Kujundav Jüri Kaarma

kunst1.jpg (24249 bytes)kunst1.jpg (24249 bytes)kunst1.jpg (24249 bytes)kunst1.jpg (24249 bytes)kunst1.jpg (24249 bytes)

Jüri Kaarma kujundab trükiseid, esijoones raamatuid. Teadmine, mis sajakordselt võimendab kunstniku Eesti Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis avatud isiknäitusel.
Väljapanek kinnitab teadmist Jüri Kaarmast kui eesti viimase veerandsajandi ühest võimekamast raamatugraafikust, kuid näitab muudki. Näiteks seda, kui kindlajooneliselt kujundab kunstnik enda loomingulist kogupalet näitusevaataja tarbeks, suhtudes sellesse tegevusse temale omase maksimalismi ning sõltumatusega autoriteetide arvamusest. Kuidas seda mõista? Aga nii, et need 150 raamatukaant, mis kronoloogilises järjestuses videolindilt esitatakse, ei sisalda kaugeltki mitte kõiki diplomeeritud-auhinnatud-pärjatud töid, koguni rahvusvahelisel tasandil äramärkimist leidnud raamat puudub. Oluliseks on seejuures aga muudetud mõned detailid – ainult ühe raamatu puhul on esitatud peale kaane ka kaksiklehekülg, sellisena märgiliseks tõstetud teos on kunstniku ema Melanie Kaarma (kaasautor A. Voolmaa) “Eesti rahvarõivad”; 1976. aastast algavas näidetereas on üks aasta jäetud katteta, mis taolises kontekstis mõjub märgilise viitena selles suunas, et käänukohad Eesti ajaloos ja Jüri Kaarma loomingulisel teel on kokkulangevad...

Noorest ja vihasest klassikuks
Võibolla leiab siinkirjutaja tõesti tähendust selles, mis on ehk juhuslik, kuid vaevalt, sest jürikaarmalik eesmärgikindlus avaldub detailideni täpsetes valikutes. Näitusel esitatusse süvenemisel avaneb haaravaks kujundatud kogupilt isepäise kujundikasutaja teisenemisest – tänaseks minimalistlikku võttestikku eelistavaks elusaks klassikuks eesti raamatukunstis. Siiamaani “nooreks ja vihaseks” peetud ning nüüd esimese juubeli (26. IV) lävel seisva, selgelt edenemisvõimelise mehe klassikuks nimetamine võib ehk tunduda ülepingutatuna. Arvan siiski, et mitte, sest esiteks on kunstnik ennast tänaseks selliseks kujundanud, teiseks, sellise eneseteostuse on mööndusteta heaks kiitnud asjatundjad – näiteks 1999. aasta kahekümne viie paremini kujundatud trükise hulka jõudis viis Jüri Kaarma kujundatud teost, aasta varem neli.
Näituse koostamisel on kunstnik karmi käega kõrvale jätnud kõik selle, mis ehk eelkirjeldatud pilti ähmastada võiks.
Seetõttu on raamatute kui füüsiliste objektide pool näitusel arvuliselt vähene – viisteist teost, neist osa aga esitatud mitmekordselt. Et oleks näha kaas, tiitelleht, kaksiklehekülg. Need on teosed, mille puhul Jüri Kaarma on kasutanud nappe, raamatu- ja trükikunstis traditsioonilisi võtteid: teose olemusele vastav, kohane kaust, sobivalt valitud kirjad, nende suuruse ja ridade vahe mõjusalt valitud suhted, domineeriv (trüki)must, kontrastiks paberi valgele. Saavutatud on pidulik, väärikas üldmulje, mis häälestab raamatukasutaja väärtuslikuks kohtumiseks. Pettuda ei tule, Jüri Kaarma oskab valida ka raamatuid, mida kujundada.
Valitud teed võiks nimetada ehk konservatiivsekski, kui ei oleks teatud üksikasju (mille esitlemine läheks ehk liiga kitsapiiriliselt erialaliseks), mis sellisele määratlusele ei vasta, kuid näitavad siiski selgelt üht: kunstnik peab lugu traditsioonilisest viie ja poole sajandi jooksul ladestunud tüpograafilisest kogemusest, kuid vajaduse korral eirab seda teadlikult, põhjendatult. Nii nagu seljakirja(de) asetamine Ants Heina teostele “Hüljatud mõisad”, mille puhul eesti- ja inglisekeelsed kirjad jooksevad eri suundades, mis pole lihtsalt kujunduslik võte, vaid samas kunstniku teadvustatud hoiak selles küsimuses, mis viipab veelahkmele mandri-Euroopa ja inglise-ameerika traditsioonides ning näitab loetavalt, kummal pool seisab kunstnik ise.

Maksimalist Kaarma
Isepäise maksimalistina tuntud Jüri Kaarma on siiski näidanud ka oludest tingitud paindlikkust. Tema senise loomingutee esimesel poolel oleks olnud võimatu rakendada neid printsiipe, mis täna tunduvad talle peamised, esmatähtsad. Sest siis puudusid kaks asja, mis täna võimaldavad tema raamatugraafika tegeliku triumfi – kohane paberivalik ja kvaliteetne trükk. Näitusel esitatud slaidivariandid varasematest raamatukaantest näivad mõnelgi juhul tegelikkusest paremad, kunstniku kavatsustele vastavamad. Jüri Kaarma ilmselt hindab kõrgelt nende tööd, kes tema loomingu täisjõus kõlama panevad, ja on näituse etikettidele ära märkinud trükikojad – teave, mida loodaks leida alati ka iga raamatu seest.
Näitus seab Jüri Kaarma loomingu keskmesse raamatu, viieteistkümnes aasta Vikerkaare kujundamist on vaevalt markeeritud, Loomingu Raamatukogu aastakäikudest (alates 1978. aastast tänaseni, vaheajaga 1993 – 95) on siiski antud parem ülevaade.
Tegelikkus on esitatust mitmekülgsem (Jüri Kaarma on mitte ainult tegelenud, vaid pälvinud esiletõstmist ka plakati- ja tarbegraafikaloojana) ja värvikam, näitus kontsentreeritum, kunstniku omamüüti loov ja toetav.

Jüri Hain


Mõjunud raamatud

kunst6.jpg (5687 bytes)Jüri Kaarma:
Koolieas lugesin läbi peaaegu kõik “Seiklusjutte maalt ja merelt” sarja raamatud.
Keskkooliajast mäletan William Goldingi “Kärbeste jumalat”, Arvo Valtoni “Kaheksat jaapanlannat”. Eraldi meenub Valtonilt novell “Silmus”.
Sõjaväes lugesin 60. aastate lõpul nn. Sammade ajal Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatuid. Näiteks Albert Camus’ “Katk” ja “Võõras”, Saul Bellow “Mr. Sammleri planeet”, Salingeri “Kuristik rukkis”, Norbert Wieneri “Küberneetika ja ühiskond” jt., neid valitud raamatuid tolle aja LRist oli paarkümmend, kõik ei tule hetkel meelde.
Kunstiülikoolis õppimise ajal õnnestus mul saada endale 70. aastate alguses Tartu ülikooli kunstikabineti seltskonna poolt tõlgitud ja masinakirjas paljundatud Herbert Readi ja Aldo Pellegrini moodsa kunsti ajalood. Neis raamatutes esitatu erines oluliselt seniõpitust ja seadis minu jaoks kogu moodsa kunsti ajaloo hoopis teise valgusesse.
Muljet on avaldanud Jaan Oksa ja Timo K. Mukka raamatud.
Olen lugenud peaaegu kõiki Enn Soosaare tõlgitud raamatuid.
Kuna aastal 1975 hakkasin raamatukujundajaks, siis olen pidanud 25 aasta jooksul läbi lugema enam-vähem kõik oma kujundatud-küljendatud raamatud ja neid on palju. Midagi eelistada oleks raske, sest nad kõik on olnud minu enda loomingu inspiratsiooniallikaks ja seeläbi ka mind mõjutanud.