Ta ei teeskle armastust, ta otsib...

teater1.jpg (17364 bytes)

Piret Rauk ja Hilje Murel.

teater1.jpg (17364 bytes)

Tanel Ingi ja Gert Raudsepp.

Friedrich Schilleri “Don Carlos”. Lavastus ja lavakujundus Linnar Priimägi. Kostüümi ja rekvisiidi kavandid Agu Pilt, helikujundus Peeter Konovalov. Osades Tanel Ingi, Gert Raudsep, Andres Noormets, Piret Rauk, Hilje Murel, Margus Vaher, Arvo Raimo jt.
Esietendus 11. märtsil Ugala väikeses saalis.


Hispaania kuningas Felipe II arutleb oma sisemonoloogis, kas tema poeg Carlos teeskleb. Pingsas saalivaikuses sosistab üks vanem naisterahvas tungivalt: “Ta ei teeskle armastust, ta otsib armastust!” Vastulause spontaanses siiruses pole põhjust kahelda, hääl publiku seast on asunud “õigele poolele”. Kuidas passib see reaktsioon lavastaja Linnar Priimäe manitsusega kavalehel, et klassikat tuleb vaadata põhimõtteliselt teisiti kui seepi, on iseküsimus.
Juhtusin nägema “Don Carlose” 27. aprilli (rea)etendust ja esmamulje põhjal loodan, et avaneb võimalus lavastust uuesti vaadata.
Sõnataidur Linnar Priimäe lavastus on stiililt väljapeetum kui tema kontseptuaalne essee ““Don Carlose” põhjendus” kavalehel. Üks näitelause: “Värssdraama “Don Carlos” pakub materjalina näitlejaile vähemalt võimalust kogeda laval tragöödia võttestikus mängimise mõnu, kaugeneda karutantsust ja proovida end köietantsijana, kes on ühtaegu baleriin ja sapöör, kellele ainuski vääratus võib maksta lavakuju elu, aga kes end klassikalises teatriesteetikas kindlalt tundes võib luua tõelise, eheda kunstielamuse.” Lavastuse laad ei ole nõnda ilukõneline ega kujundeist küllastatud, vaid karge, napp, hillitsetud.
Vormipuhtuse loob minimalistlik lavakujundus: tühi poodiumita lava, põrandal roheline kate nagu muru või mängulaud, tagaseinaks visuaalselt ja tähenduslikult mõjuv hele peegel-ekraan, kuhu projitseeritakse värvilisi valgusi. Läbikomponeeritud valgusreii võimendab sündmusi, muudab misanstseenid kristalseks. Hispaanialiku koloriidiga õhuline muusika toonitab heledusemõõdet veelgi. Kuna avaram mänguruum on mustade eesriietega raamistatud, ristuvad mõjusalt heledus ja tumedus: helendav sein kui noorus, lootus, üürike valgustatud elu ümbritseva sünge saatuse hõlmas. Iseäranis haarav on heleda-tumeda kontrast finaalis, kui Carlos ja Elisabeth jumalaga jätavad, veel valguses viibides, aga juba on musta seina taustale hääletult kogunenud ähvardav inimtropp eesotsas kuningaga. (Lavapildi ja kostüümide täiuses häirib, kui pildivahedes longivad mööblit tõstma tänapäevased lavapoisid – miks ei võiks nad kasvõi musti keepe kanda?)
Vaoshoitud mängulaad püsib väikese saali mõõtkavas, kus sosin kuuldavam kui karje (siiski läks mitmel näitlejal teksti kaduma). Algus tundus paljutõotav, etenduse vältel pinge millegipärast hajus pikkamisi ning pöördumatult, mitmed rollidki justkui hääbusid. Väärt taotlus on paatosevaba lihtsus, ent konkreetsel etendusel jäi näitlejate mängus vajaka intensiivsusest. Ilma tugeva sisima pingeta saab lihtsusest lõtvus – ja siis hakkavad silma riivama pisiasjad, kasvõi noorte meeste kohatult kühmus seljad, kuningliku hoiaku ja rüütlirühi puudumine nii Tanel Ingi Carlosel kui Gert Raudsepa markii de Posal.
Värssdraama mõtteliinid, ideeline sisu on selgeks ja arusaadavaks lavastatud. Näitejuhivilumust on vähem märgata: hetketi tundub, et osalised on etteantud reiiskeemi kammitsas, vahetavad ilmeid nagu maske, sisima veendumuseta. Osatäitmine, mille puhul vaimustusin “ennäe näitlejat!”, on Hilje Mureli printsess Eboli. Kõigiti läbitunnetatud roll koomika ja traagika peenes sulamis. Veenvalt, sundimatu kergusega paotuvad Eboli unelmad ja võidurõõm Carlose vastuarmastust uskudes, kättemaksuiha ja kahetsus. Eboli südames mäslev maru raputas isegi printsessi heledad lokid hoobilt sassi; niisugused detailid kaunistavad väikese saali rollilahendusi. Väärikas, õilis ja uhke isiksus on Piret Raugi kuninganna Elisabeth (ainus tõeliselt majesteetliku hoiakuga roll!). Iseasi, et kui nad Hilje Mureliga oleksid rollid vahetanud, olnuks tulemus mõlemale avastuslikum.
Tanel Ingi don Carlose puhul on tuntav noore näitleja vähene lavakogemus. Samas on Ingile antud ülesanne pedagoogiliselt jõukohane: tema Carlos on kärsitu, püsitu, igas tuulehoos ja tundepuhangus painduv, mõjutatav nooruk. Nõtkemat isikupära oodanuks rolli välisjoonises, seda enam, et Tanel Ingi on varasemast meeles plastilise näitlejana. Carlosena jääb ta pisut puiseks, üha korduv põlvist nõtkuv kükakile laskumine on peaaegu ainus hingelise segaduse väljendus füüsises. Ähmasemaks jääb don Carlose sisemine areng vapustavate sündmuste mõjul.
Gert Raudsepa markii de Posa siseneb uljal tuhinal, keigarilokid laubal, õrritav vaimustusehelk silmis, jultunud rebasekutsikanaeratus huulil. Sõltumatu maailmakodanik, väljakutsuv mängur – Rodrigo roll kätkeb põnevaid võimalusi. Nähtud etendusel ei olnud Gert Raudsep nii vahenditu ja orgaaniline kui oma kaasaegseid mängides, tema Posas oli rohkem poosi, aga ei puudunud ka saladus. Mida õieti sisaldab Rodrigo kummalise muigega saali pöörduv lause “Maailm siiski ilus on…” kuningannast lahkudes – skeptilist, tulevikku suunatud irooniat või meeletut usaldust avasüli surmale vastu astudes? Üks lavastuslikke kulminatsioone ongi Rodrigo surm oma silmapilksuses ja lõplikkuses: hääletult langeb lasust tabatud nooruk silmili maha, ei mingit ooperlikku hüvastijättu.
Andres Noormetsa näitlejanatuurile on kuningas Felipe roll üsna ränk proovikivi, mis eeldab hoopis teisi väljendusvahendeid kui lüürikuleebus või irriteeriv huumor. Uudne on juba välisilme: hallipäine, kogukas valitseja, suunurgad kibestunult allapoole. Kibedusekoorma kandmine ja vana mehe siseheitlused murdumise piiril on Noormetsale keerukas ülesanne. Üks intrigeerivamaid partnerlusi lavastuses tärkab Felipe ja markii de Posa kohtumises – vananeva üksiklase monarhi lootus noore mehe truudusele. Sügav on kuninga pettumus ja hüljatusevalu, kui ta on lasknud Posa tappa ja kompab silmadega tühjust, kus äsja lebanud nooruki surnukeha. Kire sügavpunane valgus lahvatabki kahes stseenis: kui Felipe palvetab “Saada minule üks inimene…” ja Posa surma hetkel.
Kõrvalrollides eesotsas Margus Vaheri hertsog Alba ja Arvo Raimo krahv Lermaga on hästi jälgitavad õukondlikud võimuintriigid, nüansitäpselt sekundeerivad Andres Oks, Margo Mitt, Tarvo Vridolin. Kaili Närep tõestab krahvinna Mondecarina, et temagi vääriks õuedaamide rollide kõrvale oma kuningannašanssi. Kentsaka humoorika vinjetina mõjub Aarne Soro paa Henares: tulvil rikkumatuse õhinat, eksleb helevalges rüüs paa tumeduse labürindis. Mänguliselt kõikuvaim, hajusa mõjuväljaga oli usumeeste pahaendeline liin (paater Domingo – Talvo Pabut, kardinal-suurinkvisiitor – Enn Kraam). Kui kuningas Felipe nüüdisaegsed prillid on ilmselt taotluslik poliitikuparalleel kaasajaga (ehkki mõneti küsitav), siis raugastunud jõuluvana meenutava suurinkvisiitori randmel käekella nähes ei olnud küll vähimatki põhjust seda kah kontseptsiooniks arvata – pisiasi muidugi, aga saalis hakkas nii piinlik, et ei suutnudki enam olulise stseeni tähendust taibata.
Kui aga reaetenduse (juhu?)nõrkused ja loidus unustada, selgineb veendumus: Ugala “Don Carlos” ei teeskle, vaid otsib. Aprilliöös Viljandist Tallinna tagasi sõites vaatasin kaua tähistaevasse ja mõtlesin: ei ole lihtne meil inimlastel praegusajas väljendada ja sisendada väärikust, mis küüniks tähtedeni.

Pille-Riin Purje