Aino Voolmaa 5. X 1920 – 15. IV 2000

Eesti rahvarõivahuviliste seas pole tõenäoliselt kedagi, kes ei oleks kokku puutunud kolmeköitelise väljaandega “Eesti rahvarõivad” (1981, koostajad etnoloog Aino Voolmaa ja kunstnik Melanie Kaarma). Selle klassikaks saanud mustakaanelise raamatu põhiautoreid Aino Voolmaa jäi igavesele unele jürikuu 15. päeval Tartus.
Sündinud Virumaal Simuna kihelkonnas Vao vallas Kurtna külas talupidajate peres, lõpetas ta samas 1934 algkooli. Pärast Tallinna III Gümnaasiumi lõpetamist astus Aino Voolmaa 1940 Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonda. Juba 1942 otsustas ta minna üle Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda, valides aineteks etnograafia, kunstiajaloo, arheoloogia ja rahvaluule. vahepeal katkenud õpingud lõpetas ta alles 1956. Juba 1943. a. suvel ja 1944. a. talvel oli Aino Voolmaa ajutise tööjõuna ametis Eesti Rahva Muuseumis. Muuseum jäigi 1947. a. oktoobrist Aino Voolmaa tööpaigaks, ka pärast pensionile jäämist 1975. a. Alustanud teadusliku töötajana, jõudis ta töötada osakonnajuhataja ja direktori asetäitjana teadustöö alal.
Aino Voolmaa tööd iseloomustas põhjalikkus ja täpsus ning pühendumine valitud erialale. Juba 1948. a. välitöödelt Kihnu saarele laekus ERMi arhiivi 921 lk. etnograafilist teatmematerjali, kokku on agaralt välitöödel käijalt arhiivi laekunud üle 4500 lk. käsikirju – teadaolevalt pole ükski teine rahvateadlane seda ületanud. Selle kõrval kogus Aino Voolmaa arvukalt esemeid, fotosid ja olustikulisi tähelepanekuid ekspeditsioonidelt. Lisaks võttis Aino Voolmaa osa hõimurahva vepslaste uurimisest. Silmapaistev on olnud Aino Voolmaa osa rahvarõivaste propageerimisel eesmärgiga rõhutada etnograafiliselt autentse rahvarõiva kasutamist – konsultandina ERMis, laulupeo peakomisjonis, nooremate kolleegide koolitamisel. Arvukate näituste kaudu tutvustas ta eesti rahvarõivapärandit kodumaa paljude paikade kõrval (viimane suurem väljapanek oli 1989 Tallinnas folkloorifestivali ajal) ka kaugemal (1956 Moskvas, 1967 Helsingis).
Eesti etnoloogide pere on kaotanud nimeka rahvateadlase, kellele eluajal tunnustus ehk liigagi hilja saabus ja kelle töö väärtuse aeg eredamalt esile toob.

Eesti Rahva Muuseum