Ott Koolist kolm nädalat hiljem tuli Toonela teele minna teisel virulasest kirjanikul – Harald Suislepal. Ta sündis Kunda alevis, käis koolis Eidaperes ja Kunda-Mallas. Vanaisa talust adra tagant nõudis tulevase kirjaniku noorusaastad endale sõda.
Pärast demobiliseerimist Eesti Laskurkorpusest 1947. aastal suundus Suislepp tööle ajakirjandusse, alustades Viru Sõna toimetuses. 1950. aastast peale kirjutas ta kultuurisõnumeid Talurahvalehele, aastaid töötas Noorte Hääle ja Sädeme toimetuses.
Suislepa humoristianne leidis rakenduse ajakirja Pikker toimetuses.
Vahepeal oli lehemehest saanud luuletaja ja 1960. a. edutati ta Loomingu vastutavaks sekretäriks ning 1965. a. Sirbi ja Vasara vastutavaks toimetajaks.
Kirjarahva hulgas sai Suislepp tuntuks ka Tallinna Noorte Autorite Koondise aktivistina ning 1958. aastal sai temast Kirjanike Liidu liige, samal aastal tuli trükikojast tema esimene värsikogu “Tedretähed”.
Suislepale meeldis püsida pikemalt ühe teema juures ning ta värsid koondusid tihti poeemideks. Juba luuleraamatus “Suure Vankri jälgedes” (1963) kohtame humoristlikku värssreisikirja, sellele järgnes autobiograafiline poeem “Aeg tuleb maa ja mere peal” (1967).
Lõpuks hakkas Suislepp oma värssteoseid kirjutama dialoogivormis, sündisid värssnäidendid “Kolme Tulbi tänav ehk Mu tütar on Torontos” (1965), “Kolme Tulbi tänava kolm lugu” (1981) ning “Ja tina sai sõnaks” (1969). Viimases avaldas ta oma muljeid ajakirjanduse maailmast, kahes esimeses nöökas kompartei survel eesti pagulasi. Kuid pikkade värsslugude kõrval proovis ta ka sõna ökonoomselt kasutada, kirjutas kogumiku epigramme ja ta hilises luulekogus “Lingukivist linavästrikuni” (1976) võib täheldada tihedat väljenduslaadi.
Tema loomingu hulgas on ka lastekirjandust, lühiproosat ja kirjanduskriitikat – kõikjal väljendus kirjaniku leebe iseloom huumori kaudu. Ta suvemaja Hiiumaal Kassaris ümbritsesid küll kadakad, kuid nendelt pole ta eeskuju võtnud.