See romaan lähtub “kuldsetest kuuekümnendatest”, mida keegi kirjeldatud ajal veel karraga ei seostanud, küll aga pingutatud naeratuste, miniseelikute ja lääne nagu ka eesti sõjaeelse kultuuri taasavastavate intelligentide sõpruskondade tekkimisega. (Kes tõi kasutusele väljendi “kuldsed kuuekümnendad”?) Siin on juttu noorte haritlaste elust nn. Tartu-Tallinna liinil, ülikooli viletsusse rüütatud aurast, põlgusest nõukogude ühiskonna vastu, lootuse kadumisest elada vaba inimesena vabal kodumaal, kompromissidest ja kodumaa hülgamisest. Ja see on ka armastusromaan. Ja lõpuks veel mahukas essee.
Bergi romaanis pole midagi ülearust, teemad ja tasandid põimuvad siin iseenesestmõistetavalt ühte. Domineerib meenutuslik jutustav laad ja nukkerleplikult undav alatoon, pole siin mingit süüdistamist, etteheidet ega eneseõigustust, on vaid pisut rusuv tahe mõista ja jäädvustada. Kui Berg kurdabki, siis kurdab ta inimese pärast üldse. Teksti mõningast rusutust tunnetades on Berg sellesse vahepaladena pikkinud homeerilisi teatrigroteske. Loo kui sellise kondikava on elementaarne – kahe peategelase armastuse- ja saatuselugu, millega haakuvad episoodilised lood. Nö. tõupuhas meespeategelane Enn, Eesti Vabariigi ohvitseri poeg, vististi keskpärane ja kindlasti endas pettuv maalikunstnik, kultiveerib eneses järjekindlalt sisepagulust ja eskapismi, tema kinnisideeks on rüvetatud kodumaalt pageda. Alguses sobib eksiilipaigaks kasvõi Leningrad, ikkagi üks vähestest maailmalinnahõngulistest paikadest NSVLis. Ennu eesti filoloogist naine Tamara, segavereline eestlanna, tunneb end seevastu kodumaaga tihedamalt seotuna. Ta ellusuhtumine lähtub empaatiavõimest, mis lihtsustab tollal moodsa aja kuhjuvaid keerukusi. Vanemaks saades vaimustub ta üha vähem ekstreemsustest lihtsa ja tasakaalustatud mõtlemise kasuks, ta väsib suletud seltskondade “akadeemilisest” opositsionäärlusest, teda kurnab oma põlvkonnakaaslaste kammitsetud vaen ja põlgus. Just tema on see, kes vahel peab täiesti avalikult vastu astuma vihatud reiimile ja selle alistatud hallile massile, mis samuti iseenesest kuhugi ei vii.
Mõlemad tegelased emigreeruvad fiktiivse abielu kaudu läände, kuid lähevad seeläbi teineteisele kaduma. Emigreerumise nimel tehakse väga värvikaid ja valusaid tehinguid. Ennust tegelane on kindel, et ta lööb läbi ja loob endale võimalused vabaks eneseteostuseks. Kodumaaga on põletatud kõik sillad. Tamarast tegelase arvates on nad vahetanud kodumaa üsna tühise vabaduse vastu raha teenida. Kuigi just tema, kes ta loomuldasa oli vastuvõtlik kaasinimestest lähtuvatele painetele, tundis ära minnes mingil hetkel lausa šokilaadset vabanemistunnet, adus ta siiski väga selgelt ka mineku mõttetust. Ta igatseb taga kodumaad, kus inimestel oli aega näiteks lugeda ja sisukalt vestelda, kus kõik oluline toimis surve all, aeglaselt ja takistatult, kuid jäi ikka oluliseks, mõttekaks. Tamarast tegelane taastab sidemed kodumaaga niipalju kui võimalik.
Bergi romaan sisaldab suurt hulka möödunud aegade fakte, detaile, hoiakuid ja mõttekäike, ridade vahelt lugeja võib omalt poolt teose lõppu lisada muljetavaldava nimeregistri ning täiendada teksti konkreetsete viidetega kunagi asetleidnud sündmustele ja omaaegsetele tippteostele. Tuleviku lugeja oleks selle eest kindlasti väga tänulik. Tegelikult mõtlen ma isegi, et kui kõrvaldada romaanist tegevusliin, toimiks teos edasi ning põhjaliku esseena. Bergi teos meenutab laias laastus tegelikult ju ka Milan Kundera eesti keelde tõlgitud romaane, kuid ei jäljenda neid. Pigem on Berg oskuslikult ehitanud oma teksti üles nii, et see paratamatult tekitab välismaistes kirjastajates äratundmist ja avaldamissoovi. Kui ta oleks kirjutanud meile ainumalt, küllap oleksid paljud faktid ja sündmused dokumentaalsusele lähenevalt ka lahti kirjutatud. Laiale ilmale pole see ent oluline. Tegelikult ongi nii, et eestikeelne esmatrükk ilmus juhuslikult samal päeval Soomes välja antud tõlkega. Berg otsib teed laia ilma.