimene ütles, et peaks olema ka “moos”, ilmselt mõeldes Lõhmuse kirglikule romaanile “Alla orgu ja üle jõe”, ja võib-olla ka Raoul Kurvitza mässule), edasi tulevad ihutükid – kõik puha klassikaline skulpturaalsus. Armatsemisest räägitakse kui elamusest, mis paraku kipub meenutama toodet nimega “naisteajakirjandus”. Muidugi peab meeles pidama, et vihjatud seosed on tekitatud eri aegadel loodu või sündinu põhjal.
Lõhmus on õnneks väga rahutu ja kidaline, nurgeline ja vahel ka kõnekalt hea maitse oponent, kuid mu vihjatud piiridest ta välja ei murra. Tema hea aktsent seisneb kahes: ta tajub ihulisuses metafüüsilist lõpmatust (normaalne inimene tõmbab sel puhul teki üle pea ja võtab sisse loote poosi) ja ta on isane šovinist, kes raiub end naisesse nagu tahtekuulutus, ettehooldav jõud. Tänapäeva sõnavara võimaldab viimase üle võimsalt ilkuda, kuid hoiakul on ka teine tahk. See tahk viitab mehele, kes pole “hea”, kes on “keeruline”, väärtustab isasust tasakaalu taotleva kaklejana. Üldisemas plaanis vastab sellele hoiakule seksimise lahutamatus inimväärikusest; sellise seose pakkumiseks on mulle õiguse andnud paljud jutukad inimesed, naised ja mehed, aga ka loome üldse. Luulekogu kui terviku suhtes mõjub esimene tsükkel siiski mõrtsukalikult, sest luuletajast jääb šovinistlik, kiuslik ja löömahimuline mulje.
Kogu ülejäänud kolm tsüklit kujutavad endast seiklemist intellektuaalsuse orbiidil, mille kese on meie jaoks ju alati vaid aimatav. Midagi saab teada ühe isiksuse päritolust ja suhtelisest olevikust. Hea! Kuigi lugedes liigitad mõne luuletuse väga heaks, loomise igatsust tekitavaks kujundiks, teise suisa tarbetuks, pole kolmesaja aasta eest taasjuurdunud pihtimuslikule algele iseenesest midagi vastu öelda. Ka on vist möödumas aeg, mil luuletuse taga “teise” otsimine oli esmane metakirjanduse viisakusenõue. Lõhmus on ta ise, nagu Ovidius, Marcialis, Liiv või Kivisildnik, pühakirjalik tõlgendus kaotab pinna ja ajakirjanduslik tungib alla. Tahaks distantseeruda mõlemast. Sel taustal julgen öelda, et Lõhmus ei tea isegi, mis on tas parim, ja teotseb nagu loodusjõud – ilu tabades miski kusagil variseb, muutub naeruväärseks. Ohtlikke olukordi ta ei tekita, on liialt “ajamõtteline”, kaasaegne. Mind lausa solvasid ta luuletused, mis olid hajali Eesti Vabariigi ja üldse riigi institutsiooni aadressil. Kõik ju teavad, et riik ja Eesti on praegu erinevad mõisted, paraku. Miks ta ei luuleta seda süngust, kuhu lahjub ta kaklejaveri, kui ta jalge vahelt läheb? Kust sigineb see klanitus? Kas ta ei vali, sest tahab kõike ja formaalselt, või on soomelähedasena soome-illusiooni küüsis? Ta on liiga palju “nagu teised” ja võtab ometi sotsiaalseid hoiakuid.
Lõhmus tuletas meelde, et ta on luuletaja. Varasemate kogudega (“Aastaringid”, “Puumaamees”, “Siin ja enne, nüüd ja mujal”) võrreldes on ta ka arenev luuletaja, mis tema eas on vaimustav. Ta võime sõnade kaalu määrata kasvab, lugedes jäi tunne, et tal on teha vaid pisuke liigutus, olemaks suurte luuletajatega võrdväärne. “Hüüdja hääle murret” soovitan lugeda ka neil, kel literatuurne tundlikkus on ületanud professionaalsuse piiri – seal on midagi.

PEETER KÜNSTLER