Mida enam ma antud teemat uurisin, seda enam kippus ettekanne paisuma nagu veerev lumepall, igasuguseid tekstoloogilisi üllatusi tuli lausa ridamisi, nii tekkis mul mitu korda kiusatus kuulutada Augeiase tallid puhastatuks ja öelda lihtsalt, et hulk Lutsu nõukogudeaegseid väljaandeid tuleks üldse kõrvale jätta ning taastrükkida ja lugeda üksnes varasemaid, tsensuurivabasid väljaandeid.
Ometi on selge, et nii seda asja lahendada ei saa. Tuleb siiski tunnistada, et nõukogude võimu ajal avaldati Lutsu väga palju, mina sain kokku 42 väljaannet kogutiraaiga umbes 1,3 miljonit eksemplari, ja need raamatud jäävad elavasse käibesse veel paljudeks aastakümneteks. Seepärast ei tee paha püüda tagantjärele heita valgust sellele, mismoodi Luts tsensuuriväravatest läbi pääses ning millest meie lugeja ilma jäi.
Tsensuur tundub praegu üldse olevat küllalt aktuaalne teema, viimastel kuudel on ilmunud mitmeid teoreetilisi käsitlusi nagu näiteks Rein Veidemanni “Tsensuur kui kontekst” kogumikus “Muutuste mehhanismid” või Maarja Lõhmuse raamat “Toimetamine: kas looming või tsensuur”, laineid on löönud Pierre Bourdieu’ “Televisioonist”. Ülevaate ühe kirjaniku tsenseerimisest pakub Runneli-koguteos “Läbi äreva vere”. 10. märtsi Sirbis aga kutsub Enn Sarv üles algatama arutelu tsensuurist meie praeguses ajakirjanduses.
Ehkki juba 1990. aastate keskel ilmusid mitmed põhjalikud käsitlused (kogumik “Uurimusi tsensuurist”; K.-O. Veskimägi, “Nõukogude unelaadne elu: tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed”), näib, et see teema pole veel kaugeltki selgeks räägitud ning Oskar Lutsu näide tundub olevat nõukogude tsensuuri hämarate riugaste valgustamisel vägagi kõnekas ja sümptomaatiline.
Lutsul tuli kokku puutuda juba tsaaritsensuuriga, 1914 keelustati tema draama “Mahajäetud maja” tsensor Mart Pukitsa järgmise põhjendusega: “Selles näitemängus käsitletakse erootilist momenti niivõrd küüniliselt ja jõhkralt, et tema lavastamist tuleb kõlbelises mõttes kahtlemata ebasündsaks pidada, mida arvestades ma mõtlengi nimetatud tüki ära keelata” (lähemalt tsaaritsensuurist S. Issakovi kogumikus “Arhiivide peidikuist”, 1983).
Eesti Vabariigi ajast ei oska ma tuua ühtegi näidet Lutsu teoste tsenseerimisest. Teatud kihinat-kahinat tekitas küll apoliitilise Lutsu kõige poliitilisem jutustus “Vaikne nurgake” (1934), kuid mingist keelustamisest või kärpimisest polnud ka nii terava teose puhul juttugi.
Seda jõhkramalt tabas eesti kirjandust 1940. aastal sisse seatud totaalne tsensuur (on väidetud, et 1940-41 ilmus ainulaadse uunikumina tsensuurivabalt vaid Kusta Toome toimetatud Hääl), mille hävitustööd meil minu meelest seni ikka veel pole piisavalt valgustatud.
Otsekohe katkestati Lutsu kogutud teoste väljaandmine; kavandatud 30 köitest jäi ilmumata 8.
Püüdes antud teema taustaks pisutki illustreerida selle tsensuuri küünilisust, proovisin välja kirjutada üksnes lasteväljaandeid, mis 1940. aastal keelustati, ja sain järgmise rea: Lasteleht, Kevadik, Laste Maailm, Laste Rõõm, Laste Sõber, Eesti Noorus, Lugemist lastele, Meie Noorus, Tuleviku Rajad, Õpilasleht ja kindlasti veel midagi (ka hulk lasteraamatusarju, koolialmanahhe jms.). Neid värvikaid väljaandeid asendasid kolm ilmetut käsu korras sisse seatud propagandaruuporit Pioneer, Mäng ja Töö ja Noor Leninlane.
Nõukogude tsensuurist rääkides oleks suur eksitus piirduda vaid kurikuulsa Glavlitiga. Kümne aasta eest, 24. aprillil 1990 pidas kauaaegne toimetaja Lembe Hiedel Tartus loengu, milles eristas tsensuuril kokku 10 astet: 1) Kirjanike Liidu vastav sektsioon, 2) siseretsensendid, 3) toimetaja, 4) peatoimetaja, 5) toimetuskolleegium, 6) plaan, 7) Glavliti lihttöötaja, 8) Glavliti ülem, 9) partei keskkomitee kultuuriosakond, ja 10) Keele ja Kirjanduse Instituut ja salanõunik Endel Sõgel. Järeltsensuuri käigus läks üks signaaleksemplar Glavlitti, teine Moskvasse.
Lembe Hiedeli süsteemile tuleks vististi lisada veel üks oluline asi, ja see on kirjaniku enesetsensuur, mida (nagu ka järjekindlat vaikset vastupanu tsensuurisurvele) võib üsna selgesti välja lugeda eriti Lutsu viimasest päevikust (avaldatud 1996).
Taustaks võiks meenutada veel sedagi, et tsensuuri käepikenduse moodustas – just Lutsu elu lõpuaastail – tunduv osa kriitikkonnast.
Tuleb kohe öelda, et Luts pääses selle massiivse masinavärgi hammasrataste vahelt läbi veel suhteliselt terve nahaga, ka eriti süngetel aastatel 1944 – 53 ilmus tal ikkagi kümmekond raamatut, neist küll vaid üks uustrükk “Jüri Pügal” (1945), mida parteiline kriitika ummisjalu ründas.
Ent olemuslikult apoliitilise Lutsu teravapilguline realistlik loomelaad andis nõukogude tsensoritele üsna ohtrasti tööd ja leiba.
Väsimatute tsensorite ennastsalgavaid jõupingutusi jälgides meenub tahes-tahtmata tabav kalambuur, mille kohaselt sotsialistlik realism mõeldi välja selleks, et keegi ei saaks kirjeldada reaalset sotsialismi (kusagilt on meelde jäänud ka hea definitsioon: sotsialistlik realism on partei ja valitsuse kiitmine neile arusaadavas vormis).
Kõiki kärpeid ja asendusi Lutsu tekstides ei jõua ma ühes ettekandes kuidagi üles lugeda, neid oli mitusada, küll aga on selge tsensuuriparanduste üldine suunitlus. Laias laastus võib need kärped jagada kaheks: esiteks Lutsu loomingus üllatavalt sagedased religioossed motiivid, ja teiseks irooniline ja kriitiline suhtumine Venemaasse ja venelastesse, vahel ka kommunismi. Püüan mõlemast tuua vaid iseloomulikumaid näiteid.
“Kevade” kärbetest on olnud laiemalt juttu: kui saksa ajal 1943 jäeti välja paar krõbedamat lauset sakslaste kohta, siis hulgas sõjajärgsetes trükkides puudus kolm lehekülge Kristuse kannatuslugu Arno pilgu läbi nähtuna (II osa XXV peatüki lõpp), mis on psühholoogiliselt Arno hingeelu avamisel väga oluline.
Lisaks neile leidsin veel ühe omapärase asenduse: nimelt hüüab Toots kuulsas lahingustseenis võidukalt: “Andke punastele koertele!” Ilmselt haistis stalinlik tsensuur siin suurt hädaohtu ja nii asendati punased koerad punanahkadega.
Eriti kõvasti said kannatada Lutsu mälestustesarja kordustrükid. Hiljem püüti jätta muljet, nagu oleksid arvukad kärped autoriga kooskõlastatud. August Pilli käsikirjalistest mälestustest aga nähtub, et Luts ei tahtnud kärbetega kuidagi nõustuda. Seoses kogumikuga “Lapsepõlv ja kooliiga” (1946), mis sisaldas viis esimest mälestusköidet, on Pill kirjutanud: “Kirjastus tegi Lutsule ettepaneku teost osaliselt lühendada. Luts polnud sellega nõus ja soovis mälestuste avaldamist varem tema “Kogutud teostes” ilmunud redaktsioonis.” Kirjavahetuses Pilliga tunnistas tollane toimetaja Paul Ambur 1968. aastal: “Kärped Lutsu mälestustes on minu tahtest olenematud”.
Mälestustest lendas välja üksikuid lauseid ja ka terveid lehekülgi. Võeti välja suur hulk liiga ilmekaid ja kujundlikke religioosseid motiive, alates sellistest süütutest humoristlikest lausetest nagu “Mis Jumal ja mu vanaema teevad, see on hästi tehtud” (“Talvised teed”).
Mõni selline katke on psühholoogiliselt Lutsu mõistmisel eriti oluline, näiteks pihtimus Jeesusest: “Viimase nime ja elukäigu juures ma ei suuda kuigi kaua peatuda, sest Ta nimi on tihti seotud piinamiste ja verega. Need kaks asja täidavad alati mu hinge sügava õudusega, sageli tunnen minestuse lähenemist, mõeldes selle peale.”
Tsensuurikärped on sageli väiklased ja lausa lapsikud. Näiteks ütleb tõsiusklik vana Murumuna, et vanasti, kui inimesed veel olid head, võis ingleid kuulda ja isegi näha. Tsensori käe all on kuulmine alles jäetud, aga nägemine maha tõmmatud.
“Talviste teede” looduskirjelduses on öeldud: “Ümberringi paistab ainult lumi ja paljas võsastik, ning üle selle kõige siiski lehvib Jumala vaim”.
Valvsa tsensori töö tulemusena on alles jäänud üksnes paljas võsastik.
Teosest “Kuldsete lehtede alla” jäeti välja terve stseen konfliktist venelastega (üle 10 lk.), kus Lutsu sõimatakse tšuhnaaks. Samast teosest aga on välja rehitsetud ka lauseosa, kus lihtsalt nenditakse, et “venelaste rõõm on joomises”.
Õnneks on “Mälestuste” uus Olioni väljaanne täielik ning selle 1. köite eessõnas on ka veidi lähemalt näidatud Lutsu vastuseisu tsensuurile ning toodud ära Lutsu protestikiri “Nukitsamehe” lõpu muutmise vastu.
“Nukitsamehest” hoopis sai aga kannatada teine lastelugu “Inderlin”, seda veel 1987 trükitud “Lastejuttudes”. Selles lühiloos on tehtud kokku 12 kärbet, neist pikim on kaks lehekülge. Üks pisikärbe on eriti kurioosne: autor räägib väikesele Inderlinile võõrastest onudest, kes lähenevad idast. Ilmselt on lubamatult ohtlik tundunud lause lõpp: nad lähenesid idast “nagu iga teinegi valgus!”
Kui mitmed Lutsu nõukogudeaegsed vested jäid tsensuuriväravasse päriselt kinni või pääsesid sealt läbi pärast tõsist ümbertöötlust, siis omajagu oli tsensoreil peamurdmist ka varasemate följetonide uustrükiga: “Vähkmannist...” kärbiti 1957. a. “Följetonides” välja mitu Marxi ja marksismi pilkavat kohta.
Üheks Lutsu isehakanud kaasautoriks oli näiteks Leida Tigane, 6. augustil 1945 kirjutas Luts oma päevikusse: “Eile, 5ndal sai viis aastat, kui ENSV võeti vastu NSV Liitu. Pühitseti. Minu tervitus “Postimehes” – suuremalt osalt sm. Tigase vaimusünnitus.”
Lutsu teostest olid keelatud “Skaudid” – seda küll ilmselt vaid pealkirja pärast, aga ka “Kalevi kojutulek” isamaaliste motiivide pärast; veidi vabamatel aegadel, 1967. a. “Näidendites” julgeti “Kalevi kojutulek” siiski taasavaldada. Ma ei või pead anda, aga on võimali, et religioossete motiivide pärast ei tahetud taastrükkida ka “Iilingut”.
Välja ei saanud anda “Sügist” (Vabadussõja motiivid!), mälestusteseeria lõpuosa, Lutsu 1917. – 19. aasta päevikut (naeris välja Venemaad ja töörahva võimu!) ega ka viimast päevikut (avameelseid paljastusi stalinlikust kultuuripoliitikast!). “Uusi pildikesi “Kevadest” aga ei saanud taastrükkida üksnes seepärast, et need olid avaldatud saksa okupatsiooni aegses Postimehes – sedagi peeti nõukogude tsensuuri kaanonite järgi teatavasti õige tõsiseks patuks.
Hulk tsensuurikärpeid langes osaks ka kogumikule “Mälestusi Oskar Lutsust” (1966), nii on ta venna Theodor Lutsu New Yorgis Vaba Eesti Sõnas 1965. aastal avaldatud teksti ümbertrükkimisel tehtud kokku 34 kärbet. Või kui näiteks Luts ühes intervjuus nurises, et meie vabadussõja-romaanid on liiga pikad, oleks siit paraku selgunud, et meie kirjanikud ikkagi kirjutasid seesuguseid romaane, ja kirjutasid isegi päris hea meelega – eks tuli seegi mõtteavaldus raske südamega maha tõmmata... Õnneks on lootust, et seegi kogumik täielikult ja isegi täiendatult taasavaldatakse – Eerik Teder on sellega viimasel ajal tegelenud.
Samast kogumikust (lk. 261) aga võime leida ka Lutsu enese väga selge ja konkreetse seisukoha: “Iga kirjanduslik teos on ühtlasi ka kultuurilooline dokument, aja ja olude saadus, mida ei tohi võltsida. Selline kärpimine on teose võltsimine”.
Kui on juba juttu võltsimisest, meenub paraku veel üks üllitis, eriliselt loova toimetamise viljana sündinud teos, mida Asta Põldmäe on tabavalt nimetanud libaromaaniks ja mille ümber puhkenud ulatuslikud väitlused võtab kokku üksainuke lause peagi ilmuvas uues kirjandusleksikonis (Lutsu-artikli autoriks on Endel Nirk): “Hoopiski küsitav on Lutsu autorsus ümberkirjutaja A. Karu redaktsioonis postuumselt avaldatud “Talve” (Tartu 1994; saatesõna H. Runnel) puhul.”
Eelkirjeldatud ümberkäimine Lutsu tekstidega – kärped, asendused, aga vahel ka juurdekirjutused ja üldse “loov toimetamine” on nõukogudeaegsetele klassikaväljaannetele tüüpiline. Abel Nagelmaa söandas 1977. aastal Keeles ja Kirjanduses (nr. 3, lk. 171) sõjajärgse perioodi kohta välja öelda: “Tavaliseks sai klassikute tekstides leiduvate keeleliste hälvete ja ka eripärasuste üsna suvaline parandamine ning sisult hõredate või muidu kahtlaste kohtade kärpimine...” Sealjuures nimetab Nagelmaa “enam-vähem usaldusväärsetena” vaid kahte väljaannet: Juhan Liivi “Teosed” (1954) ja Jakob Tamme “Kogutud luuletused” (1958)...
Ideoloogiline varjundiga tsensuurikärbetega on kaudsemalt seotud ka keelelised ja stiilised parandused. Hulk korrektoreid ja (keele)toimetajaid on püüdnud minevikutekste kaasajastada, kuid vaid vähesed neist suudavad hoomata ja väärtustada kirjaniku eripärast keeletarvitust ja ajastuomast kirjanduslikku stiili kogu nende loomulikus lopsakuses. Heino Puhvel on Tammsaare puhul kirjutanud, et ka kirjaniku tippteoste puhul surusid korrektorid peale “ühtlustatud kirjakeele diktaati, mida on rakendatud hoolimatult ja kirjaniku eripära suuremal või vähemal määral ignoreerides” (Keel ja Kirjandus 1979/8, lk. 467).
Ainuüksi “Kevade” puhul võiks tuua kümneid ja kümneid näiteid samasugusest hoolimatusest, kus eri aegade korrektorid on teinud kahtlasi, tarbetuid või ka päris mõttetuid keelelisi kohendusi. Alles “Kevade” viimane, 1999. aasta väljaanne läheneb maksimaalselt esmatrükile.
Tõdegem, et suur hulk inimesi – nii ideoloogilised kui ka keelelised “kaasajastajad” – on enamasti teinud täiesti tühja tööd ja näinud halli vaeva, mida vaadates järeltulevad põlved võivad ainult imestada või nõutult õlgu kehitada ning peavad vahel omakorda nägema kurja vaeva, et kirjaniku algteksti ja isikupärast keeletarvitust taastada.
Kurb on see, et kogu eeltoodud problemaatikat ei saa veel kaugeltki paigutada ajalooliste kurioosumite kollektsiooni. Ka praeguse sõnavabaduse tingimustes püüab tsensuur ühel või teisel kujul ikkagi pead tõsta.
Lennart Meri on rääkinud “hiilivast tsensuurist”. Rein Raud on praegust olukorda iseloomustanud järgmiselt: “Meil pole küll ametlikult hukkamõistetud kunstivoole, kuid on laadid, mis “ei lähe peale”. Süsteemi surve on pehmem ja nii-öelda inimsõbralikum. Aga sunnib inimesi siiski nende endi kätega oma vaimset liikumisruumi üha enam koomale tõmbama” (Vikerkaar 1999/8-9, lk. 161). Rein Raud ütleb, et ühiskond sunnib inimesi küüniliselt üha enam “ennast müüma”, kusjuures tabloidiajakirjanikud püüavad iga hinna eest tõestada, et inimene ongi oma olemuselt prostituut.
Tõepoolest, mullegi tundub, et mõningaid omaaegse tsensuuri funktsioone on üle võtmas pumba juurde pääsenud trendiajakirjanikud ja meediategelased, kes teavad hirmus täpselt, mis on hetkel in ja mis on out. Juba see sõna “out” meenutab mulle kõlaliselt omaniku rahakotti valvava valvekoera ähvardavat haugatust.
Samas ei tasuks ehk liialt tonte seina peale maalida ja iga tühiasja puhul tsensuurist rääkida. Siin on sageli tegemist nähtusega, mille puhul ma kasutaksin pigem määratlust “toimetajate kunstiline isetegevus”. Mõnel juhul annab taoline isetegevus paraku küll märku sellest, et kui ajad peaksid muutuma ja tsensoreid peaks uuesti vajatama, siis ei tule neid kaugelt otsida, ei pea neid ajalehekuulutuste kaudu ega internetti mööda taga ajama, neid jätkub ja nad on sedamaid valmis oma vastutusrikkale tööle täie hooga pihta andma.
Tahaksin lõpetada siiski optimistlikumalt: ka tsensuuri vägitükkide puhul võiksime end lohutada Tootsi sõnadega “Suvest”: “pool muna on alati parem, kui tühi koor ja eesti rahvale on jumal algusest saadik kõige sitkemad hinged välja valinud” (“Suvi”, 1970, lk. 266).
Lisaksin sellele omalt poolt: kui elasime üle nõukogude tsensuuri, ehk saame hakkama ka praeguse sõnavabaduse kõigi negatiivsete kaasnähtustega.