Kadri Musta “Iseseisvuspäeva sünd” on kultuurinähtus. Kas ka “ajaloo nime vääriline uurimus”, nagu arvab Rein Ruutsoo (Areen 31. VIII), on iseküsimus, aga kultuurinähtus küll.
Ruutsoo arvamus on muidugi ootuspärane. Kui Laar oma õpikus pärast Rahvarinde ja Balti keti meenutamist märgib, et “olulist osa etendas ka Eesti Vabariigi kodanike komiteede liikumine”, siis kuulutati see ajaloo võltsimiseks kodanike komiteede kasuks. Kui Kadri Must refereerib 1990. aasta 30. märtsi Ülemnõukogu otsust Eesti riiklikust staatusest ja vaikib sihilikult maha deklaratsiooni koostööst Eesti Kongressiga Eesti Vabariigi taastamisel, siis väärib see tunnustust. Mahavaikimine näib olevatki Musta peamine metoodiline võte. Näiteks järjepidevuse idee taktikalisest ja strateegilisest mõttest (rääkimata idee esitajaist) ei leia raamatust sõnagi. Sellise metoodika puhul pole üllatav, et Eesti Kongressi meelsust kandvate Ülemnõukogu saadikute motiivide äraseletajaks võetakse Arvo Junti (lk. 59, viide 19) või et andmed “eestikomiteelaste ja intrite” vahelistest väidetavatest salaläbirääkimistest 1991. aasta juunis (eks ikka Savisaare kukutamiseks) pärinevad ei kuskilt mujalt kui teosest nimega “Edgar Savisaar. Mälestused. Käsikiri autori valduses.” (Vägisi kisub küsima, et kellel siis tookord diktofon põues oli?) Seda kõike nimetab Andrei Hvostov täiesti usaldusväärseks faktikoguks.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida, nagu kallasrajal öeldakse, vaid hoopis kahest kultuurinähtusest, näivuseihalusest ja tõeluseihalusest. Kord soosib aeg üht, kord teist. Ka inimeste puhul võib nentida kalduvust ühes või teises suunas. Rõhutan: kalduvust, sest päris tõeluseta ei saa läbi ka suurimad näivusearmastajad ja vastupidi. Näivus ülendab vaimu ja annab jõudu. Tõelus on tõelus, selle meelespidamine hoiab ära liigsed pettumused ja aitab vastu võtta ratsionaalseid otsuseid. Põhjus, miks ma Kadri Musta raamatut kohe alguses kultuurinähtuseks nimetasin, on esiteks selles, et loo kangelased on järjekindlad näivusesõbrad, kelle peavõtteks tegelikkuse muutmisel on tegelikkuse ümbernimetamine. (Nt. Rahvarinde kongress Rahvakongressiks, Eesti NSV Eesti Vabariigiks, Ülemnõukogu presiidiumi esimees presidendiks jne.) Teiseks selles, et ka raamat ise on lausa näivuseihaluse manifest. Nii küünilist katset ajalugu ümber teha ei ole kohanud juba kümmekond aastat.
Näivus algab juba pealkirjast: iseseisvuspäeva sünd. Ülev, muidugi. Kõrvus hakkab kostma Wagneri pasunakoor ja meelde tuleb jänkide film “Iseseisvuspäev”. Ainult et sõnal “iseseisvuspäev” on kindel sisu, see on meie kalendris juba olemas ja sugugi mitte 20. augusti, vaid 24. veebruari kohal. Must seevastu sugereerib lugejale: Eesti Vabariik kuulutati välja 20. augustil 1991. aastal. Samasuguse jultumusega kirjutab ta tol päeval vastu võetud iseseisvusdeklaratsioonist. Deklaratsiooni ja otsust, millega tõelikult tegu oli, eristatakse vist kõikide riikide õigusloomes; Eesti omas surmkindlasti. Ent vähe sellest – ka iseseisvusdeklaratsioon tähendab meie ajaloo kontekstis üht kindlat dokumenti, mis avaldati 23. ja 24. veebruaril 1918. aastal. 1991. aasta otsus ei kuulutanud iseseisvust välja, vaid kinnitas seda. See oli teade maailmale: me olime kaua ära, aga kinnitame teile, et me polegi vahepeal maha surnud ja tahame nüüd tagasi tulla.
“Ent see ei ole see!” hüüatasid paljud Toompeal. Tahame iseseisvusdeklaratsiooni! Heinz Valk on öelnud, et terminite üle vaidlemine teda ei huvitanud, tema tahtis autokastist rahvale iseseisvust kuulutada. Ei saa eitada, et 1991. aasta augustis oli mingit kuulutust vaja. Hing nõudis. Kuid kas oli vaja uut, nn. kolmandat vabariiki? Justnimelt seda Rahvarinne soovis, seda ei eita ka Kadri Must. Miks EK sellele vastu oli? Versioonid: rumalus, argus, haavatud edevus, kadedus, võimuiha, väliseestlaste kaukahuvid… Alles päris lõpu eel, 112. Leheküljel, leiame lause: “Komiteelased arvavad, et … kodanikkond oleks võrdsustatud elanikkonnaga ning kehtestatud kakskeelsus.” Ainult arvavad? Selline areng olnuks ju sama vääramatu kui doominokivide kukkumine. Riik, mille täieõiguslikest kodanikest üks kolmandik kõneleb üht ja kaks kolmandikku teist keelt, ei saa olla muud kui ametlikult kakskeelne, vähemalt Euroopa serval. Ja nüüd oleneb igaühe arutlusvõimest, kas ta oskab ennustada kahe riigikeele olemasolu kaugemaid tagajärgi.
Milline oli ainus viis vältida neid musti stsenaariume? Ainus viis selleks oli hoida ära uue riigi väljakuulutamine ja piirduda teadaandega vana taastamisest. Suhteliselt lihtne matemaatika.
Kadri Must sellist matemaatikat ei harrasta. Ei teagi, miks. Sama ilmneb ka Ruutsoo arvustuses: “Eri osapoolte tegutsemist 20. augustil ei maksa vaadata “veendumuste esitusena”. Ajalugu on võimuvõitlus.” Pean ütlema, et see, kuidas Ruutsoo juba aastaid oma isiklikku konnaperspektiivi absolutiseerib, hakkab pikapeale ära tüütama. Kas olnuks targem riskida teise riigikeele sätestamisega paljalt seepärast, et Heinz Valk saaks autokastis oma rahulduse? Just siin peaks ajaloolane olema eriti tolerantne ja üritama 20. augusti sündmuste taga näha enamat kui võimuvõitlust. Või vähemalt nägema enamat kui ainult madalaid motiive, ja seda mõlema poole puhul.
Selle asemel tegeleb Kadri Must järjekordse näivuse loomisega. Kuna 1991. aastal uut iseseisvuspäeva tekitada ei õnnestunud, teeb Kadri Must seda nüüd. Ei maksa puhuda müüti tasakaalustavast vastandmüüdist. 20. august kui iseseisvuspäev ja iseseisvusdeklaratsiooni päev ei ole mitte vastandmüüt, vaid vale. Hea seegi, et Must ei püüa 20. augustit kuulutada näiteks jõululaupäevaks ega tituleeri toonast otsust esimeseks eestikeelseks aabitsaks.
Võib-olla tahab Kadri Must lihtsalt kellegi tuju ära rikkuda. Kas see on tõesti nii tähtis, et selle nimel uuristada auke meie riigipaadi pardasse, allapoole veeliini? Või tõesti – ei tahaks küll uskuda – ongi see tegelik eesmärk?
Ei maksa unustada, et üks suur naaberriik teeb tänaseni kõik, et ajalugu mõistetaks nii, nagu mõistab Kadri Must: Eesti Vabariik kuulutati välja 1991. aastal. Miks on Venemaal seda vaja? Põhjus pole mitte ainult Tartu ülikooli varades või Pätsi ametiketis (kuigi ka neis). Suurriik mõtleb sajandite peale ette. Edasi mõtisklegu igaüks jälle ise.