Erakust erudiit, rara avis

6.jpg (14672 bytes)

Rein Sepp oma kodutalus Eglitesel.
6.jpg (14672 bytes)

“Kui sa absoluutselt üksinda, peaaegu et lindpriina oled siin maailmas, mõtled ju palju põhjalikumalt kõikide elu küsimuste üle järele ja mingi teine, kolmas, neljas plaan kerkib kogu aeg alateadvusest pinnale,” pihtis tõlkija, luuletaja ja ulmekirjanik, ühes väikeses Läti külas otsekui muinaspõhja kodus elanud üksildane filosoof Rein Sepp oma 70. sünnipäeva paiku Viljar Anskole. Selle aasta jüripäeval oleks juba kuuendat aastat oma õunaaia nurgas koer Tuksi kõrval puhkav suur üksiklane saanud kaheksakümneaastaseks.
28. aprillil toimus Risti põhikoolis Rein Sepa 80. sünniaastapäevale pühendatud konverents, mille hing oli ennastsalgav Viljar Ansko oma kaasa Ly Ungru truul toetusel. Ava- ja lõpusõna lausus Risti vallavanem Neeme Suur. Rein Sepa metsavenna-aastaid meenutasid Ottniell Jürissaar ja Elmar Jõeleht, Risti ja Kergu perioodi ja Rein Sepa pereelu Risti elanikuna Sven Peterson, Laine Piirmets ja Ando Lillioja. Ipiki perioodist kõnelesid Alar Maas ja Tõnno Jonuks. Rein Sepa loomingul ja selle bibliografeerimisel peatus Anneli Sepp. Vaadati Helle Karise filmi “Rein Sepp – teejuht mütoloogiasse”, sisutihedat näitust Rein Sepa elust ja loomingust ning avati mälestustahvel Risti apteegi seinal. Esimest korda jõudsid kaante vahele ka Rein Sepa luuletused Viljar Ansko välja antud, fotode ja kommentaaridega varustatud kogumikus “Jälle täht ja jälle värav”.
“Nii huvitav ja omapärane nagu ta mõttelend, kõrgetasemeline kui ta luuletõlked on ka Rein Sepa originaalluule,” kirjutab Viljar Ansko. Artur Alliksaare õpetajaks ja vaieldamatuks autoriteediks olnud Rein Sepa luule enamik kuulub omapärasesse ¯anrisse – kirjaluule. Tema kirjad läksid sujuvalt üle luuletusteks, mida autor ise pidas vaid näpuharjutusteks: “Ka kirja kirjutades panen mõne stroofi juhuslikku värssi sisse, et värsirütm ja värsikeel mul kogu aeg nagu palava panni peal seisaks.” Säilinud kirjavahetus – 1300 kirja ja niisama palju vastuseid väärib omaette teosena väljaandmist – need ei sisalda kuigivõrd argiuudiseid, vaid ennekõike mõtisklusi elu põhiväärtuste, kultuuri- ja tõlkeprobleemide üle, ulatudes sageli kosmiliste mastaapideni. “Tõelise vaimuinimese kohaselt alandlik, aga väärikas,” on Rein Seppa iseloomustanud Alar Maas. “Vaimukas ja väga tähelepanelik, terase vaatlejana nägi ta seoseid, mida tavaline inimene ei märka.” Ka vangilaagrist naisele saadetud kirjad hingavad sügavat hellust ja sisaldavad hõrke pühendusluuletusi. “Ei ole midagi ilusamat elus ja ilmas, kui oma naisele luuletada, mistahes ajast, mil neid jälle koos pea pea kõrval lugeda ja korrata võiksime...” kirjutas Rein Sepp Vorkutast 1954. aastal. Ja jätkas:

Nüüd tasa käärib mälestuseks muld
kui kauge roosi lõpetatud mõte,
neil öödel iga rohukõrre lehekuld
on nagu igatsuste vaikne kokkuvõte.

Neil öil mu süda tuksub Sinu häält
nii riimideks mu valmivasse verre –
see on kui laul, mis lehvib mere päält,
on mere unistus ja kuulub merre.

Ja eemal tiirleb üksik vana kull,
ta tundub vanemana ajast endast,
sest tema teab – neil öil Sa oled tulekul,
et lõhnas lill, lind Sinu naeratuseks lendas.

Rein Sepa loomingust on säilinud umbes 500 eesti-, sada inglise- ja saksakeelset luuletust, mõned hollandi- ja isegi ruunikeelsed tekstid. “Sepp oli jumalate saadik, kes annab edasi jumalate õpetusi,” tõdes Helle Karis konverentsil üht Sepa tsitaati mütoloogia kohta parafraseerides. Tema filmi üks poeetilisemaid episoode oli Rein Sepa tavapärane hüvastijätt külalistega – ürglinnu täiuslik tants, mida Raul Kilgas on kirjeldanud järgmiselt: “Üha rohkem meenutab Rein mulle iidsetest aegadest pärit kummalist lindu. Rara avis! Igal lahkumisel jättis ta meid, külalisi, koduõuel hüvasti liigutava tantsuga, pürgides kõrgusse kui lind, kes vastu tahtmist Maa külge kammitsetud. See oli tema igikorduv rituaal, signatuur./---/ Usun teda praegugi linnuna hõljuvat oma Eglitese talu õunapuude kohal sinavas laotuses. Või ehk on ta teele asunud suurde avarusse “teispool Neptunit ja Plutot, kus ainult tühjus, nõelterav matemaatika, varisevad kaljud ja tahtmine kedagi kombata””. Viimane tsitaat pärineb Rein Sepa ulmeromaanist “Viimane üksiklane”.
Risti apteegis, kus Rein Sepp koos oma abikaasaga, Risti apteegi proviisori assistendi Luise Petersoniga ja kasupoeg Sven Petersoniga kunagi elas ja kuhu 28. aprillil pandi mälestustahvel, elab praegu Viljar Ansko. Tema arvates võiks Risti apteegist saada Rein Sepa muuseum. Suur eeltöö on viimase konverentsi ja Rein Sepa luulekogu väljaandmisega juba ära tehtud. Risti vallavanem Neeme Suur ütles Rein Sepa konverentsi mõtestades: “Loodan, et minu silmad ei näe aega, mil iga mees tuleb ja läheb, võtab ja ei anna, sööb, aga ei mõtle. Mul on hea meel, et Ristil on elanud Rein Sepp ja et Ristil elab Viljar Ansko, kes tuletab meile meelde: vaimutoit on niisama tähtis kui ihutoit.” Ehk nagu Viljar Ansko 2. veebruaril 1995 bussis teel Rein Sepa matustele kirjutas oma luuletuses “In memoriam Rein Sepp”:

Ammugi Sa hõljusid ju kõrgel vaimuvallas –
üle kõigest asisest siin toorevõitu maal…

Musta Toone-luigena nüüd libised Valhallas –
oma muinaskangelaste seltsis olla saad…

Kuni leidub selliseid inimesi, haruldasi linde, on maailm ikka pisut suurem, avaram ja müütilisem – nii umbes muinaskangelaste mõõtu.

D. K.

Anneli Sepa koostatud Rein Sepale
pühendatud kodulehekülg: http://my.tele2.ee/rein_sepp/