Vaino Vahing:
Heinakuul 1975. Sõitsime Evaldiga minu maakoju Aravule, kavatsusega lähemalt tutvuda käsiloleva, kahasse kirjutatava näidendi “Esimees” prototüüpidega.
Täitsime Evaldi mahuka seljakoti õllepudelitega ja sõitsime. Aravu bussipeatuses ütlesin Evaldile, et ronime lähedaloleva triangulatsioonitorni tippu, et sealt on hästi näha Peipsi, Lämmijärv Mehikoorma kohal ning vastaskalda Venemaa liivaluited ja mets. Ronisimegi piki torni väliskülge üles. Seisime platvormil, jõime õlut. Läbi kerge uduvine avanes suurepärane vaade Peipsile. Leidsime, et Jüri Arrak oleks kunstnik, kes teeks lavakujunduse, panoraamiks sinine Peipsi. Kõhud olid tühjad, kiirustasime maakoju, kus teadsin hulgemini voblat olevat. Hakkasime alla laskuma ja siis selgus, et Evald ei julge – tal olevat lapsest saadik hirm kõrguste ees?! Ei julge ja kõik! ütles Evald, istus platvormile ja hakkas suitsetama. Mis teha? Istusin minagi. Püüdsime vestelda näidendist, aga jutt ei klappinud.

Mind lausa hirmutas – mis saab edasi? Ei aitaks, kui karjuks üle küla, karjuks appi, sest 20 meetri kõrgusest tornist ilma tornkraanata nagunii alla ei saaks. Ütlesin seda Evaldile. Ta sõnas: ära muretse, midagi mõtleme nagunii välja. Mõtlesime pool tundi, tunni – õlu sai otsa. Ja siis tõusis Evald järsult püsti ning käratas: SEO MU SILMAD KINNI! – Millega? Miks? SEO, ÖELDI SULLE! Sidusin päevasärgiga miskitmoodi ta silmad kinni. JA NÜÜD LASKUME! ütles Evald vaikselt. Ja me laskusime, Evald ees. Laskusime – nüüd tagantjärele mõeldes – METAFOORSELT.

Kakskümmend viis aastat hiljem, päev pärast Evaldi lahkumist, samas kohas, minu isatalus.
Rääkisime Evaldist naabrimehega, pensionärist inseneriga. Ta ütles, et pole Hermakülat teatrilaval näinud, aga ta mäletas, kuidas kord heinaajal, kakskümmend viis aastat tagasi, jalutas Hermaküla siinsamas saunast välja, ihualasti, vabalt ja väärikalt, mööda õuepingil istuvatest naistest, koplis asuvasse Aravu kultuuriloolisse tiiki. Hermaküla olevat öelnud, et alasti on ta siia ilma sündinud ja alasti ma ka kõnnin ... Nii see igatahes oli, ütles ta midagi või mitte.

Sama 1975. aasta detsembris “Mees, kes ei mähu kivile” järjekordsel etendusel Vanemuise ovaalsaalis, õhtul, mil mina Jaan Oksa mängisin, ütles Evald: mine ja mängi, mängi enda ja Oksa teksti! Ja tõukas mu lavale.
Mängisin. Ta ütles veel, et kui väsid või tekst ei tule meelde, siis peatu ja hõika Tepandile, et orelit tahaks kuulata. Ja ma hõikasin, hõikasin päris mitu korda ja Tepandi mängis, mängis alati, kui ma väsisin. Tepandi laulis ka Evaldi viimase etenduse viimases vaatuses, seda ei saadud ära keelata, nagu keelati ära “Esimees”, kus ta pidi ka laulma. Laulis sama laulu, mida ta pidi kakskümmend viis aastat tagasi laulma. Laulis:

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel
Muretu nooruk Arkaadia teel
Marssalikepike paunas.
/---/
Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
Ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest
Selleks ei ole mul rammu

ja nii edasi.

Tõnu Tepandi:

Näiteks meil oli niisugune komme, kui vanas ühikas elasime, vahel oli Vahing ka, olime kolmekesi, käisime mööda linna. Meil olid kolmes kohas viinapudelid puuõõnde peidetud, Tähtveres, vana hullumaja juures ja Võru tänava surnuaial. Võtsime paar lonksu ja kõndisime järgmisse kohta. Käisime ja rääkisime tulevasest etendusest. Nii et kui proovid algasid, polnud meil midagi laua taga analüüsida, hakkasime kohe mängima.
Tollal, kui me ööteatrit tegime, käisime hommikuti jooksmas. Tema elas korrus kõrgemal. Leppisime kokku, et raudselt kell kaheksa. Mul läks alati pool tundi tema ülesajamisega, sest ta oli kole raske tõusmisega. Siis jooksime läbi vastasoleva pargi, kus jotad ootasid, nemad küsisid: “Poisid, kuhu te nii kiirelt jooksete, õllekas tehakse alles kell kümme lahti?”
Olime sõbrad, aga mängimise ajal tekkis jõle palju pingeid. Ja kuna meil oli üks kodutee, siis pärast proovi oli tihti nii, et mina passisin teda, ja ma nägin, et tema passib mind, et mitte koos koju minna.
Kui esikas oli ära olnud, siis said pinged ka ära klaaritud. Siis rääkisime, “mis sa siis mõtlesid, kui mina seda ütlesin?” ja vastupidi.
Kõmpisime kord suurest majast väikse maja poole ja arutasime teatri funktsioonist üldse, mis motiiv on seda teha ja et kui ükskord võõras võim peaks ära minema ja poliitiline surve ära kaob, kui palju siis neid jääb, kes veel üldse tahaks mängida ja teatrit teha?
Evald oli väliselt rahulik, aga seesmiselt väga äge, hüsteeriline, aga mitte tavalises tähenduses. Võttis tunni-poolteist, kui mängu käima saime. Ta pressis toona oma mängima hakkamise tehnikat peale, pidas seda üldkehtivaks. Hiljem rääkides saime aru, et ta ei taibanud, et igalühel on oma mängima hakkamise tehnika, mida ta peab üles leidma. Vahel ta imestas, et kust kurat sa nüüd nii mängima hakkasid?
Ta oli rääkija. Kui ta väike oli, siis talle meeldinud tooli peale ronida ja kõnesid pidada. Rääkis ja rääkis, Tartus me mõnikord sõitsime bussiga linnas ringi ja pidasime sõitjatele kõnesid.
Mina olin vahel justkui vahendaja tema ja ülejäänud trupi vahel, nagu tõlkisin ära. Teised võtsid tema juttu surmtõsiselt, metafüüsiliselt, must maagia, salapära ja nii edasi. Tegelikult ta mõtles tihti sügavat ja lihtsat asja.
Ema kasvatas teda. Ta ise ütles, et algul oli ta isa Ird, pärast leidis ta endale uue isa, see oli Jung, Carl Gustav.
Istusime mõnikord, jalad vees, jõime viina ja arutasime, kui palju meie ajast kulub tööle, palju kodus olemisele ja palju viina peale. Saime läbi häda kolmandikkude peale veetud. Vahel kõndisime, jäime kõmm! puu alla seisma, olime tükk aega vait ja seisime, tekkis terviku tunne. Et see on nüüd tõeline hetk.

Surma ilu
Ibseni “Hedda Gableri” sisu pole siinses lehes mõtet ümber jutustama hakata. Meenutame vaid üht stseeni.
Viimases vaatuses kuuleb kindralitütar Hedda, et on juhtunud midagi kurba. Hedda aimab kohe, milles on asi, ta teab “juhtumist” juba ette ja ta on põnevil. “Kas midagi kurba?” – Brack (kelle olemus on küllalt kahtlane) on oma vastuses meelega ambivalentne (“Kuidas seda võtta, proua”).
Küll see Brack juba teab, kuidas seda võtta, ja kuidas seda antud tükis võetakse.
Hedda loodab ja oletab nimelt, et Lövborg (tuntud geenius, nime poolest Lõviloss, seega kindel linn ja varjupaik) on ennast maha lasknud.
Nii ongi tõesti juhtunud ja Hedda salasoov on täide läinud. Korralik inimene, kes ei jumalda enesetapjaid, nimelt Tesman, küsib naiivselt: “Noh, ega ta ometi i s e? Ah?!” ja rahuldatud, kõiketeadev Hedda vastab külmavereliselt “Jah, ma olen kindel, et i s e.”
Tesmanit hämmastab, et Hedda ei kurvasta. Surm peaks ju olema kurb sündmus. Kes siis ei teaks, et surma juurde kuulub kurbus! Aga võta näpust.
Vaene Tesman. Ibseni enda sümpaatia näib sel hetkel olevat julma Hedda poolel. Suurejoonelist enesehävitust mittemõistev, selle hindamiseni mitte küündiv tavamees tundub kuidagi “piiratud”. Ibsen teeb talle muidugi ülekohut. Ise kabinetikirjanik, põlastab Ibsen äkki endataolist. Ta naudiks nagu miskit äärmuslikku. Kaljumäed, torm, hõre õhk... Vabadus... anarhism... Ennäe, aga Tesman pole võimeline olema kotkas, kes oma rinna vastu kaldakaljusid purustab, või kes oma südame ise rinnust rebib, et seda peos matkajatele (partisanidele, metsavendadele, hõimukaaslastele) teetähiseks hoida.
Stseeni täidab ja saadab oma ohkimisega teinegi korralik inimene, proua Elvsted, kes korrutab “oh jumal”, ja “oo kui kohutav”. Muidugi on see kohutav. Tavainimene ei naudi ju leina. Aga oot-oot!
Hedda, kes on põhimõtteliselt rahul, hakkab idandama uut salaprobleemi (mis talle kõige rohkem muret teeb). Surm surmaks, aga kas kõik oli ikka täiuslik? Hedda on nimelt eelmisel õhtul Lövborgilt nõudnud, et Lövborgi surm – mida Hedda ise provotseeris, oleks “ilus”. Kui ta Lövborgi ära saadab, on ta viimane mure:
“Ja nii et see ilus oleks, Eilert Lövborg.”
Nüüd siis on tegu tehtud. Kuid Hedda ei tea veel, k u i ilus see tegu oli.
Hedda läheb lausa anatoomiliseks.
Ta küsib Brackilt, kas Lövborg tõesti laskis endale r i n d u. See kujutluspilt häirib Heddat. “Niisiis – m i t t e m e e l e - k o h t a?” küsib Hedda pettunult üle. “Rindu,” on sunnitud moraalselt kontroversiaalne Brack tõde nentima. Hedda mõtleb natuke, kõrvutab toimunut oma sisemise iluideaaliga ja leiab pärast kaalutlust, et “Jajah, rindu, ka see on hea.” Mitte nii hea, aga käib kah...
Mina pole kunagi aru saanud, miks Hedda ei ütle eelmisel õhtul otse välja, et Lövborg peab laskma kuuli meelekohta. Miks ta ei anna täpset juhtnööri? Mida Hedda oli öösel kartnud, mis esteetilist viga peljanud? Ilmselt seda, et joodik Lövborg laseb kõhtu, soolikaisse, muidu alakehasse või paneb üldse mööda. Noh, oli, mis oli, aga ilusapoolne ta siiski oli. Samal ajal on Heddal valmis plaan enda jaoks: ainult meelekohta, ei miskit rinda. Ei poolikutele lahendustele!
Kriteeriumid on iseenesest kahtlased. Pähe lastud kuul võib ka teise poole pead ära viia, makku lastud kuul aga võib üldse mitte välja paista. Just esimesel juhul võivad seinad rohkem verd täis olla, ja tavamõttes ilust on asi kaugel.
Mis on minu jaoks ilusa surma ideaal? Meenutan siinkohal oma lemmikfilmi “Alien’i” (just kolmandat osa, kus Sigourney Weaver, too ületamatu Jeanne d’Arci kuju, hüppab alla laavasse või sulametalli või tulemerre või mis ta on, ja annihileerub. (Iseasi, et ta kloonina järgmises osas resurrectioni läbi teeb, see ei puutu siia.)
Tuli, puhastustuli – jah, see võiks olla ilus. Sa kaod absoluutselt puhtalt ja keegi ei pea sind tükkhaaval maanteelt korjama, puu otsast maha võtma või jumal teab, mis piinlikke hetki veel läbi elama. Kõik kiirgab nagu päike. Lõputu ja ere lõõm.
Hedda topib Lövborgile püstolit, mille sees on muidugi ka tuleidu. Tong, säde või ...ikkagi mingi miniplahvatus. Sest on vähe. Nagu tahaks vallanduda leek, aga sähvatab vaid õige natuke püssirohtu. Aga – maksimalist peaks kaduma o t s e sajaprotsendilisse stiihiasse, algelementi, põrgutulle ja maailmalaiustesse leekidesse, nagu tegi seda Sigourney.
Kuid elus on seda praktiliselt raske läbi viia. Kus on see maailmalaiune põrguleek? Oletan, et kui mõni indiviid läheks kolkima mõne kohaliku krematooriumi ukse taha, eesmärgiks “tahan o t s e ahju”, siis ei pääseks ta kaugele. Arvataks, et tegemist on hulluga, võib-olla kutsutaks koguni politsei. Vaatamata sellele, et ukselekoputaja otsis taga puhast ilu, ei muud.

Mati Unt

Jüri Lumiste:
Tegime L. Gyurko “Elektra, mu arm”. Evald lavastas ja mängis ise Aigisthose osa. Mitte kuidagi ei leitud võtit, et asja elusaks saada. Ungari paatoseline romantika ja püüdlik idealism hakkas õõnsaks jääma. Evald muretses ja murdis pead, nii et oli kohe kuulda. (Minu arust, kui ta intensiivselt mõtles, siis tõepoolest võis seda lähidistantsilt kuulda. Kontsentreeritud mõttehoovused tekitasid oma sängides ja kohtumis-lahknemissõlmedes niisugust haginat või kiginat.) Ja ühel päeval oli ta õnnelik – silmade särades teatas ta, et nipp on käes. Põhiosa tükist muutus kaua kodust ära olnud Orestese nõudel juhtunu ettemängimiseks. Poiss tahtis teada, kuidas tema isa tapeti. Komödiandid esitagu, mis ja kuidas toimus. See nipp andis imemagusa võimaluse mitmeplaanilisele ja ridadevahelisi seoseid tulvil mängule. Aasta oli 1979. Ja oi, kus Evald lõbutses tolles isehakanud mõrtsukkuninga rollis. Juhan Viiding pidas seda omal ajal Evaldi parimaks rolliks. Muidu oli ta ikka murest murtud kannatajaid kangelasi pidanud mängima. Siin sädelesid üllatusena tema paletis groteskne iroonia ja klounaad. Lõikav ja täpne.

Paljud hästi eestimeelsed mehed ei suutnud leppida sellega, et Evald Leninit mängis. Selgus see enamasti kõrtsides või mujal veidi vindistes seltskondades. Ega ma täpselt ei teagi ju, mida Evald tegelikult mõtles, aga mu meelest oli see roll talle justkui väljakutse artistlikkusele. Omaenese mõtteid ja tundeid pani ta rollidesse, millega ta ennast samastada sai, mis ta endast nö. läbi laskis. Nagu näiteks Faehlmann või Lunin. Aga bolševistliku revolutsiooni isa lõi ta artistlike väliste võtetega, kulutamata grammigi ennast. Ja ta oli suurepärane! See kõnemaneer ja estid, mis ta originaallintide järgi omandas, olid meisterlikud. Ja see nahaalsevõitu intensiivsus, millega ta laval ringi askeldas. Käskis kergelt r-i põristades kõigil vanamoodi aRmastada. Ja KRemli kellad äRa paRandada.
Evald mängis tegelikult farssi. Aga nii piiri peal, et kõrged kriitikud ja Iljitši-spetsialistid kiitsid teda suure inimlikkuse ja tõetruuduse eest.

Ta oli vastutustunde, vääramatu teatriarmastuse, tõsise süvitsimineku ja treenitud mängulisuse Õpetaja. Reljeefse isikupäraga. Minule vaieldamatult Guru. Olgu Saksas või Jaapanis, Soomes või Venes – igal pool olen ma võinud tänu Evaldile rahulolevalt nentida, et seda olen ma Hermaka stuudios õppinud. Ai, valetan – türgi varjunukuteater oli mulle uudis. Mitte võttena, vaid sealse traditsioonilise teatrina.

“Heinrich IV” nimiosas (1983).

Hendrik Toompere juunior:
See juhtus jupp aega tagasi. Oli esietendus. “Proovid”. Tuju oli hea. Oli, mille üle rõõmu tunda. Olime peanäitejuhi kabinetis. Toonases Evaldi toas.
Evald ise oli aga kuhugi kadunud. Ma teadsin küll, kus ta on. Ta rääkis juttu Kõige Targema Inimesega. Pärast neid vestlusi oli tal kaunis klaar, mis uues lavastuses on või pole. Sõltumata siis sellest, mida hiljem kirjutati või arvati. Kui ta pärast neid vestlusi oli lõbus, kahtlaselt lõbus, võis kindel olla, et seekordse etapi kokkuvõte uue lavastuse näol oli tuksi läinud. Nüüd aga ilmus ta välja, malbe ja rahulik. Tuli uksest sisse, vaatas ringi, siis tõstis ukse eest ära. Fomitšev tõi kirve, mina hoidsin ust ja Evald lõi kirvega lakstigi! Peanäitejuhi sildi ukselt eest. Nii hästi lõi, et uks ise ei saand grammigi viga. “Seda pole vaja.” Nii ütles ja pärast läks olemine veel paremaks. See uks seisis alasti mitu aega.
Kabineti piidad pärani. Ja seda silti pole siiani sinna tagasi pandud. Evald avas palju ja paljudele uksi.

Jaak Allik:
Hermaküla isiksuse vastupandamatus võlus ja tema tegevuse mõnikord arusaamatuski maagilisuses oli see tähendus, mis tõmbas enda poole minu põlvkonna vaimsete huvidega noori üle kogu Eesti ning teatritundjaid kõikjalt, kust tol ajal Eestisse sai. “Tuhkatriinumäng” on vist ainus lavastus eesti teatriloos, mille pealkirja kui võitlushüüdu korrates sammusid tuhanded üliõpilased 1968. aasta oktoobriöös tõrvikute valgel Vanemuise mäest alla, nõudes endale vabadust mõelda ja vabadust luua. Ja Hermaküla võitis endale selle suhtelise vabaduse, võitis õiguse teha sellist teatrit, millesse tema uskus ja mis teda huvitas. Tõsi, seda võitlust tuli iga lavastusega uuesti pidada, algul tuli taluda keelajate ja käskijate argust ning nürimeelsust, hiljem aga mittemõistmist lõbujanulisema publiku poolt ning näha juba ka järgmiste põlvkondade teatrinägemuse muutumist – neil on ju õigus samuti nagu Hermakülal omal ajal hüüda, et “teater vajab täiesti uusi väljendusvahendeid”.
Kogu elu otsis Evald neid vahendeid, otsis tähendust teatrile, otsis tähendust olemisele. Lavastades omal ajal “Love story” ja “Linnukaupleja”, näitas Hermaküla, et ta võib meisterlikult luua lavastusi, mis rahvast murruna teatrisse tooksid. See aga ei rahuldanud teda, sest teater ponud tema jaoks eesmärk omaette. Mänginud kümneid säravaid ja elujaatavaid kangelasi, näitas Evald, et ta võiks aastaid igal õhtul kummardada aplausitormile, ka see ei rahuldanud teda, sest ka lavamenus ei näinud ta inimeseks olemise õigustust.
Vabasurmaga kokku puutudes süüdistavad mahajäänud ennast tihti lahkunu mittemõistmises, sõbrakäe mitteulatamises. Näpuga näidatakse ka ühiskonna poole. Nii võis ka lehest lugeda, et juhtunu viitab sellele, millisesse porri kultuuriinimesed on Eestis tallatud (PM 18. mai – toim.). Sisetunne ütleb aga mulle, et Evaldi puhul polnud asi vähemasti peamiselt mitte selles. Ma usun, et ta tegelikult leidis tähenduse, leidis eksistentsiaalse lahenduse. Evald on laval mänginud kümneid väga helgeid ja ka väga tugevaid inimesi, kes on silmitsi seisnud kõige raskemate eluvalikutega. Ta polnud inimene, kes oleks end lasknud porri tallata mis tahes ühiskonnal. Ta oli oma otsustustes alati vaba, sõltumatu, uhke ja suveräänne. Tema traagika oli selles, et saanud jumalalt kõik liidriomadused – särava mõistuse, meheliku sarmi, lavastajaande ja organiseerimisvõime –, oli tal ometi üksildase tõe ja vabaduse otsija hing. Temalt aga oodati eeskäimist, juhiks olemist, teiste eest vastutamist. Ta tegi seda, kuid oli selgesti näha, kui suurt sisemist pingutust see välistele ootustele vastamine temalt nõudis ning milliste heitlusteni viis.

TÄNUAVALDUS
Täname südamest Eesti Teatriliitu, Eesti Draamateatrit, Eesti Riiklikku Nukuteatrit, kes aitasid korraldada Evald Hermaküla leinatalitust, ja kõiki inimesi, kes tulid temaga jumalaga jätma.