Tartu Lasteteater on kinnitanud kanda Vanemuise tänava Kirjanduse majas: varasematele ühekordsetele esinemistele on nüüd lisandunud näidend traagilise saatusega luuletajast Marie Heibergist (1890 – 1942) – seda mängitaksegi ainult kirjarahva kooskäimiskohas küdeva kamina paistel.
“Kesk aegade viirastust luuletaja” on 25. veebruari esietendusest mängukordade keskel jõudnud märgatavalt jumet juurde saada.
Anne Maasiku instseneeringus ja lavastuses (kunstnik Inge Kudisiim) astuvad erinevatel õhtutel meie ette kaks küllalt erinevat Marie Heibergi.
Tuuli Otsuse esituses on tegemist aktiivse, tormaka, kirgliku ja jõulise, isegi agressiivse naisterahvaga, kes seltskondlikest konventsioonidest üle astudes lausa kinnisilmi tungleb ihaldatud luuletajastaatuse poole.
Anu Anderi mängus on vähem välist atraktiivsust, ent seda enam varjatud sisepingeid, aimatavat dramatismi, uhket kirgastumist ja samas lootusetut resignatsiooni.
Eraldi tuleks kiita Anne Maasiku kirjanduslooliselt sügavuti minevat instseneeringut; külluslik uudne materjal peaks huvi pakkuma igale tõsisemale kirjandushuvilisele ning sajanditagune sümbolistlike tundelainetuste atmosfäär on taasloodud maitsekalt ja kohati lausa lummava täpsusega.
Samas pole tegemist tavapärase biograafiliste faktide eksponeerimisega, vaid luuletajanna sisemonoloogid ja kirjakatked on jagatud kolme näitleja vahel, naispeategelasele sekundeerib kaks meest (Enn Lillemets ja Heikki-Rein Veromann; viimaselt on ka muusikaline kujundus). Nende funktsioon Heibergi hingeilma avajatena ja samas vastasmängijatena pole ehk lõpuni läbi mõeldud, ent aitab omal viisil toonitada poetessi tundeelu maskuliinsemat poolust, nagu lavastaja seda on näinud, tasakaalustada sentimentaalseid ohkeid ja kaebelaule.
Nii kandub näidendis raskuspunkt luulelt ja luuletajalt üldisemale pinnale, noore ambitsioonika naise fataalselt luhtunud eneseteostusele, mille arengudünaamika, ennastületav pingutus, ebakriitiline tunnustusjanu, vaesuses virelemine ja traagiline murdumine on lavastuses üsna veenvalt ja nüansirikkalt kõlama pandud.
“Mina tunnen aga, et ma nii elada ei taha, ei või – kui ainult naesterahvas, kui ainult, et elada ega tea mispärast” – Heibergi selline maksimalistlik ja trotslik eluhoiak muudab ta huvitavaks veel sajand hiljemgi, seda enam, et intrigeerivaid paralleele kaasajaga on lavastuses igati alla kriipsutatud. Vahel tundub koguni, et aeg seisab paigal, et sajanditagused pinged ja pained hõljuvad täpselt sama teravalt õhus veel tänaselgi päeval.
Mäletan, et tosin aastat tagasi oli raamatupoodidest võimatu saada Kajar Pruuli koostatud Heibergi valikkogu “Käisin üksi tähte valgel”. See oli kultusraamat, mis jäi varjule leti alla. Kui tollastest tuhandetest entusiastlikest raamatuostjatest väike osagi leiaks tee Tartu Kirjanduse majja, mängitaks ilmselt tükki järgmiselgi hooajal ja Kirjandusmaja võiks vabalt konkureerida üle tee asuva Vanemuisega.