Mitmed noored reissöörid (Maimik, Raat, Kilmi jt.) on viimastel aastatel kuulutanud tõsielufilmi uut paradigmat, mille järgi film peab ajaga sammu käima, püüdma üldistada ühiskondlikke suundumusi, uurima ja tegema läbilõikeid sotsiaalsete gruppide probleemidest, leidma ja tabama konfliktset ainest ning seda veenvalt esitama. See kontseptsioon on sotsioloogilise kallakuga ja ühiskonna ühe grupi uurimist on märgata ka Rainer Sarneti dokumentaalfilmis “Töö”.
Sarnet on vaatluse alla võtnud viis noort inimest, keda ühendab loominguline taust, lähedus mingi muusaga. “Töös” esinevad nahakunstnik, filmireissöör, metallikunstnik, semiootik ja moekunstnik. Konflikt seisneb selles, et nad on sunnitud igapäevast leiba teenima mingil muul alal, tunnistades samas, et kunst neid südames siiski veetleb. Kapitalistlikus ühiskonnas pole kerge ainult kunstnikuna ära elada; keegi viiest vaatlusalusest ei ütle rõõmustades, et hobi ja leivateenimine käib tal käsikäes, kauni kunsti ja argileiva vahelisest vastuolust kerkib mitmeid haruprobleeme ja küsimusi, näiteks: kas kunstitegemine ongi üldse töö? Sarnet püüab avada, mis on kunstikultuuriga seotud eriala inimese jaoks töö, mis tööd ta leivateenimiseks teeb, mida igatseb, õigeks peab jne. Karakterid avanevad maailmavaate kaudu.
“Töö” on omalaadne kimp portreid, mida seob ja läbib korralikult läbimõeldud ühtne probleemiasetus. Nõnda on löödud kaks kärbest korraga – tabatud tüüpe ja nende avamisega samaaegselt esitatud problemaatika. Reissöör on leidnud oma kontseptile vastava tegelaskonna ja selle hingesuguluse ühtseks buketiks sidunud. Tinglikud kunstnikud ja töötegijad on teesklematult rääkima saadud, võlub siirus, millega nad oma südant puistavad. Kaadri taga võib aimata mingit avameelsusele häälestavat seisundit, loodud atmosfääri, mille lagunedes “seansialune” vahel pihtimise pinget enam mitte taludes naerma purskab.
“Töö” töötabki rohkem suu kui inimese tegevusega, ent nn. rääkivad pead pole igavad. Viie peategelasega audiovisuaalses jutustuses on kõik piisavalt nupukad ja pole suu peale kukkunud. Igatahes ideid, tundmusi, tahtmisi jms. jut tu on huvitav kuulda, kuid pilt jääb sel auditiivsel foonil natu ke igavaks. Tundub, et reissöör pidanuks püüdma portreteeritavaid tabada rohkem tegevuses, töös, leivateenimises või südame varjusopis armsat kunsti tegemas.
Montaa paistab tihe ja loogiliselt sujuv, siin-seal vilksab kleepimisest tulenevat pildi hüplemist.
Vaatame natuke tänapäeva Eestis tõrjutud kunstnike eluviisi ja nende arvamusi, lähtudes teemast “Kunst ja töö”.
Angela on lõpetanud nahakunsti eriala, noor naine näitab oma susse ja parfüüme, toalakke on ta joonistanud Deneuve’i ja Belmondo figuuri. “Kuidagi imelik on öelda kunstnik. Mis kunstnik!?” ei usu ta sellist asja, et ainult kunstitege misest saab ära elada. Raamatute lugemine on teraapia vorm halva tuju äraajamiseks, Angela ei loe selleks, et targaks saada. Talle meeldivad uusvasakpoolsed. “Mulle pole kunagi parempoolsed meeldinud, ema on ametiühingus ja isa tööline, olen nõrkade poolt.” Noor naine räägib oma raamatuid lapates või selili voodis ristiusust ja surelikkusest mõeldes. Kuigi teemad hüplevad, on lõigud huvitavad ja infotihedad. “Kui sünniks laps, siis peaks rohkem tegelikust elust osa võtma,” tunnistab Angela ja lisab, “ema on mind ära hellitanud.” Lõpus selgub, et Angela on kolm aastat kaks päeva nädalas vaateaknaid dekoreerinud ja ülejäänud vabadel päevadel mõelnud, mida edasi teha? Kuid ta pole veel midagi välja mõelnud. “Konkreetseid eesmärke pole, hajuv eesmärk on mingi sisemise vabaduse ja rahulolu leidmine.”
Suur jäme mees Rein, kes on lõpetanud filmireii eriala, demonstreerib toiduaineid. Paistab, et ta vist töötab restoranis, kuid unistab sellest, et on kuulus – näitleja, reissöör või kirjanik. Reinule on kaameraga väga lähedale mindud, tabatud suuri ilmekaid plaane, kaadris laiutav nägu on vahel ositi lõigatudki. Pärast filmikooli marketingijuhina ja reklaamiagentuuris töötanud mees arvab, et reklaam rikub reklaami alal töötavaid inimesi. “Mitte tarbijaid, tarbijal on pohui.” Rein näitab raamatuid dalai-laamast, Mati Undi “Hunt lutsu”, turundusalast lektüüri. Interjöörides rääkima saa dud Rein avab inimlikult häbenemata oma tahtmisi, mis sarnanevad tuhandete kodanlaste himudele. Samas aru saades, et ta on südames kunstnikutüüp, tahaks ta “kõike perse saata” ja sinilinnule järgi minna, sest olevat selleks võimeline. Reaalse ja igatsetud rolli vastuolu on tabatud ja välja toodud.
Berit on lõpetanud metallikunsti eriala, kuid töötab korterite sisekujundajana ja riigikogus asjaajajana. Targa blondiini sorav jutt on pea katkematuks ahelaks sujutatud, info tulvab kõrvu. Rikaste korteriostjatega seotud naine avab, et tahab ikka veel kunstnikuks saada. Eestis laiemaltki pole paljud-paljud inimesed end leidnud ega perekondlikultki end lõplikult paika pannud, ikka otsitakse ja katsetatakse.
Maheda räpiga kaasa hüplev kaamera võtab semiootika kur suse lõpetamata jätnud Kauri, kes peagi hotellitoa laias voodis suitsedades sinna punast veini tellib. “Töötegemine ei ole ju tegelikult normaalne. Kaheksast viieni nühkimine on kõige tobedam asi. Vabadus on kogu aeg maailma ühest otsast teise sõita,” arvab tuhandetele tuntud Kaur, lisades loomulikult, et “neegrid oskavad olla vabad, nad ei viitsi tööd teha – selles suhtes sümpaatsed inimesed.” Reklaami peale on kiilakas habemik kuri: “Reklaam tugineb mingile eba usule, idiootsusele ja valele.” Kaur käib New Yorgis Puškinit ja Dostojevskit lugemas, söömas ja magamas. Kirjandus elavat NYs väga hästi, Kaur tahab reisida, maailma näha ning maid ja rahvaid avastada, ta paistab originaalne, huvitav ja isiksuslikult laetud tüüp. Reissööril pole nagu muret – pane vaid kaamera vaia otsas käima, anna Kaurile veini ja tubakat ette, küsi midagi ja muudkui võta. Küll pärast aega montaais ajusid pingutada. Justkui pornot filminud Sarnet on siiski rakursse otsinud, kuidas laias voodis filosooflevast tüübist erutavamat pilti saada. Ühelt poolt enesekindlalt tahteline ja vaimunõtkelt kapatsiteetne, teisalt empaatiliselt tundlik karakter on linti saadud.
Noorukina näiv Jaanus on lõpetanud moekunsti eriala. Oma ahtas toas eluseiku meenutades püüab tunnetada koha vaimu, tunnistades, et talle meeldib kingafetiš, muidu on riiete suhtes ükskõikne, riiulis on Dostojevski ja Rimbaud. Jaanusel on “sihuke tunne, et sina ei juhi elu, vaid elu juhib lihtsalt sind”. Jaanus juhendab modellide lavaleminekut demonstratsioonil, tööd õmblusateljees, vahest venib kavandite tegemine poole ööni. Koorub välja tõekspidamine – kui tahad kusagile välja jõuda, siis tee kõike ise, kellegi peale loota ei tasu. Paistab, et Jaanus ongi kuhugi välja jõudnud.
Sarneti “Töös” võib märgata novaatorlikku lähenemist, töö on terviklik, kuid eriline uuendus see nüüd ka ei ole. Igata hes eesti dokumentaalfilmi vana igava lohinaga ta mingit sammu ei käi. Selge on see, et eesti filmi murelaps tõsielufilm peab uuenema, meist ida, lääne, põhja ja lõuna pool toodetavate dokupiltidega samale tasemele pürgima. Sarneti “Töö” seda püüab.