Selle raamatu alapealkiri on “4 selgitust inimese kohta”. Need neli selgitust kujutavad endast nelja novelli, ühelgi neist pole tavapärast pealkirja, vaid pealkirjadeks on tsitaadid üsna ootamatutest kohtadest, selles mõttes, et tavaliselt kirjanikud selletaolist ei tsiteeri: seadus laibavaatluse ja lahkamise kohta, Galilei vaba langemise seadus ja termodünaamika teine seadus. Üks tsitaat on võetud piiblist, Moosese raamatust, see on siis ainuke tavapärane, sest piiblit tsiteerivad ja jäävad vist tsiteerima peaaegu kõik, kes seda vähegi uurinud.
Ootasin ausalt öeldes tõepoolest mingisuguseid selgitusi, mingisuguseid filosoofilise või psühholoogilise koega novelle. Viimased oletused läksid mõlemad täppi, esimene mitte. Solvej Ballet (sündinud 1962) võrdleksin Jüri Ehlvestiga. Eelkõige seepärast, et mõlemad on sihukesed hämarad ja müstilised, ka sellepärast, et Ehlvestki ajab inimesi ainult segadusse, kuigi teeb näo, nagu taani naiskirjanik otsesõnu väidab, et selgitab.
Esimene novell on teadlasest, mehest, kes fanaatiliselt ajab taga erilist, hüpoteetilist ainet, mis hoiab inimese püstiasendis. Kui ta selle aine leiaks, siis oleks tõestatud, et inimene on täiesti eraldiseisev loomariigist ja ülejäänud loodusest ning variseks kokku hüpotees, et kõik siin maa peal on tekkinud samast ainest. Niisiis ajab ta taga inimese erilisust, absoluutset ainulaadsust. Ta leiabki ühe mõistatuslikel asjaoludel surnukskülmunud naise aju prepareerides mingi aine, mille kohta ta oletab, et tegu on õige ainega. Novell siinkohal lõpeb, jääb teadmata, kas oletus on tõsi või vale.
Teine novell on ülitundlikust naisest, kes suudab tunnetada teiste inimeste kõikvõimalikke aistinguid (näiteks, kuidas pime mees tunnetab ümbrust jne.), kuid ta ei suuda tunda teise inimese valu. Kuid just valu teda huvitab.Tanja L. jälitab inimesi, käib nende järel, kogu aeg täpselt tajudes, kuidas oleks olla jälitatava nahas. Juhtub, et nii mõnigi inimene, kes on olnud temaga kontaktis või keda ta on lihtsalt jälginud-jälitanud, kukub järsku kokku nagu langetõbine ja vigastab end kukkudes alati nii raskelt, et jääb liikumatuna lebama. Kuid ikka jääb naisele teise valu tundmine kättesaamatuks. Lõpuks hakkab keegi võõras mees Tanjat ennast tänaval jälitama ja tungib talle kallale. Tanja hakkab karjuma, mees laseb ta lahti ja teeb ettepaneku hoopis bistroos natuke malet mängida. Naine on nõus. Lõpuks nõuab jälitaja mängu lõpetamist ja Tanja lahkub, võttes kaasa bistroo malelaua ja malendid. Absurdne? Või kes teab – äkki on olemas mõni tarkpea kuskil, kes selle loo mõtte oskaks öelda?
Kolmas novell on mehest, noorest matemaatikust, kes soovib olla mittekeegi, sest ta otsib rahu ja harmooniat nagu stoikud. Noormehel lähebki korda elada nii tagasitõmbununa ja tähelepandamatuna, et peaaegu pole teda teiste inimeste jaoks olemas – nad lihtsalt ei märka teda. Siis tuleb aga noormehe viletsasse hotellituppa rahvaloendaja. Noormees on nördinud: “Ta ei teinud kellelegi paha, ta ei vaevanud kedagi, ta ei nõudnud midagi, ja ikkagi ei jäetud teda rahule.” Lõpuks suudab ta siiski loendajast vabaneda, nii et see teda kirja ei pane. Seda noormeest, tema iha eemale tõmbuda, mitte loendatud saada, ma mõistan. Ka mina ei taha, et mind loendatakse, see tekitab mus jälestust. Ma arvan, et see hirm on kuidagi suguluses “protokollihirmuga”, millest räägib Kõiv “Studia Memoriae’s”. Arvan ka, et oleksin sada korda õnnelikum inimene, kui maa pealt kaoksid igasugused dokumendid, ametlikud paberid. Võin öelda rohkemgi – ajuti on mul tunne, et kuritööd toimuvad ainult seetõttu, et olemas on kohtud ja vanglad. Ja et sõjad toimuvad seepärast, et nii palju jahutakse armastusest. On võimalik, et niisuguseid absurdseid tundeid ei mõista jälle mõni teine. Noore matemaatiku juurde tagasi tulles: pärast kohtumist rahvaloendajaga hakkab ta täht-tähelt järgima stoikude õpetust ja muutub veelgi tähelepandamatumaks.
Neljanda novelli peategelane on naiskunstnik, kes modelleerib inimeste nägude põhjal kipsist kujusid. Kuna ta jäljendid on absoluutselt loomutruud, läheb see äri tal hästi – soovijaid jätkub. Kuid edasi kuuleme sellest naisest järgmist: “Alette V. tavatses ennast sisse seada asustamata pööningutel, tühjades laohoonetes või suletud poodides, ja ta liikus neis ruumides, mis olid talle nii elukoha kui ka töökoja eest, koduselt asjade vahel ringi.” Kuidagi ilus, mõistatuslik ja külmavärinaid tekitavalt eksistentsiaalne – kas pole? Alette kirg on saada ka ise asjaks (mingil moel jätkab see soov noore matemaatiku kirge veel tugevamal kujul). Lõpuks leiab Alette lahenduse, kuidas surra nii, et tema kehast ei jää järgi vastik laip, vaid kena ja asjalik asi. Ta pärandab oma keha meditsiinilisteks uuringuteks. On talv ja väljas on krõbe külm. Alette ostab pudeli šampust, joob selle peaaegu tühjaks, siis võtab kõik riided seljast ja teeb akna lahti. Järmisel päeval leitakse ta surnukskülmununa. Alette lugu viib tagasi esimese novelli juurde. Tekib justkui suletud ring. Ka mõttetu ring: Alette ei soovinud mingisugust tähelepanu oma isikule, veel rohkem, ta soovis olla asi, mitte isik, teadlane jahib aga avastust, tähendab, just tähelepanu ja mitte niisama pisikest kollegiaalset, vaid rahvusvahelist. Enamgi veel: oma avastusega soovib ta kukutada seniste inimteadmiste alustalad.
Nojah, pean tunnistama, et kolmas novell oligi ainuke, mis suutis mu närvi puudutada, neljas puudutas ka, aga vähem – võibolla olen ma rumal ja mul on liiga paks nahk (üks käib teisega kaasas). Siin on jälle võrdlus Ehlvestiga varnast võtta: sama lugu, jätab lehekülgede viisi sind neutraalseks ja järsku miski jõuab kohale, nii et hüppad lausa. Sellele puudutuse puudusele (enamasti) vaatamata on Ballet meeldiv lugeda, ta on hästi pildiline, ja teiseks on tema sõnakasutus äärmiselt lakooniline, napp, täpne kui skalpell, mis teebki, et see, mida ta kirjeldab, joonistub kohe pildiks. Ja seda enam, et ta ise kirjeldatut kuidagi ei kommenteeri. On siingi paralleelid Ehlvestiga olemas.
Ja ikkagi – SELGITUSED? Kas tahab Balle nende nelja novelliga öelda, et inimene on sihuke frukt, keda ongi võimatu selgitada? Sel juhul on ta jälle ühes paadis Ehlvestiga, ka Mati Undiga, Vahinguga ja nii mõnegi teise eesti kirjanikuga. Või on hoopis nemad ühes paadis Ballega – järsku oleks niiviisi õigem öelda. Sest ega eksistentsialismi ega absurdi pole eestlased välja mõelnud, kahju küll, oleks ju võinud! Ei ka Solvej Balle muidugi. Eks ole see segane XX sajandi hämaravõitu modernistlik kirjandus, modernistlikud mõttesuunad, mille viljad on nemad ja tohutult teisi kirjanikke. Loodetavasti on selline suund veel kaua elujõuline, andes üha uusi ja huvitavaid moondeid nagu postmodernism, mille puhul IKKA VEEL pole suudetud kokku leppida, mis asi ta sihuke on. Ja kas on suudetud modernismi ennastki lõplikult kaardistada, kõik ta tunnusmärgid nagu loetud kivikesed ilusti ritta seada? Nii kaua, kui pole suudetud, on modernism elus, elab edasi. Mis ongi tore.