Aarnest, Aleksandrist, Johannesest

kirjand1.jpg (36063 bytes)

Juhan Liivist võib alati kõnelda. Isegi kui temast midagi uut ütelda pole. Nagu ilmast. – Eks ole ilus ilm täna. – Jah, täna on ilus ilm jah. – Eile oli ka ilus ilm. – Jah, eile oli ka ilus ilm, tõepoolest. – Homme peaks vist ka ilus ilm püsima. – Jah, loodame, et homme ka on ilus ilm nagu tänagi. Viimasel ajal on üldse ilusad ilmad olnud, eks ole. – On küll jah ilusad ilmad olnud, ma ei mäletagi enam, millal viimati sant ilm oleks olnud, just nagu ei oleks olnudki; tõesti nagu ei mäletagi enam. – Jah, ilusad ja kuivad ja soojad ja toredad. Ei oska hing midagi kurta. Just nagu vanasti olevat olnud... Nii saab kõnelda sügavamõtteliselt, täis vastastikust arusaamist, sest ilm on oma. Juhan Liiv on ka oma. Vähemalt paljudele seniajani oma olnud. Teda mäletatakse ikka enamvähem ühte moodi, aga seejuures ikka väikeste varjundite vaheldudes ning virvendades. Mäletatakse läbi mälestuste. Läbi loetud luule ja koolipingis kuuldud lugude. Kõige valdavam on Friedebert Tuglase antud realistlik, aga romantiseeritud kujutelm Juhan Liivist. Loomingupsühholoogiliselt tõesem ja täpsem on teine, doktor Juhan Luiga pärandatud kujutus Juhan Liivi geeniusest. Üks lõi muljet, nagu sünniks suur luule vaimu haiglusest, teine veenas, et suur and loob selle takistuse kiuste, seda takistajat aegajalt alla heites, temast vahetevahel vabanedes. Kujutavas kunstis on ikooniliseks jäänud Nikolai Triigi söejoonistus Juhan Liivist, see on käinud meieni. Riigikaotuse-aegsest kunstist tõusid ehk sama ikoonilistena Aleksander Suumani lakoonilised maalid-stiliseeringud Juhan Liivist – luuletajast. Kui Triik maalis elava isiku portree, siis Suuman maalis üldistuse ehk teisisõnu – mälestusi Juhan Liivist. Triik joonistas Juhan Liivi vaieldamatult suureks. Suumani ajal pidanuks kunstnik suurekstunnistatut ka kuidagi suurendama ehk heroiseerima. Suuman seadis aga oma kangelase maalil madalasse, põlvili, seega deheroiseeris tegelikult; tõi kangelase meie ülimasse lähedusse, tegi omaks.
Kui siis auväärt Aarne Vinkel pärast seda, kui tema laekas kaua poolvalmina seisnud Liivi kirjad Liisa Goldingule viimaks trükikorda ja siis ka viimaks raamatuks said, ja teda uus mõte kiusama hakkas: eks oleks ju kena, kui teeks ilusaks raamatuks trükitud paberitel laiali seisvad mälestused Juhan Liivist? – oli varnast võtta toogi mõte: siis võiks ju kaanel seista Suumani pilt Juhan Liivist – mälestus ja üldistus niisamuti!? Need lood juhtusid Ilmamaa kirjastuses. Nõnda seisabki Aarne Vinkli läkitatud bibliograafia põhjal koostatud raamatu “Juhan Liiv mälestustes” kaaneümbrisel too Suumani kujutus Juhan Liivist. Peaaegu ainuõigena. Aga raamatus seda märget pole. Aleksander Suumani ja ta pildi nimi on ära kukkunud. Kuhu asjad mõnikord kaovad? – küsis juba Juhan Liiv mõnikord. Kuhu kaovad tähed ja sõnadki aegajalt? – Mea culpa!
Mälestusi Juhan Liivist on jutustanud peamiselt mehed. Nagu ikka ja alati. Tammsaarest kirjutasid mälestusi ka rohkem mehed, aga sekka ka mõned naised. Need, kes tagantjärgigi tahtsid tunnistada, et Tammsaare on olnud nende tundeelus väga kõrge tähis, ja loomulikult ka nemad temale. Need on tavaliselt ilusad, peenetundelised ja liigutavad dokumendid inimloomuse suurusest. Juhan Liivil pole palju naismäletajaid, kuid needki lilletavad seda kangast, mida üheskoos kootakse. Need naishinged on Hella Murrik-Wuolijoki, Pauliine Paaps, kes ise mäletavad; teiste kunagiste tüdrukute mälestuskillukesi lükib mosaiigiks Aino Undla-Põldmäe. Ka need on tundelised leheküljed. Aeg lainetab raamatus edasi-tagasi, kuigi lood on järjestatud kronoloogiliselt nende ilmumisaastate järgi. Kõigepealt lood Juhan Liivi matusepäevadest, aastakümneid hiljem mõned kauged kajastused stiilis “mu ema rääkis, et...” . Mälestusi on neljakümnelt kirjutajalt, mõnelt mitu lookest. Kõige püüdlikumalt on kirjutanud Karl Liiv, kes suure sugulase eeskujul kippus ka kirjanikuks, aga päriselt ei saanud kunagi. Et Friedebert Tuglas kirjutas kord Juhan Liivist monograafia, pole temalt uusi lahtisi mälestusi kuigi palju. Omapärasem teistest kirjutistest on Trilljärve horoskoobikatse “ Juhan Liivi saatus tähtedes” . Raamatu kõige sugestiivsem lause on vast siiski lause matusekirjeldusest Villem Ernitsa sulest: “Õhtuhämaras sõideti Alatskivilt Koosale, kus veel lühike pilk lahkunu omastega viibiti ja siis Tartusse sõideti läbi öö, mis Juhan Liivi viimast vaimuelu järku sümboliseeris.” – Võtke hobune ja vanker, sõitke – külma ilma ja halva tee peale vaatamata – läbi öö Alatskivilt Koosale, Koosalt Tartusse, siis mõistate sedagi lauset!
Kõnelesin Suumani pildist, sest tundsin Sassi Suumanina. Kord kirjanike värskemast matriklist aga leidsin: Suumann. Ütlesin – viga, Suuman peab olema. Öeldi: jaa, nüüd on Suumann. Kodanikuna Suumann, luuletajana Suuman. Harjumuse jõul olen ikkagi kirjutanud Suuman. Suuman võib ütelda: näe, Runnel näppab minu ühe n-i ära, ei tea, mis ta sellega teeb. Lausun: ei midagi, lihtsalt – pudenes ära! Mea culpa!

20. XI 00
HANDO RUNNEL