Inge Arro: üllatas, kui sihikindlalt ja kontsentreeritult töötatakse

teater1.jpg (20508 bytes)

CB asedirektor-repetiitor Jocelyn Labsan, CB kunstiline juht Martin Fredmann, balletiajakirja Dance Magazine toimetaja Richard Phelp, Inge Arro ja CB balletiakadeemia kunstiline juht Inessa Pakri.

Inge Arro, Estonia balletisolist 1970 – 1992 ning sealtpeale samas repetiitor ja Tallinna balletikooli klassikalise tantsu õpetaja, alustas aasta tagasi nö. teist ringi Colorado Ballet’s (CB) Denveris. Suveks kodus, jagas ta Sirbiga meelsasti Uues Maailmas kogetut.

Kuidas juhtus, et vahetasid “noore pensionäri” rolli ballettmeistriameti vastu?
Kümme aastat tagasi oli Estonia repertuaaris üks balletiõhtu, mida tegid külalislavastajad. Üks neist, Colorado Ballet’ kunstiline juht Martin Fredmann lavastas Richard Straussi muusikale “viimased laulud”, milles mina tantsisin. Siis ta kutsus tööle meie tantsijad Meelis Pakri, Igor Vassini ja Inessa Pakri, kes läksidki juba üheksa aastat tagasi ära. Mulgi oli sama võimalus, aga ma ei saanud minna – tütar oli väike. Olime need aastad kirjavahetuses ja mullu avanes tal võimalus mind uuesti kutsuda; lõpetati leping Denveris ballettmeistriks olnud endise Kirovi-teatri solistiga ja uus inimene tuli leida väga kiiresti. Sain ööpäeva mõtlemisaega ja vastasin jaatavalt pakkumisele võtta kompaniis ballettmeistri ja koolis pedagoogi koht.
Kas otsus minna uuele ringile nõudis suurt julgust?
Ma ju teadsin, mis mind ootab – sisuliselt on kõikide balletikompaniide töö sama, oled sa siin või New Yorgis. Olin Estonias juba kaheksa aastat töötanud repetiitorina ja balletikoolis ellu saatnud kaks lendu. Nüüd pakuti sama tööd, kuigi tunduvalt suurema vastutusega – siin oli lihtsalt repetiitor, aga Denveris tuleb teha ballettmeistri tööd ja üle kanda klassikalavastusi.
Tutvusta truppi, kes sind Denveris ootas.
Colorado Ballet’l on ees juubelihooaeg – trupp saab 40aastaseks. Alustati äärelinnamajas, kus praegu on hiina restoran, praeguseks on tohutult kasvatud nii rahalises kui ka kunstilises mõttes. Martin Fredmann on CBd juhtinud 13 aastat, selle ajaga on trupi nägu kardinaalselt muutunud ja arenenud väga professionaalseks. Fredmann on väga sarmikas inimene ja osanud asju hiilgavalt ajada – sponsorid lausa jumaldavad teda. Ja temaga on väga huvitav töötada. Siiski on see ikka tiimitöö, meil on trupis (palgal on 30 tantsijat, sisuliselt kõik solistid) ääretult hea mikrokliima ja see on tohutu pluss. Nii läheb asi edasi.
CB-l on oma suur stuudio, kahekorruseline maja väga heade suurte proovisaalidega, kus valmib lavastus. Etendusteks üüritakse teater. Denveri kesklinnas on suur teatrikompleks, kuhu kuulub kaks teatrisaali ja kontserdisaal. Meie üürime nn. auditooriumteatrit, kus on 2000 kohta. Anname siis näiteks 15 etendust, järgneb tantsijate nädalane puhkus ja siis uus töö. Muide, dekoratsioone ja kostüüme ei tehta ise, vaid laenutatakse. Näiteks “Giselle’i” kostüümid laenutasime New Yorgist ABTst – Ameerika suurimast kompaniist, kus kunagi oli kunstiliseks juhiks Barõšnikov. “Pähklipureja” väga ilusad dekoratsioonid ja kostüümid tulid aga Londonist, muide trupist, kus töötavad Age Oks ja Toomas Edur. Seal raha ilmaasjata ei raisata – paljud trupid kasutavad õnnestunud kostüüme ja dekoratsioone.
Eelmisel hooajal oli meie esimene töö lühiballettide kava, mis koosnes Sir Frederick Ashtoni 1930ndate koomilisest balletist “Fassaad” olustikumuusikaga, Agnes de Mille’i “Rodeo” (A. Coplandi muusikale) ja noore austraalia lavastaja Stanton Welchi “Of blessed memory”. Muidugi oli ka iga-aastane “Pähklipureja” ja seejärel “Giselle”, mille esimese vaatuse lavastas Marat Daukajev Los Angelesest ja teise mina. Kevadel oli Balanchine’i “Who cares?” Gershwini ja “Carmina burana” Orffi muusikale. Nii et ikka neli lavastust. Veebruari alguses oli meil gastroll New Yorgis, kaasas ühevaatuselised balletid ja üks varasem Peter Pucci lavastus – põnev asi koomiliste sugemetega, mida ma ei oskagi õieti kuskile liigitada.
Algaval juubelihooajal on esimesena plaanis Martin Fredmanni “Tuhkatriinu” (Prokofjev), mida on juba tantsitud, aga tuuakse oktoobri keskel uuesti välja. Seejärel valmistame ette “Pähklipurejat”, mida tantsime poolest novembrist jõuludeni – see on tohutult populaarne etendus –, edasi tuleb “Luikede järv”, mille kaks vaatust lavastan mina ja kaks keegi Peterburist, ja kevadeks jääb Balanchine’i koreograafia õhtu “Stars and Stripes”. Juubelihooajaga seonduvad ka galakontserdid.
Kes valib repertuaari?
Ikkagi Martin. Muidugi võib ta nõu küsida.
Kas on mingi teoreetilinegi võimalus, et soovitad kavva võtta Tambergi “Joanna tentata” ja see läheb läbi?
Teoreetiliselt küll, aga see oleneb paljudest asjadest. Raha on üks oluline komponent ja kui midagi kavasse võetakse, tahetakse kindlust, et see publikule läheb.
Ja sellepärast ringlebki lavalt lavale kümmekond tuntud headuses klassikatükki?
See on nii üle maailma, meil ka. Aga näiteks soovitasin Martinil välja tuua Minkuse balleti “Bajadeer”, mida Denveris ei ole kunagi lavastatud. Paraku nõuab see väga suurt koosseisu – seega on vaja rohkem raha, et võtta rohkem tantsijaid... Kõik asjad on seotud. Aga iga aasta peab olema midagi klassikast, mida publik eriti armastab. Ja raudselt “Pähklipureja”, see on nagu šlaager.
Kas tants on Ameerikas väga populaarne?
Tants on populaarne küll. Ja see on oluline, sest elame ju sponsorite raha peal. Igas kavas on neli-viis lehekülge täis peenelt trükitud toetajate nimesid, üks inimene ongi tööl ainult selleks, et sponsoreid otsida. Sponsorite nõukogul on ka otsustav sõna kompanii asjades. Näiteks kui Fredmann mind tööle kutsus, pidi ta nõukogu ees aru andma, miks ta mind kutsub, ja nende nõusoleku saama.
Reklaami tehakse muidugi väga hästi ja meil on täismajad – me ei saaks muidu üldse eksisteerida. Pilet on keskeltläbi 50 dollarit, mis palgaga võrreldes ei ole ju kallis. Loomulikult saame alati ka retsensiooni – mina sain “Giselle’i” eest eriti kiita. See oli muidugi tähtis, eriti seetõttu, et olin esimest aastat. Kui ma ei oleks lootusi õigustanud, siis ei oleks ju minuga lepingut jätkatud.
Kuulsin, et käisid ka ise taas laval?
Ega mul olnud tungi minna uuesti lavale pärast üheksat aastat, aga mul paluti teha “Giselle’i” esimeses vaatuses Bathilde, Alberti kihlatu mimanssosa. See oli muidugi tore elamus, kuigi omamoodi harjumatu – ma ei ole ju mimanssi teinud. Aga tundsin ennast hästi. Nüüd palutakse, et teeksin Kuninganna osa “Luikede järves”, aga ma ei saa ju saalis etendust kontrollida, kui pean I ja III vaatuses laval olema. Kui ollakse nõus, et keegi teine repetiitor võtab minu töö, siis võibolla, huvitav ju oleks...
Paljud nimed, mis su jutust läbi käivad või ka reklaampabereis silma hakkavad, on vene päritolu. Kas Peterburi tantsukooli mõju on tugev?
Meie trupis väga tugev, sest see on Martin Fredmanni teadlik suunitlus. Kuigi tantsijate koosseis on väga kirju (jaapanlasi, hiinlasi, ameeriklasi ja venelasi), on kõik õppinud kas vene pedagoogi juures või selle metoodikaga koolides. Ja pedagoogid on paljudes ameerika truppides just Peterburist, Moskvast millegipärast vähe. Tegelikult on igal pool üle Ameerika kuskil keegi, kellega olen koos tantsinud või õppinud. Minu pedagoog Irina Kolpakova, kelle juures staeerisin ja konkursiks valmistusin, töötab juba 15 aastat American Ballet Theatre’s pearepetiitorina. Bostonis näiteks on repetiitoreiks Sergei Berenoi ja Tatjana Terehhova, minu põlvkonna tantsijad ja head sõbrad Peterburist.
Oleme kõnelnud sarnasusest, ühtsetest koolilistest alustest jm. Aga mis siis erineb?
Stiililiselt või tehniliselt ei olegi ma midagi uut kogenud. Aga mind üllatas, kui sihikindlalt ja kontsentreeritult töötatakse, kui lühikese ajaga tehakse valmis lavastused, millise intensiivsusega töötatakse. Ilmselt on konkurents nii suur ja teadmine, et iga minut võidakse sinu kohale saada teine inimene, kohustab olema väga kontsentreeritud. Siin seda ei olnud – olen õppinud tegema kümne päevaga ära sellise töö, millele Eestis kulutataks kolm kuud. Näiteks anti meile “Giselle’i” ühe vaatuse ettevalmistamiseks vaid nädal, sama palju teise jaoks; pärast gastrolli New Yorgis oli meil veel kümme päeva, et lavastus välja tuua.
Kas ülim intensiivsus inimesi tühjaks ei pumpa?
Muidugi, nad ei tantsi nii kaua kui meie tantsijad, vaid lõpetavad tunduvalt varem – see tõesti pumpab tühjaks. Õnneks antakse pärast intensiivset etenduste perioodi tantsijaile viis päeva puhkust, aga minul seda puhkust ei ole, sest töötan ka koolis. On vaid puhkepäevad – pühapäev ja esmaspäev. Aga mind on alati ruineerinud see, kui töö venitatakse pika aja peale. Mäetan, kuidas mul kadus huvi asja vastu, kui ise tantsisin – minu olemus nõuab kiiremat tempot.
Kas jääb aega ka millekski muuks?
Ega eriti ei jää, pealegi toimub seal kogu aeg midagi – ma ei osanud seda Denverist isegi loota. Denveris käis näiteks üks maailma kuulsamaid, Alvin Ailey moderntantsutrupp. Väga huvitav oli Boris Eifmani trupp Peterburist etendusega “Punane Giselle”. Tohutult professionaalne oli ballitantsushow, milleks 15 riigist võetud peotantsijad valmistusid terve aasta. Informatsioonitulv on tohutu!
Miks trupil üldse on oma kool?
Kompaniid kasutavad oma potentsiaali maksimaalselt ega loobu võimalustest raha teenida. Meil on veel noortekompanii (CB II), mille koostamiseks korraldatakse aasta jooksul suuremates keskustes läbivaatusi, kus balletikoolide põhiastme lõpetanud end näitavad, lootuses pääseda noorterühma. Valitutega valmistatakse kaks korda aastas ette suur kontsertprogramm (see kuulub kooli õppejõudude töö hulka), ent nad teevad kaasa ka põhitrupi etendustes, kusjuures tasuta! Nii oli meil sel hooajal 40 tantsijat, kelle seast selekteerida etendustes kasutatav rühm. Tegelikult olingi kolme koha peal – Colorado Ballet’ juhatuses ning pedagoogina CB IIs ja koolis.
USAs on väga palju erakoole, muidugi kõik väga erineval tasemel. Näiteks oli Denveri tantsukoolide ühiskontsert, kus meilgi paluti osaleda, ja see vahe oli küll kolossaalne: teised ikkagi isetegevus ja meie profkool. Aga kui vaatad pedagoogi CVd, on kirjas professor ja muud uhked sõnad, samas teadmised meie mõistes null. Nii et kõike peab ise nägema, muidu ei oska midagi öelda – kõikumised on tohutu amplituudiga.
Meie kool on tasuline, õpetatakse ka kolme – viie aastasi põnne ning täiskasvanuidki, kes kunagi tantsuga tegelnud ja tahavad vormis püsida. Põhiosas järgib kool samu põhimõtteid nagu Tallinnas, mõlema aluseks Vaganova programm. Klasse on I – VII, järgneb VIII, nn. noortekompanii-aasta, kuhu võetakse ainult parimad, ehk kaks-kolm inimest. Minul oli lõpuklassis 20 tüdrukut, kellest ainult kaks pääses CB II võimalusega tasuta etendustes kaasa teha. Sügisest võtan IV klassi, esimest korda nii väikesed lapsed – mul paluti neid hakata kasvatama ja konkurssideks ette valmistama. Kuigi, kellelgi ei ole pikemat lepingut kui aasta peale, nii et kõik võib muutuda, meil ei ole mingeid tagatisi.
Siin on väike vastuolu – leping on aastaks, aga samas pakutakse sulle väikesi lapsi, et neist tantsijad kasvatada...
Noh, ilmselt nad ikka arvestavad minuga.
Ja sina Ameerikaga?
Jah, praegu küll. Tahaksin seal edasi töötada. Siin ei antud mulle selliseid võimalusi nagu mul seal on. Huvitav! Ja kuna mind ootasid ees kolleegid, oli mul lihtsam sisse elada. Trupisisene õhkkond on väga hea: ma ei ole kuulnud, et üks tantsija teise kohta midagi halba ütleks, ja kõigil on töötahe – kedagi ei pea tagant ajama. Kõik teavad, miks nad seda tööd teevad, aga meil siin jääb vahel mulje, et inimene on sattunud valesse kohta, aga nii palju julgust ei ole ka, et ära minna.
Mul on juba tekkinud Ameerikas ringkond, kellega suhtlen – on huvitav minna nende elu sisse, pealegi kasulik keele mõttes. Ja muidugi on loodus seal haruldane, mäed! Hea kliima, sümpaatne linn.

Üles tähendanud
Tiina Mattisen