Ta ei teeskle armastust, ta
otsib...
|
Piret Rauk ja Hilje Murel. |
|
Tanel Ingi ja Gert Raudsepp. |
Friedrich Schilleri Don
Carlos. Lavastus ja lavakujundus Linnar Priimägi. Kostüümi ja rekvisiidi kavandid
Agu Pilt, helikujundus Peeter Konovalov. Osades Tanel Ingi, Gert Raudsep, Andres Noormets,
Piret Rauk, Hilje Murel, Margus Vaher, Arvo Raimo jt.
Esietendus 11. märtsil Ugala väikeses saalis.
Hispaania kuningas Felipe II arutleb oma sisemonoloogis, kas tema poeg Carlos
teeskleb. Pingsas saalivaikuses sosistab üks vanem naisterahvas tungivalt: Ta ei
teeskle armastust, ta otsib armastust! Vastulause spontaanses siiruses pole põhjust
kahelda, hääl publiku seast on asunud õigele poolele. Kuidas passib see
reaktsioon lavastaja Linnar Priimäe manitsusega kavalehel, et klassikat tuleb vaadata
põhimõtteliselt teisiti kui seepi, on iseküsimus.
Juhtusin nägema Don Carlose 27. aprilli (rea)etendust ja esmamulje põhjal
loodan, et avaneb võimalus lavastust uuesti vaadata.
Sõnataidur Linnar Priimäe lavastus on stiililt väljapeetum kui tema kontseptuaalne
essee Don Carlose põhjendus kavalehel. Üks näitelause:
Värssdraama Don Carlos pakub materjalina näitlejaile vähemalt
võimalust kogeda laval tragöödia võttestikus mängimise mõnu, kaugeneda karutantsust
ja proovida end köietantsijana, kes on ühtaegu baleriin ja sapöör, kellele ainuski
vääratus võib maksta lavakuju elu, aga kes end klassikalises teatriesteetikas kindlalt
tundes võib luua tõelise, eheda kunstielamuse. Lavastuse laad ei ole nõnda
ilukõneline ega kujundeist küllastatud, vaid karge, napp, hillitsetud.
Vormipuhtuse loob minimalistlik lavakujundus: tühi poodiumita lava, põrandal roheline
kate nagu muru või mängulaud, tagaseinaks visuaalselt ja tähenduslikult mõjuv hele
peegel-ekraan, kuhu projitseeritakse värvilisi valgusi. Läbikomponeeritud
valgusreii võimendab sündmusi, muudab misanstseenid kristalseks. Hispaanialiku
koloriidiga õhuline muusika toonitab heledusemõõdet veelgi. Kuna avaram mänguruum on
mustade eesriietega raamistatud, ristuvad mõjusalt heledus ja tumedus: helendav sein kui
noorus, lootus, üürike valgustatud elu ümbritseva sünge saatuse hõlmas. Iseäranis
haarav on heleda-tumeda kontrast finaalis, kui Carlos ja Elisabeth jumalaga jätavad, veel
valguses viibides, aga juba on musta seina taustale hääletult kogunenud ähvardav
inimtropp eesotsas kuningaga. (Lavapildi ja kostüümide täiuses häirib, kui
pildivahedes longivad mööblit tõstma tänapäevased lavapoisid miks ei võiks
nad kasvõi musti keepe kanda?)
Vaoshoitud mängulaad püsib väikese saali mõõtkavas, kus sosin kuuldavam kui karje
(siiski läks mitmel näitlejal teksti kaduma). Algus tundus paljutõotav, etenduse
vältel pinge millegipärast hajus pikkamisi ning pöördumatult, mitmed rollidki justkui
hääbusid. Väärt taotlus on paatosevaba lihtsus, ent konkreetsel etendusel jäi
näitlejate mängus vajaka intensiivsusest. Ilma tugeva sisima pingeta saab lihtsusest
lõtvus ja siis hakkavad silma riivama pisiasjad, kasvõi noorte meeste kohatult
kühmus seljad, kuningliku hoiaku ja rüütlirühi puudumine nii Tanel Ingi Carlosel kui
Gert Raudsepa markii de Posal.
Värssdraama mõtteliinid, ideeline sisu on selgeks ja arusaadavaks lavastatud.
Näitejuhivilumust on vähem märgata: hetketi tundub, et osalised on etteantud
reiiskeemi kammitsas, vahetavad ilmeid nagu maske, sisima veendumuseta.
Osatäitmine, mille puhul vaimustusin ennäe näitlejat!, on Hilje Mureli
printsess Eboli. Kõigiti läbitunnetatud roll koomika ja traagika peenes sulamis.
Veenvalt, sundimatu kergusega paotuvad Eboli unelmad ja võidurõõm Carlose
vastuarmastust uskudes, kättemaksuiha ja kahetsus. Eboli südames mäslev maru raputas
isegi printsessi heledad lokid hoobilt sassi; niisugused detailid kaunistavad väikese
saali rollilahendusi. Väärikas, õilis ja uhke isiksus on Piret Raugi kuninganna
Elisabeth (ainus tõeliselt majesteetliku hoiakuga roll!). Iseasi, et kui nad Hilje
Mureliga oleksid rollid vahetanud, olnuks tulemus mõlemale avastuslikum.
Tanel Ingi don Carlose puhul on tuntav noore näitleja vähene lavakogemus. Samas on
Ingile antud ülesanne pedagoogiliselt jõukohane: tema Carlos on kärsitu, püsitu, igas
tuulehoos ja tundepuhangus painduv, mõjutatav nooruk. Nõtkemat isikupära oodanuks rolli
välisjoonises, seda enam, et Tanel Ingi on varasemast meeles plastilise näitlejana.
Carlosena jääb ta pisut puiseks, üha korduv põlvist nõtkuv kükakile laskumine on
peaaegu ainus hingelise segaduse väljendus füüsises. Ähmasemaks jääb don Carlose
sisemine areng vapustavate sündmuste mõjul.
Gert Raudsepa markii de Posa siseneb uljal tuhinal, keigarilokid laubal, õrritav
vaimustusehelk silmis, jultunud rebasekutsikanaeratus huulil. Sõltumatu maailmakodanik,
väljakutsuv mängur Rodrigo roll kätkeb põnevaid võimalusi. Nähtud etendusel
ei olnud Gert Raudsep nii vahenditu ja orgaaniline kui oma kaasaegseid mängides, tema
Posas oli rohkem poosi, aga ei puudunud ka saladus. Mida õieti sisaldab Rodrigo kummalise
muigega saali pöörduv lause Maailm siiski ilus on
kuningannast
lahkudes skeptilist, tulevikku suunatud irooniat või meeletut usaldust avasüli
surmale vastu astudes? Üks lavastuslikke kulminatsioone ongi Rodrigo surm oma
silmapilksuses ja lõplikkuses: hääletult langeb lasust tabatud nooruk silmili maha, ei
mingit ooperlikku hüvastijättu.
Andres Noormetsa näitlejanatuurile on kuningas Felipe roll üsna ränk proovikivi, mis
eeldab hoopis teisi väljendusvahendeid kui lüürikuleebus või irriteeriv huumor. Uudne
on juba välisilme: hallipäine, kogukas valitseja, suunurgad kibestunult allapoole.
Kibedusekoorma kandmine ja vana mehe siseheitlused murdumise piiril on Noormetsale
keerukas ülesanne. Üks intrigeerivamaid partnerlusi lavastuses tärkab Felipe ja markii
de Posa kohtumises vananeva üksiklase monarhi lootus noore mehe truudusele. Sügav
on kuninga pettumus ja hüljatusevalu, kui ta on lasknud Posa tappa ja kompab silmadega
tühjust, kus äsja lebanud nooruki surnukeha. Kire sügavpunane valgus lahvatabki kahes
stseenis: kui Felipe palvetab Saada minule üks inimene
ja Posa surma
hetkel.
Kõrvalrollides eesotsas Margus Vaheri hertsog Alba ja Arvo Raimo krahv Lermaga on hästi
jälgitavad õukondlikud võimuintriigid, nüansitäpselt sekundeerivad Andres Oks, Margo
Mitt, Tarvo Vridolin. Kaili Närep tõestab krahvinna Mondecarina, et temagi vääriks
õuedaamide rollide kõrvale oma kuningannaanssi. Kentsaka humoorika vinjetina
mõjub Aarne Soro paa Henares: tulvil rikkumatuse õhinat, eksleb helevalges rüüs
paa tumeduse labürindis. Mänguliselt kõikuvaim, hajusa mõjuväljaga oli
usumeeste pahaendeline liin (paater Domingo Talvo Pabut, kardinal-suurinkvisiitor
Enn Kraam). Kui kuningas Felipe nüüdisaegsed prillid on ilmselt taotluslik
poliitikuparalleel kaasajaga (ehkki mõneti küsitav), siis raugastunud jõuluvana
meenutava suurinkvisiitori randmel käekella nähes ei olnud küll vähimatki põhjust
seda kah kontseptsiooniks arvata pisiasi muidugi, aga saalis hakkas nii piinlik, et
ei suutnudki enam olulise stseeni tähendust taibata.
Kui aga reaetenduse (juhu?)nõrkused ja loidus unustada, selgineb veendumus: Ugala
Don Carlos ei teeskle, vaid otsib. Aprilliöös Viljandist Tallinna tagasi
sõites vaatasin kaua tähistaevasse ja mõtlesin: ei ole lihtne meil inimlastel
praegusajas väljendada ja sisendada väärikust, mis küüniks tähtedeni.
Pille-Riin Purje
|