Sa oled kui salanaine,
mu kallis kodumaa;
ja seda küll avalikult
ei tohi nimeta.

Kui vahest nagu vargsi
mõte su poole käis:
siis panevad seda nad pahaks,
kõik ilm sest siis kisa täis.

Nõnda kirjutas Juhan Liiv 1909. aastal luuletuses “Sa oled kui salanaine”. Selle luuletuse sõnad ja mõte peaksid küll igal kooliharidusega eestlasel pealuus kumisema, kuigi ei ole välistatud, et mingi mutantdiskode “postmodernistlik” põlvkond sellist kuminat oma pähe enam ei tahaks. Nad on juba fucking teised, küll tagasipöördumise õiguse, kuid võib-olla enam mitte võimalusega. Peaasi, et kummaltki poolt ei oldaks agressiivsed, elataks rahus oma õiglase sisetunde järgi. Minusugusel kõlasid need read aga paraku kohe kõrvus, kui mulle aastavahetuse paiku esimesed uued “koidulad” näppu juhtusid.
Kas Eesti Pangal on salanaine? Selline küsimus kerkis kohe, kui silmasin uuele, “enesekindlamale” ja “turvalisemale” sajakroonisele trükitud Lydia Koidula autograafi:

Silla otsad ühendatud,
Kandes ühte isamaad;
Tõe templiks pühendatud...
Nägu – millal tõeks saad?! –

Koidula

Ma pean tunnistama, et olin ja olen siiamaani siiralt jahmunud. Hästi teadaolevalt on ju osutatud salm pärit Kroonlinna-perioodi luuletusest “Unenägu”, tsüklist “Soome sild”. Tsükkel valmis Koidulal 1881. aastal ja oli pühendatud Soome Kirjanduse Seltsi juubelile. Põline Koidula-uurija Aino Undla-Põldmäe kirjutab: “M. J. Eisen, kes EKmS-i ülesandel koostas Soome viidavat pühendusteost “Eesti Luuletused”, soovis selles Koidula paarikümne tuntud luuletuse kõrval näha ka uudisloomingut. Koidula ei lasknud kaua oodata. 2–3 nädala pärast jõudiski pärale neljaosaline värsstsükkel (“Unenägu”, “Tõusku!”, “Mälestused”, “Soome sild”), mille Eisen paigutas kogus esikohale.”
Tsükkel on eriti huvitav selle poolest, et selles väljendab poetess oma aktiivset armastust Soome vastu ja veelgi enam – sealt õhkub selgekujuliselt ka vana head kreutzwaldilikku-jannsenilikku-koidulalikku ideed Eesti ja Soome ühisriigist. See mõte oli teatavasti elav ka Konstantin Pätsi ja paljude teiste tagateadvuses, seda toidab jätkuvalt meie rahvushümn, tänapäeval üha rohkem ilmnema hakkav Helsingi-Tallinna metropol jm. nähtused. “Unenägu” räägib nimelt Koidula visioonist, et ükskord võiks alata aega, kus Soome ja Eesti kantakse kokku ühiseks Soome-Eesti isamaaks: Rahu kõndis läbi laane / Õigusega paral kääl; / Taara võlvis õnnekaane / Soome-Eesti pinna pääl’.
Nii kutsub ka luuletus “Tõusku!” hõimuvellesid üles kokkuliitvatele ühisaktsioonidele: Pole väärt su oma tegu, / Kui sa kõrval’ käänad nägu! / Tõusku Soome sild! // /—-/ Käsis kivi, kaenlus kannel, / Suguvennad, ühel vannel: / Tõusku Soome sild!! Samuti viitab “Mälestused” Eesti ja Soome seose vältimatusele: Soomi, Soomi! Ei sa kau / Meelest ega südamest! / Sulle õrnema ma jau / Jätsin hinge idadest! / Sigi, sirgu, sugupinda! / Sõlmitud meil südamed: / Issand ise jagab hinda, / Et meil kokku käivad teed! Loomulikult pajatab kõigest sellest nimiluuletus “Soome sild” ise – vajadusest ületada ajaloo jooksul tekkinud loomuvastane ühelt juurelt lahknemine: Eks püüa rahvas rahvaga / nüüd pihud ühte lüüa! // /---/ Teid, keda orjakütke rõhk, / Teid, keda ajaratta lõhk / ju juurel jautanud! // /---/ Et mõega ja et kelluga / Meil kivid kokku sulaks! Luuletuse lõpetab eriti pidulik vannutus:

Üks meie sõna, üks meil meel,
Üksainus meie mõte!
Oh ära väsi rännuteel!
Oh tõuse, tegu, tõtte!
Teid, lahelaened, pohjatuul,
Teid teretame laulusuul!
Õnn sulle, Soome Silda!

Kahtlemata mõtles Koidula neid ridu kirjutades seda, mida ütles, ja oli ühtlasi tajutavalt täitunud ning õnnelik – ei mingit Aino Kalda jt. poolt tagantjärele punutud ühekülgset ja müütilist Kroonlinna-sündroomi! (Tsükli mitmest psühhoanalüütilisest silmatorkavusest, nagu läti ja soome meesalge otsiti ühendamine silla kujundi vahendusel jm., olen varem kirjutanud – vt. Vikerkaar 1994, nr. 6). Ja eks Soome olegi vastava kiituse kõigest oma jätkuvast järelemõtlikust tõrjuvusest hoolimata ära teeninudki.
See kõik on väga ilus ja päris hästi teada. Suure küsimärgi aga tekitab see, miks afišeerib Eesti Pank nüüd oma uuel kupüüril seda nii tugeva ideoloogiaga laetud teksti!? Eesti kroon on teatavasti ametlikult seotud Saksa margaga, mitte väga kauge sihiga üle minna eurole. Millest äkki selline vihjeline ja ootamatu Soome-suund!? Kas avaldub taolises varjatud kummarduses südametunnistuspiin “hüljatud” Soome marga ees, millele ometi nii palju tänu võlgnetakse? Kas tahetakse kõrgete ametite poolt mõista anda, et hoolimata erimeelsustest NATOsse pürgimise ja finlandiseerumise küsimustes peetakse soomlastest endiselt, kuigi salamisi, lugu? Otsest viidet ei anta, aga piisavaid diplomaatilisi vihjeid tehakse: meie ei ole teid, armsad hõimuvelled, unustanud! Ärge teie unustage ka meid; ikka koos Euroopa Liidu, Egiptimaa ja mille tahes poole... Jne.
Need on muidugi naljaküsimused, kuid see nali tuleb ootamatult hästi välja. Seda paremini, mida kunstilisemalt õnnestunumaks võib kunstiteadlase Jüri Haini järgi uut sajakroonist pidada (vt. Eesti Päevaleht nr. 19, 25. I, lk. 2). Naljaküsimused – paraku küll! – on need sellepärast, et ilmselt otsustas kunstnik antud stroofi kasuks lihtsalt puhttehnilistel põhjustel. Näiteks L. Koidula 1969. aasta tekstikriitilises väljaandes esitatud autograafidest leidub justnimelt selle salmi all vajalik allkiri, samuti on tekst selgelt loetav ja sodimata – hea oli üle kanda. Paremat näidist olnuks raske leida ja kunstnik võis loomingurõõmule anduda.
Jääb ainult üks aga – semantiline külg. Siin tuleb esile näitlik semiootika. On selge, et luuletaja teksti on kasutatud peamiselt ikooniliselt, mainimisi, metonüümiliselt – lihtsalt välise märgina Koidulale osutamaks ja nii seda ilmselt valdavalt ka tajutakse. Õieti ei olegi see kasutamine, vaid tsiteerimine. Hooletumalt on aga suhtutud teksti sümboolsesse, metafoorsesse, sisulisse ehk tõelisesse kasutamisse – kui viimast üldse taotletigi. Kui aga taotleti, siis tõenäoliselt on värssi Kandes ühte isamaad tõlgendatud rahumeeli ja tavapäraselt Eestimaa pähe, kahtlustamatagi, et antud kontekstis peab Koidulaulik silmas hoopis Suur-Eestit, ühist isamaad koos Soomega! Nimelt see tuleb ühendatud silla abil ühte kanda! Teksti algupärane (taas)kasutus tõstataks aga otsemaid “salaarmukese” probleemi ja see oleks juba suurem pähkel. Isegi pauk, sest jätaks teatava “diversiooni” mulje soliidse Eesti Panga poolt (või tema vastu?), kuna pole ju midagi kuulda olnud avalikust konsensusest sellise ühendriigi küsimuses...
Muidugi on mul kurb, kuid ma arvan, et Eesti Panka ei maksa liigses kirjanduse tundmises kahtlustada. Seega on nad kultuuriliselt süüdimatud. Aga kunstnikku? Kui tegu oleks tõepoolest algupärase kasutamisega, siis sarnaneks see Kaur Kenderi skrätšimise-salanaljadega Ühispanga vahvas Bondi-reklaamis, mida mingil (autorikaitse?) põhjusel kahjuks enam ammu ei näidata. Halb, ainuke reklaam, mida võis üldse taluda, muu on ju täielik kräpp. Analüütiliselt siiski usun, et tegu ei olnud teadliku taotlusega ja kunstnik lihtsalt ei süvenenud sõnumisse, mida Eva Aaveri poolt koostatud L. Koidula “Luuletused” paraku küll täielikult võimaldaksid. Tulemuseks on üldhuvitav möödapanek kui mitte kurioosum, mis tekitab hasarti objektile tagantjärele tähendusi külge konstrueerimaks. Ei tea, mis soomlased ise arvavad, jälle mingi mürsikuealine Vigla-nali? Liiast oleks ehk soovida, et mõnikord ka mõne eksperdi käest igaks juhuks nõu küsitaks – tavaliselt meil vist ei kiputa ennast kahtlustama kirjandusest mittearusaamises, eriti veel kunstirahva seas. Selle asemel pruugitakse nii mõnigi kord hoopis laialt suud, et hoia pead kinni. (See ei käi nüüd küll meie kroonimeistri kohta, kellega ma vähimalgi määral kokku puutunud ei ole. Muidu on ikka väga ilusad rahad, neid võib uhkustundega lehvitada, kellel on, mida.)
Nii läheb irooniliselt Koidulagi puhul täide J. Haini poolt viidatud Jakobsoni-uurija Ea Janseni sedastus: “Kõik, mida Jakobson puutus, muutus poliitiliseks.” Kirjutan käesoleval millenniumiaastal sellest juba teist korda (vt. Sirp nr. 2, 14. I): pankuritelgi oleks aeg-ajalt kasulik kirjandust, eriti aga luulet, lugeda. Ja seda heldinuna ka heldelt toetada! Mitte ainult selle arvel ja varjus arveldada. Ilm võib kisa täis minna, ütleb vana Juhan.