Veel mõnikümmend aastat tagasi oli levinud arusaam, et sõjas hävinud Narvas pole säilinud kuigi palju ehitusmälestisi. Kuid aastatega on see muutunud ja lisandunud teadmisi Narva minevikust. Tänaseks on selge, et kuigi on piiritult kahju sellest, mida enam pole, moodustab allesjäänugi väärtusliku ajaloolise ja kultuuripärandi, kus säilinu on kui tähis selle paljukannatanud linna ajaloos. Peale vägevate bastionide ja linnuse ning suurejoonelise Kreenholmi kompleksi on mitmed teisedki objektid suutelised kandma möödunud aegade vaimsust.
Üks selline ehitis, peatselt 125aastaseks saav tänaseni tegutsev Narva vanim kool, on eri aegadel mänginud tähtsat rolli linna haridus- ja seega siis ka kultuurielus. Tegu on kooliga, kus esmakordselt linna ajaloos anti seal elavatele lastele keskharidust.

Kooliderohke Narva
Astudes korraks selle hoone loost kõrvale, tuleb osutada, et sõjapurustustele vaatamata, on linnas alles üks veelgi vanem koolihoone, mis asub Koidula 3a. Selles ühes vähestest allesjäänud XVII sajandi hoones elas enne 1659. aasta suurt tulekahju keegi linnakodanik Eric Kulka, kuid juba 1684. aasta linnaplaanilt on näha, et hoones asub saksa kool (Teutsches Schulhaus). Huvitav on seejuures lisada, et on säilinud ka selle kooli tunniplaan. 1970. aastate keskel hoone restaureeriti ning rekonstrueeriti osaliselt ja seal paiknes pikemat aega restauraatorite Narva osakonna keskus... Seega on linnas praegugi alles hoone, milles asus kool vähemalt 315 aastat tagasi. Lisaks sellele koolile oli Narvas samal ajal veel kaks kooli – ühte nimetati rootsi ja teist linna kooliks.
Tegelikult ulatus tollal Narvas tegutsenud koolide arv viieteistkümneni, kuid kõik need olid kas väikesed era-, paariaastased tütarlaste- või lühikese õppeajaga pansionaatkoolid. Veel on teada, et Narvas on tegutsenud ka kommertskoole, merekool, kirikukoole jne.
Teatavasti kuulus Narva administratiivselt Peterburi kubermangu, linna ümbrus aga oli Eestimaa kubermangu koosseisus. Lõplikult ühines Narva Eestimaa kubermanguga (ning nii sai ka Kreenholm Narva linna osaks) alles 1917. aasta lõpus. Enne 1875. aastat, kui Narva kuulus Peterburi kubermangu koosseisu, oli linna lastel võimalik oma koolitust jätkata naabruses paiknevas Jamburgis (Vanavene Jamgorodis, nõukogude ajal Kingisepaks ümbernimetatud linnas).

Narva oma gümnaasium
Kuid Narva linna ja tema kaalukuse kasvuga tuli aeg, kus otsustati ka Narvasse rajada lõpuks üks tõeline kool. Esialgu toodi 1848. aastal Jamburgist Narva üle kõrgem maakonna kool (Narvskoje võšeje uezdnoje utšilištše), mis paigutati endise linnakomandandi parun Velio majja. See ehitis rekonstrueeriti mõned aastad hiljem seoses otsusega rajada Narvas oma gümnaasium. Rekonstrueerimistööde ajaks paigutati uus kool 1875. aastal ajutistesse ruumidesse; on teada, et esialgu hakkas kool tööle Rüütli tänava parun Andreas Arpshofeni majas, mis üüriti leselt esialgu kolmeks aastaks 800rublase aastamaksu eest. Tulevase gümnaasiumihoone rekonstrueerimise järel aga viidi maakonna kool Rüütli tänavas asunud hoonesse, mis kaks aastat oli koduks uue kooli õpilastele.
Gümnaasiumi tegemine väga lihtsalt ei käinud. Ei olnud ju algselt õpilasigi kõikidesse klassidesse. Loomisel piirduti sellega, et esialgu loodi gümnaasiumi asemel neljaklassiline progümnaasium, mis hiljem reorganiseeriti kuueklassiliseks. See eksisteeris kuni 1881. aastani ning gümnaasiumiks muudeti ta 1887. aastal. Seejärel aga sai tema nimetuseks Narva meesgümnaasium (Narvskaja muskaja gimnasija), millisena teda tunti kuni 1919. aastani välja.
Meie arusaamade kohaselt muutus maja ümberehituse käigus imelikul kombel. Kuid see, mis meile täna imelikuna näib, ei olnud sugugi imelik tol ajal. Õpetaja, eriti aga koolidirektori positsioon oli ühiskonnas niivõrd kõrge, et see võib meile tänapäeval näida veider. Koolihoonesse oli nimelt ette nähtud ka direktori korter, mis oli alguses kavandatud seitsmetoalisena, kuid hiljem lisati sellele ehituse käigus veel üks tuba. Lisaks sellele sai majas korteri ka majahoidja.
Kool jäi hoonesse pidama kuni viimase sõjani ning ka pärast sõda paigutati sinna kool, mis pärast järjekordset ümbernimetust kannab nüüd Vanalinna kooli nime.
Nii võib öelda, et meil on tegemist ehk Narva vanima hoonega, mis poolteise sajandi jooksul on säilitanud oma funktsiooni (sest Kreenhomi manufaktuuri ajalugu algab ju hiljem – alles 1857. aastast). Seega peaks kooli pidama Narva jaoks samasuguseks uhkuseks, nagu seda on Tallinnas Gustav Adolfi gümnaasium ja reaalkool või Tartus Treffneri gümnaasium, kuigi tänapäevani ei ole Narvas jätkuvalt säilinud vanu traditsioone ning ka kooli suundi on mitmel korral muudetud.
Arvan, et hoones peitub teisigi arhitektuuriajaloolisest seisukohast huvitavaid saladusi – praegune kool rajati. Me teame samuti koolile tehtud juurdeehitustes (koos maa juurdeostmisega selleks otstarbeks). Teadmiste selgitamine aga nõuab tõsist tööd – nii arhiivides kui ka natuuris. Mõningatest tähelepanekutest võib juba täna mõelda. Need on tehtud nii siis kui AS Restauraator T koostas hoone uue katuse projekti, aga ka seoses teatud eelluurega arhiivides. Projekti koostamisel arutati ka edasisi võimalusi. Kooli ajaloo materjale peitub vähemalt kolmes arhiivis ning ei ole välistatud, et mujalgi. Seepärast peab hoone kavandatava ulatusliku restaureerimise puhul koostama tõsise ajaloolise õiendi (see mis on ette nähtud ka vastavalt kehtivale seadusandlusele iga riikliku kaitse alla võetud mälestusmärgi puhul. Vaadeldav hoone on kaitsenimestikku 48 Narva ehitusmälestise seas kantud nr. 180 all.)

Gümnaasium eesti kultuuriloos
Kuid gümnaasiumi ajalooga (küll esialgu pealiskaudselt) tutvumisel tekkis veel mõningaid mõtteid. Vaatasin kooli muuseumi, mis on hoole ja armastusega koostatud, kuid kahjuks on väljapanekus esindatud vaid sõjajärgne periood. Sirvisin teatmeteoseid ning arhiiviürikuid ja leidsin, et ajaloolise mineviku eksponeerimise huvides oleks vajalik ära märkida ka need, kes on kooli minevikuga seotud olnud ka varasematel aegadel.
Leiuks pean seda, et koolis tegutses õpetajana ajavahemikus 1893 – 1896 (teistel andmetel – kuni 1895. aastani) Oskar Kallas, kes õpetas siin ladina ja saksa keelt. Kunstnikest õppisid seal Voldemar Peil, Aleksander Promet, Ardo Sivadi ning ka arhitekt Aleksander Polištšuk. Muusikutest on tõenäoline, et siin võisid õppida Johannes Helila ehk ka Raimond Kull, Peeter Penna, Adolf Udrik... Kõik see nõuab uurimist ja kontrollimist, siin toodu on vaid kirja pandud võimalike viidetena.
Tulevikus on kavandatud luua hoonesse eestikeelne kool vene lastele (seda enam, et Narva eesti gümnaasium asub ju lausa kõrvalmajas). Tegelikult on sellega juba algust tehtud esimeste selliste klasside loomisega.
Kuid tekib küsimus: võib-olla tasuks linna ühe traditsioonirikkama kooli üle uhkust tundes kaaluda, kas majas ei peaks tegutsema taas Narva gümnaasium?