Järvamaa muuseumi eksponaatide hulgas Paides on Põhja-Soomes elava Ritva-Liisa Pihlaja näitus “Nurmsi küla Järvamaal”. See algselt soomlastele mõeldud asi (eesti keelde on soomekeelsed tekstid tõlgitud hiljem) annab ülevaate ühest tavalisest Eesti külast ja selle arhitektuurist. Uhkeid ehitisi Nurmsis pole, siin on märksõnadeks hoopis “tagasihoidlikkus” ja “otstarbekus”: kõik ehitused on siin tehtud siis, kui nende järele on olnud vajadus ja kui on olnud võimalust neid ehitada. Eestis oli näitus esmakordselt üleval Nurmsi külapäeval möödunud suvel, kevadel soome-ugri etnofutupäevade ühenduses näidati seda Tartus, praegu on see väljas Helsingi Soome keskkonnakeskuses ning edaspidi jääb näitus Järvamaa muuseumile.
Ritva-Liisa Pihlaja on üle kahekümne aasta tegutsenud Soome kirikukülade ja maakohtade generaalplaneerijana. Viimased 15 aastat töötab ta koos abikaasa Matti Pennalaga oma arhitektuuribüroos Oulu lähedal Liminka vallas.
Alljärgnev intervjuu Ritva-Liisa Pihlajaga on tehtud eelmisel kevadel Tartus pärast etnofutupäevade lõppemist.


Sinu kui soomlase suhe Eestiga on ebatavaline. Kuidas ma võiksin sind lehelugejatele tutvustada?
Ma olen Põhja-Soomes sündinud ja elanud inimene, aga pean ennast Soome karjalaseks, kelle osa juuri on Eestis. Kogu mu vanaisa suguvõsa on elanud Järvamaal. Vanaisa sündis küll Imaveres, aga tema sugulased Blumbachide liini pidi on Nurmsis ja Medarite liini pidi Päinurmes. Tsaari ajal, 1897, läks mu vanaisa ära nekrutiks Viiburisse ja jäi pärast sinna elama. Nii et olen tulnud tagasi oma põliskodu uurima.
Eesti paistab tähendavat sinu jaoks olulisel määral just eesti küla. Miks?
Põhiolemuselt oleme me eestlased ja soomlased, nagu ka teised soome-ugri rahvad, maainimesed. Olen kunagi päevikusse kirjutanud, et ükski Juhan Maiste poolt ihaldusväärseks tehtud mõisahoone ei saa olla nii kaunis kui halli õlgkatusega talutare.
Valisid oma uurimise objektiks just nimelt Nurmsi küla, mida oled nüüd uurinud juba mitu aastat. Kas see valik oli seotud ainult sinu juurtega või nägid Nurmsi külas erilist võimalust teha üldistusi Eesti küla kui sellise kohta, kas Nurmsi külas on “kõik olemas”, nii halb kui hea?
Mind mõjutasid mõlemad asjad. Tahtsin uurida sellist paika, mis oleks seotud minu enda esivanematega. Samas tahtsin kasutada ära oma erialaoskusi maakohtade planeerijana. Nurmsi küla asub kenasti Tallinna – Tartu maantee ääres. Ma sõidan tavaliste bussidega ju mul on sinna kerge pääseda. Külas on palju huvitavat: suur tee, mis jagab küla kaheks, maju on 49, mis on paras arv uurimistööks. Küla on mitmekesine, säilinud on palju vanaaegset, aga on ehitatud ka uut.
Kui palju toetud oma töös kirjalikule materjalile ja kui palju sellele, mida ise näed?
Maastikuarhitekt töötab üldiselt nõnda, et ta uurib maastikku oma silmaga, teeb tähelepanekuid. Suurem osa tööst tuleb teha kohapeal. Aga Eesti talupoegade ajalugu oli mulle täiesti uus asi, see erineb väga palju Soome omast. Nii tuli mul süveneda vastavasse ajalookirjandusse pärisorjuse ajast tänase päevani. Nurmsi küla ajaloost ei ole eriti kirjutatud. Nõnda lugesin üldpildi saamiseks Järvamaa kirjanike loomingut. Just kirjanikelt saab tihti õiget teavet selle kohta, kuidas inimesed on tegelikult elanud. Tähtsaks allikaks on mulle näiteks olnud Tammsaare. Nurmsi küla enda kohta olen saanud palju teada kohalike inimestega vesteldes.
Mis on uurimistöö tegemisel kõige raskem olnud?
Raske on olnud leida kirjalikke allikaid. Soomes on juba nii kaua elatud heaoluühiskonnas, et igat laadi kirjapandud asju on kogunenud juba liiga palju. Kõikidest kohtadest on olemas täpsed kaardid ja peaaegu kõigist majadest täpsed plaanid. Eestis olen alati kohanud abivalmis inimesi, aga ka nad ise pole teadnud, kust vajalikku materjali leida. Nurmsi 49 majast olen läbi uurinud umbes 15 ja nendest ainult paari-kolme puhul on olemas täpne majaplaan. Kui tööd alustasin, oli raske saada ka kaarte. Nüüd on kaardid juba kättesaadavad.
Et oled Nurmsis palju ringi liikunud, tuntakse sind küla peal kindlasti väga hästi. Kellega Nurmsi inimestest on sul kõige tihedam side?
Esimene inimene, kelle juurde vallavanem mind omal ajal viis, oli Nurmsi külavanem Ulvi Meikup, kellelt ma olen saanud eriti palju teada ja kes on praegu mulle väga hea sõber. Ja siis minu omad kauged sugulased, kellest kõige lähem on Nakuse pere. Nende juurest olen leidnud peavarju. Kõige tänulikum olen Maria Nakusele, kes oli kaua Nurmsi küla vanim elanik. Ta suri mõne nädala eest (27. IV 1999).
Missugused on praegu Nurmsi küla suurimad puudused?
Olen seda küsinud ka külarahvalt. Tõsi, kõiki ei ole ma veel jõudnud intervjueerida. Kõige rohkem tuntakse puudust teenustest. See, mida varem sai kahe kilomeetri kauguselt Sargvere kolhoosist, on nüüd kadunud.
Ma mõtlesin rohkem puudusi arhitektuurilises mõttes?
No mis puudusi seal ikka on! Liigset on rohkem, näiteks see nõukogudeaegne suur laut, mis ei sobi kokku oma ümbrusega. Ja muidugi tahaks väga, et inimestel oleks raha, et nad saaksid oma ehitisi remontida ja oma elu muidu ka mugavamaks teha.
Mis teeb sulle kui arhitektile muret Nurmsi küla tulevikule mõeldes?
Üks tähtis asi on Tallinna – Tartu maantee tulevane marsruut, et uus tee ei jagaks küla veelgi väiksemateks tükkideks. Siis tuleb ka praegune lai tee uuesti külamaastikuga kokkusobivaks teha. Mis saab põldudest? Tähtis on säilitada vana avatud maastik, hoolimata sellest, et põllumajandus on praegu suures kriisis. Mida teha vana nõukogude varulennuväljaga Nurmsi küla taga? Sellelt on muld ära viidud ja põlluks teda enam tagasi ei tee. Kas säilitada seal avamaastik või istutada sinna mets? Kolhoosiaegsed ehitised Nurmsi rahva vanas keskasulas Sargveres, mõisakeskme kõrval. Mis funktsiooni nad võiksid täita? Kust leida raha nende kordategemiseks? Tõesti, neid küsimusi on nii palju.
Nüüd sobib vist küsida üldisemalt: mis teeb sulle üleüldse eesti küla puhul kõige rohkem muret?
Kõige tähtsam asi on muidugi inimeste elujärg ja see, kuidas säilitada eesti küla elavana. Aga see on muidugi nii suur poliitiline küsimus, et planeerijal pole selles asjas just palju kaasa rääkida. Moodsam asi on ökoturism, aga ma ei usu, et igasse paika ikka jätkub turiste, pealegi pole kõik külad looduslikult kaunis kohas.
Missugused on suurimad erinevused Soome ja Eesti küla vahel?
Mõlemal maal on olemas mitmeid erisuguseid külatüüpe ja nende täpsem võrdlemine nõuaks palju suuremat tööd. Ehituste juures on Eesti suurimaks omapäraks rehetarest arenenud elamutüüp, milles elamu ja laut on ühe ja sama katuse all.
Soome külainimesed on keskeltläbi palju rikkamad kui Eesti külainimesed…
Soome külarahva mugavused ei erine tõesti enam palju linnainimeste omadest, majades on veetorud, soe vesi, kõik kodumasinad on olemas. Tavalise talupoja elatustase on kõrge. Aga meilgi on olemas vaesemaid paiku. Oulu ülikooli juures töötav arhitekt Juho Rajaniemi on uurinud Soome taandarenevate külade planeerimist ning tema töö käigus tuli välja, et vaesemates külades elatakse õnnelikumalt kui uutes rikastes keskustes. Nojah, päris nii vist ikka ütelda ei saa… Pigem nii: maakoha tingimustes, kui elada rahulikult loodusega kooskõlas, on elu õnnelikum kui linliku kiirustamise keskel.
Viimasel ajal räägitakse palju tekkinud pingetest Eesti ja Soome vahel. Mida see sinu jaoks tähendab?
Ma olen selle kohta lugenud ja muidugi tahaks, et suhted oleksid paremad. Aga teiselt poolt on naabrite suhted alati olnud natuke keerulised. Isiklikult mul probleeme pole ja mind see asi ei puuduta. Mul on olemas sõbrad Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Järvamaal. Olen inimeste keskel ja tahan olla inimeste keskel nii, et otse ei paistaks välja, et ma pole eestlane.
Tõesti, sa räägid ju väga head eesti keelt. Mida võiks sinu näitus tähendada eestlastele?
Ma tahaksin, et eestlased hakkaksid rohkem hindama oma maalelamise traditsioone, muu hulgas ka tagasihoidlikku külaarhitektuuri. Et leitaks üles külale iseloomulikud elemendid ja hakataks neid uusehituste juures rohkem kasutama.
Mida heidaksid ette praegustele uutele ehitustele maal?
Paistab, et Eestis on hakatud tegema samu vigu nagu Soomes 1970. aastate kiire ehitamise ajal, mil rikuti Soome külade ilme. Enne kui midagi uut ehitama hakata, peab uurima läbi vana olemasoleva. Alles siis, kui vanad ehitusviisid on tundma õpitud, võib välja valida sobivad stiilid ja ehitusmaterjalid. Praegu on ehitusmaterjalide rohkus ja võõrad stiilid uusehitiste peamised tunnused. Vana on veel palju alles, aga seda ei hinnata, vana puuarhitektuur sümboliseerib vaesust, nii tahetaksegi uut ja “uhket”.
Kas Eesti võiks toetuda ka 1920. ja 1930. aastate saavutustele? Oma näitusel viitad näiteks August Volbergi ja Edgar Velbri projektidele?
Võiks küll. Just nemad on arendanud edasi seda vana elamutüüpi, kus eluruumid ja laut on ühe katuse all, projekteerinud suure katusega maju, mis tuletavad meelde vanu õlgkatusega taresid ja teinud palju muudki. Veel nõukogude aja alguseski tundis Volberg muret karpmajade levimise pärast maal ning tutvustas positiivse programmina mitme lehma pidamiseks mõeldud talulautasid. Aga siis tulid kolhoosid.
Kuidas tahaksid Nurmsi küla uurimist jätkata?
Ma tahaksin teha kindlaks külaarhitektuuri ajaloo, selle, millal majad on sündinud ja millal surnud. Praegu võivad paljud noored inimesed arvata, et majad hävisid ainult NSVL ajal. Aga seda on juhtunud ka muul ajal. Näiteks võis mõisahärra ajada talupojad mõisast üha kaugemale, et nende maid endale saada. Nii juhtus muuhulgas möödunud sajandi keskpaiga talurahvaseaduste ajal, kui talupoeg sai õiguse oma maa välja osta, aga kõigil selleks raha välja panna polnud. Sargvere mõisnik ajas tollal oma talust välja kolm peret koos saunikutega ning hävitas ka nende ehitised. Teine asi, millega tahan edasi tegelda, on kõigi Nurmsis esinevate majatüüpide väljaselgitamine. Praegu olen kõik majad jaotanud viide rühma, tahaksin seda jaotust veel täpsustada just ajaloolises perspektiivis. Mul on kavas teha kõigist Nurmsi küla taludest täpsed kaardid. Loodan, et nendest on kasu, kui kunagi hakatakse näiteks külaplaneerimise projekti tegema. Tulevikku silmas pidades on igal juhul hea, et külast jäävad alles andmed järgmiste põlvkondade jaoks.
Milline on sinu suhe Eesti linnaarhitektuuriga. Mis linn on sulle Eestis arhitektuuriliselt kõige armsam linn, lemmiklinn?
Loomulikult Tartu! Tartu on esimene linn Eestis, kus ööbisin. Tartu vaim oli mulle kohe algusest peale selge asi. 1990. aastal, esimesel Tartus käigul, kirjutasin päevikusse: “Kui ma käisin ringi Tartu vanalinnas, vaatasid majad, mida mu vanaisa oli vaadanud saja aasta eest, mulle otsa armsal pilgul.”
Aga Tallinnas on ju ka väga ilus linnakese.
Seda küll, aga Tallinnas hakkab häirima stiilide paljusus.
Tähtis linn on sulle Viiburi, sinu ema kodulinn.
Soomes lammutati, eriti 1970. aastatel, palju vanu linnaosi. Selles mõttes on Viiburis palju säilinud. Ja nagu Bertolt Brechti luuletuses öeldakse, olen õnnelik kasvõi pooleldi lagunenud maja üle, nagu näiteks toomkiriku varemete üle. Nende põhjal võib kunagi seisnud ehitist endale kergesti ette kujutada. Aga muidugi on väga kurb – ja seda ei tohiks kuskil ega kunagi enam juhtuda –, et kogu linn tühjendatakse tema elanikest, et kogu linna vaim kaob, et linn sureb. Uute inimeste käes linn küll füüsiliselt säilib, aga olemuses muutub täiesti teistsuguseks. Selline ajalugu on väga julm.
Eestis on Narva linn, kust kõigepealt läksid inimesed ja siis purustati ka majad. Kumb variant on parem, kas Narva või Viiburi?
Kahjuks pole ma Narvas veel käinud. Aga nendel vanadel Narva inimestel, keda olen kohanud, on täpselt samasugused kurvad tundmused.
Mis linnast veel rääkida?
Ma tahaksin veel rääkida Paidest. Järvamaa pealinnast on saanud mulle eriti armas linn. Udmurdi luuletajalt Viktor Šibanovilt leidsin luuletuse, mis peegeldab mu tundeid Paide vastu eriti hästi:

Seal kulgeb aeg kindlasti
teistpidi:
suits surub end tulle
allikas valgub algusse
jõgi voolab allikasse.
Aed kasvab ladvast juuresse,
vett sajab maast taevasse…

Teiste sõnadega, Paides proovin ma siirduda ajaloos tagasi, nii et ma näeksin oma esivanemaid ja tunneksin end kuuluvat inimpõlvede katkematusse ahelasse. Et ma oleksin kuskilt pärit. Kui mitte just otse täpselt sellest kandist, siis kindlasti sellest ahelast.
Paistab, et Eesti on sulle püha maa. Kas see ei või olla ohtlik uurimistulemuste objektiivsusele?
Ma olen sellest probleemist teadlik. 1994. aastal käisin Tuglase seltsiga Eestis ja me reisisime mööda Elias Lönnroti möödunud sajandi matkamarsruuti. Muu hulgas käisime Koerus, kus minu vanaisa vend laulatati. Pärast kirjutasin Oulu ajalehes Kaleva: “Kuidas Tammsaare ongi kirjutanud “Tões ja õiguses”? – “…aga tagasi tuleb ta ikka; või kui ei tule tema, siis tulevad ta pojad…”. Tulin Koerusse sada aastat pärast vanaonu pulmi. Kas oli vana kõrtsituba tõesti nii kaunis või vaatasin seda looritatud silmadega, kui mõtlesin, et kas olid mu vanaisa jalad nagu Lönnrotilgi 50 aastat enne seda kulutanud muhklikku kivipõrandat ning silmad vaadanud aknast üle külaväljaku kiriku poole?”
Eespool on juba vilksatanud sõnad “soome-ugri” ja “udmurdi”. Seekord oled Eestis seoses etnofuturismiliikumise kümnenda aastapäeva konverentsiga. Etnofuturismi on rohkem seostatud kirjandusega. Mis tähendus on etnofuturismil arhitektuuris?
Üldiselt arhitektid ei hinda nii-öelda kõige tagasihoidlikumat arhitektuuri. Uuritakse ainult uhkeid rehetaresid ja teisi väljapaistvaid ehitisi ja siis muidugi linnaarhitektuuri. See oli mulle teada juba arhitektuuriõpingute algusest. Sattusin Oulu ülikoolis udmurdi luuleõhtule, kus kirjandusprofessor Kari Sallamaa ütles, et “etnofuturism on tuleviku ehitamine etnilise teadvuse alusel”. See väide tekitas mul äratundmise, et, näed, siin ongi minu filosoofia. Kui tunda oma tausta, oma esivanemate vanu ehitamiskombeid, jõuab uue ehitamisel kõige paremini hea tulemuseni. Etnofuturism võiks olla arhitektuuri kandvaks jõuks. Kuigi kasutatakse modernseid tööviise, stiile ja materjale, võiks oma elukeskkonda rajades säilitada ka esivanemate ajast pärit elujõuliseks osutunud tavasid. Kui teadvustada oma etnilise tausta tähtsus, võib tulevikust saada traditsioonilise kultuuri olemuslik jätk ka kiirelt muutuvas ühiskonnas.
Mis on kõige suuremad ohud etnofuturismi mõiste tõlgendamisel?
Ohtlik on see, kui etnofuturism samastatakse natsionalismiga. Mina rõhutan iseenda tausta arvessevõtmise tähtsust, aga annan täpselt samasuguse õiguse samuti kõigile teistele. Kultuuride rikkus on tähtis asi.
Mis muljeid said seekordselt etnofuturismikonverentsilt?
Sain palju uusi mõtteid. Loengutel rõhutati keele suurt tähtsust ja seda, et rahva jaoks on väga tähtis emakeelse linnakultuuri olemasolu, et inimene ei oleks oma maale ehitatud linnakeskkonnas päris võõras olend. Meil arhitektidel oli seekord koos ökoturismiga tegelejatega päris oma sektsioon. Seal arutati seda, kas akadeemiliselt haritud inimene üldse suudabki maale tagasi elama minna. Sellisel inimesel paistab olevat välja kujunenud oma keel väga üldises mõttes. Üldises mõttes on ka arhitektuur keel, “majade keel”.
Mida ise arvad: kas akadeemiliselt haritud inimene suudab maale tagasi elama minna?
Akadeemiline haridus pole minu arvates küll mingi takistus, minu arvates on see hoopis rikkus. Kui inimene läheb maale tagasi, siis peab ta seda tegema alandlikult, ta peab maaelust endale teadmisi juurde hankima. Maainimene, kes on kogu oma elu maal looduse järgi elanud, on akadeemilisest linnainimesest elutargem.
Soomes kasutatakse keskmisest linnainimesest rääkides tihti terminit uusavuttomuus ehk “uusabitus”…
Seda on kindlasti palju ka Eestis. Aga ma olen palju mõelnud, et Soome inimestel on palju õppida eestlastelt, kuidas rasketes olukordades toime tulla. Et võimalik on toime tulla vähema rahaga, ilma keeruliste masinate abita. Soomes räägitakse tihti, et kõikides nõukogude võimu all olnud maades on loodus saastatud. See ei ole tõsi. Maainimesed oskavad siin veel loodussäästlikult maad kasutada. Või kui minna veel kaugemale ja vaadata marilaste ja udmurtide loodususku. Selle järgi on igal kivil ja loomal sama väärtus kui inimesel endal.
Paar kuud tagasi ilmusid sul Oulu lehes Kaleva kaks pikka artiklit Eesti elu kohta, mis olid kirjutatud suure arusaamise ja kaasaelamisega. Mida sa tahtsid nende lugudega soome rahvale öelda?
Alati, kui ma Eesti teemat puudutan, olgu kirjatükkides või eesti külaarhitektuurist loenguid pidades, tahan ma tutvustada eesti kultuuri laiemalt. Tahaksin, et soomlased saaksid aru, et Eesti mõistmiseks peab sõitma Kadaka turust kaugemale. Väga tihti juhtub nii, et soomlased kritiseerivad väga julmalt seda, mida nad Eesti maakohtades näevad, ega võta arvesse ajaloo karmust. Soomlased kipuvad arvama, et eesti maainimesed on sama laisad nagu mõnelpool mujal. Tegelikult töötavad nii eesti kui soome maainimesed ühteviisi hommikust õhtuni. Eesti ja soome maarahva elatustaseme vahe on väga olulisel määral tingitud ajaloo juhusest.

Küsimusi esitas
Toomas Help