I
Augustinus kirjutab, et Jumal on “hingede elu”, “elude elu”. Hing ise aga on “kehade elu”. Ehk: keha ilma hingeta on elutu.

II
Kui keha on elutu, on ta surnud. Ta ei liiguta, seetõttu võib ta olla õudne, võõrastav. Kui keha elab, kui hing keha liikuma paneb, on keha eemaletõukavus teiselaadne. Keha eristab erinevaid vedelaid ja vähemvedelaid aineid, mis on jääk keha tegevusest. Kusi, vaik kõrvas, veri, higi, ila, rähm silmanurgas, tatt ninas, kaka, CO2. Emanatsioonid kulgevad järgmiselt: hing – keha – kehaeritised. Küsige Platonilt, kas on olemas sita idee?

III
Neidsamu nesteid, keha koormaid, mida hing ei saa kehas olles unustada, saab näha Jaan Elkeni maalidel. Tundub, et suurendatult. Suurendatus tundukse kandvat teatud eesmärki. Muuta nägemus keha eritistest võimalikult naturalistikuks. Kui me näeme mitmekümne sentimeetri suurust värvilarakat, mis meenutab higipulli (mille pind on just-just lõhkenud!), siis peaks see (hingele) mõjuma. “Keha keemia” pilte saab näha kunstniku üritusena kujutada maailma 20 000kordses suurenduses. Aga mitte kooliõpikute viisil. Teine nüanss: maalidel on näha sõnu, halvastiloetavaid, võõrastes keeltes. Hing püüab keha sõnastada, aga Elken maalib tabavalt sõnad jõuetuteks. Vana kordub: me oleme oma keha vangid. Elkeni visioonis eksisteerib võimalus, mille kohaselt ei nähta luupainajaid ainult hinge läbielamiste, vaid ka (ja eelkõige?) väära toitumise tõttu. Augustinuse plaanis on Elken Jumalast (mis mõnes mõttestikus võib olla ju Jumala jõuetu peegeldus, inimestele kujuteldav) võimalikult kaugel: kehadest vähem usaldusväärsemad on kujutlused kehast. Elkeni kujutlused aga pole ju kehast, vaid keha eritistest.

IV
Kuid lünk saabub, kui mõelda sõnakombinatsioonile “Keha keemia”. Eriti selle esimene pool: keha. Elken on maalinud pilte, seda on ta saanud teha tänu sellele, et tal on keha, mida juhib teatud suunas tema hing. Niisiis – vaadates pollocklikke värvilaike, millel kujutatakse hiiglaslikke vereniresid, spermatosoide või kust, magamatusest rohekaks tõmbunud hingeõhku, saab tajuda, et “keha” lõpeb liiga vara. “Keha keemiast” puudub keha. Seal on ainult värv; värvide korrastatud müra, selle müra sees on mõra, mida pidi keha põgeneb.

V
Keha puudub. Higi ei lõhna higi, vaid värvi järele – kui sedagi. Seega lõhub “Keha keemia” kui pealkiri näitusel esitatavaid pilte, muudab nad plakatlikeks, eemaldunuteks, raskelt loetavad sõnad kõmisevateks, luupainajalikeks. On võimalik näha värve. Värvid on kandnud lõuendile pintsel, mida on hoidnud sõrmed, mis kuuluvad kehale, olles osa kehast – need sõrmed viibivad ja liiguvad praegusel hetkel, kusagil. Nii et kui saaks näha ühe Elkeni maali ees või kõrval tema pintslit (või voodit, millel ta maalimise ajal magas; särki, mis tal seljas oli) ja katsuda varrest (madratsist!) ammugi lahkunud kehasoojust (jällegi ühte eritist, sellist, mida on võimatu maalida?), võiks tekkida mingigi seos kehaga. “Keha keemia” on keha puudumine. “Keha keemia” on lihtsam: lüli ühe hinge keemia kees. See on ühe hinge püüd näha ennast sfääris, kus keha paneb unistama sfääridest, mis saabuvad siis, kui keha loobub toimimast, keemast.
Tänu sellele on võimalik saada kehast teadlikumaks.