Putini Venemaa mida ja kuidas

Siit-sealt kostvatel kurtmistel, nagu ei teaks keegi ka pärast inauguratsiooni, mida Venemaa uus president Vladimir Putin õigupoolest tahab, puudub alus. Mees on üheksa kuud pukis istunud ega ole esimestest päevadest peale teinud vähimatki saladust, et tema Venemaa peab olema suur, võimas ja ühtne riik. Vahel lisab ta juurde: niisama suur ja võimas, nagu Venemaa kunagi oli, vahel jääb täpsustus tegemata ja venelastele antakse mõista, et tõeline suurus ja vägevus ootab nende kodumaad alles ees.
Ja ei ole Vladimir Putin sedagi varjanud, mida ta Venemaa suurekstegemisel oluliseks peab. Esiteks on see keskvõimu tugevdamine, riigi juhtimine keskusse koondatud tõhusa ja pädeva täitevvõimu poolt. Teiseks kodumaise tööstuse, eelkõige suurtööstuse ehk avaramas tähenduses sõjatööstusliku kompleksi eelisarendamine. Kolmandaks kaitstud siseturg, kus konkurents toimub pigem riigisiseselt kui laia maailmaga. Edasi tulevad sõjaväe taasmuutmine võimsuse sümboliks, iga taseme kuritegevuse järsk vähendamine, ründav välispoliitika jmt.
Neile, kes on diplomi saamise eeltingimusena lugenud ÜK(b)P ajaloo lühikursust või NLKP ajalugu, tulevad paljud asjad tuttavad ette. Tolle kontseptsiooni teoreetiline pool, mida Venemaa upitamiseks taas pakutakse, pärineb ajaloost. Needsamad kolm tegurit (tsentraalne juhtimine, rasketööstus ja suletud turg) olid Stalini-Venemaa postulaadid ja tagasidki tolle võimsuse ning vägevuse, mille ühe tipphetke 55. aastapäeva pühitseti möödunud nädalal.
Ajas võib kaugemalegi tagasi minna. Keisririik toimis, impeerium laienes ja peremehetses hiigelterritooriumil võimu keskendumise tõttu isevalitsejat ümbritseva ladviku kätte. Valitsemisstruktuur oli üles ehitatud võimuhierarhiale ja majanduse enklaavsusele. Toodeti-töödeldi-tarbiti nii enne kui ka pärast pärisorjuse kaotamist suletud ringides, mis tavaliselt algasid ja tihti ka lõppesid üheainsa kogukonnaga. Muide, naturaalmajandus õitseb Venemaal siiamaani. Samas nõuti rahvalt vastuvaidlematut sõnakuulmist ja lähtuti eeldusest, et riigi ühtsus ning vägevus on otseses sõltuvuses sellest, mida arvukam on paljurahvuslikus ning -kultuurses konglomeraadis nende alamate hulk, kes teenivad ühte keisrit, tunnistavad ühte usku, räägivad ühte keelt. Õilsa eesmärgi nimel oli lubatud kõik, ka vägivald ja valed.
Kõrvaltvaatajale on venelaste nostalgia nii kurb kui ka kohutav. Kurb ja kohutav ei ole mitte ühe kultuuri kandjate soov olla suur ja ühtne, vaid et tolle sihi saavutamiseks pöördutakse vanade “läbiproovitud” skeemide juurde, esitamata küsimust, kas neid on XXI sajandi hakul võimalik korrata. Kunagi minevikus need kahtlemata toimisid – seda ei saa keegi eitada. XV sajandil jõudsalt laienema hakanud idaslaavlaste vürstkond, mille keskus asus Moskva jõe kaldal, kasvas mainitud võtete varal XX sajandi alguseks üliriigiks, mis jäi vallutatud territooriumi ulatuselt ja anastatud rahvaste arvult maha ainult Briti impeeriumist.
“Ma ei nõustu nendega, kes püüavad /---/ võtta venelastelt mälestuse suurest ja võimsast riigist,” on Vladimir Putini üks paljudest, seekord võidupäeva puhul lausutud, samasisulistest teesidest. Seda laadi nostalgitsemine on iseäranis kummaline, sest ei saa venelased, eestlased või kes tahes kolmandad-neljandad üle ega ümber tõsiasjast, et nii keisrite kui ka kommunistide riik osutus ummikteeks ja mõlema paratamatu kokkuvarisemine oli vene rahvale ja ta iseolemisele ühelt poolt poliitiline ja majanduslik, teiselt poolt ideoloogline (sõna laiemas mõttes) ja eetiline krahh. Venemaal praegu valitsev (ja seejuures mitte ainult majanduslik) laos ning rahva esindajate võimetus leida uut mudelit või orientiiri ühiskonna ümberkorraldamiseks on paraku ilmekas tunnistus, et siiamaani ei ole seal üle saadud kõike halvavast šokist, kui rumalasti on elatud, kui halvasti oma asju seatud.


Ent oletagem, et venelastel õnnestub see, mis teistel rahvastel pole korda läinud, nimelt ajalooratta tagasipööramine. Uue presidendi meeskonna egiidi all sünnib uuesti unitaarne Venemaa, mis on suur ja vägev, mis tuleb ise endaga toime ja otsustab taas oma huvidele vastavalt maailma asjade üle. See on segu tsaaride ja ÜK(b)P/NLKP peasekretäride valitsetud deravast, siseriiklikult monoideoloogiliseks distsiplineeritud, majanduslikult tugev, viimast eelkõige tänu tööstuslikule ning sõjalisele võimsusele.
Ent kui nii, siis tahaksin ikkagi teada, mismoodi see uus-vana Venemaa sündima hakkab. Mis mehhanismi, vormelit, abinõusid kavatsetakse kasutada, et eesmärgile jõuda. Eespool oli juttu, et Vladimir Putin ei ole kellegi eest varjanud, mida ta tahab, missugune peab olema talle kangastuv Venemaa. Samas peame tunnistama, et ei verivärske president ega keegi ta lähikonnast ole nõuks võtnud selgitada, kuidas plaanitakse tuleviku visioon teoks teha.
Sestap ei jää muud üle kui pöörata pilk veel korraks minevikku. XX sajand tunneb kahte põhimõttelist varianti või skeemi, kuidas teha riiki või riikide ühendust majanduslikult ja poliitiliselt tugevaks, st. muuta jõuks, kellega maailma teised riigid peavad nii või teisiti arvestama. Venelastele näikse riigi võimsus tähendavat lisaks sedagi, et teised ei saa neid, suureks ja vägevaks looduid, ei alandada ega solvata, vaid peavad austama ning kartma.
Üht varianti proovisid bolševikud Venemaal ning natsid Saksamaal ja saavutasid vaieldamatut edu. Seda ühiskonna- või riigikorraldust, nagu hästi teame, nimetatakse totalitarismiks. Kõik inim- ja loodusressurssid, tehnilised vahendid ja insenerimõtted koondati, et üles ehitada raske- ehk sõjatööstust. Samal ajal külvati ühiskonna kõikidesse kihtidesse hirmu, vale muudeti eksistentsivormiks, igasugune teisitimõtlemine likvideeriti, tegelikud ja väljamõeldud vaenlased hävitati füüsiliselt ja (mis kõige olulisem) tekitati ning hoiti laitmatult käigus hiiglaslik jälitus- ning karistusaparaat. Et Lenin, Stalin ja nende järglased, et Hitler ja ta käsilased võimul püsiksid ning hullutatud rahvast manipuleerida saaksid, vajasid nad korduvalt nime vahetanud tšekaad ning GULAGi arhipelaagi, SSi, Gestaapot ning koonduslaagreid ja võimsaid propagandaameteid ning tsentraalselt juhitavat käsumajandust. Just need meetodid ning vahendid tagasid, et kommunistid ja natsionaalsotsialistid said hakkama näiliselt võimatuga. Esimese maailmasõja kaotanud ja tähtsuse minetanud Saksamaa oli juba kakskümmend aastat hiljem Euroopa kõige vägevam ning agressiivsem riik. Säärasel astmel hirmu ning kadestavat ahvatlust, mida maailm tundis Nõukogude Liidu vastu ta hiilguspäevil, ei olnud venelased oma sajanditepikkuse ajaloo jooksul kunagi varem kogenud.
Teist varianti majanduslikult jõukaks ja seeläbi maailmaasju mõjutavaks saada on rakendatud Põhja-Ameerikas ning Lääne-Euroopas. Sedagi süsteemi iseloomustavad märksõnad on teada ning tuntud: avatus, vaba turg, vabatahtlikkus, altpoolt tulev initsiatiiv, arvamuste paljusus, tõsi, paraku ka tarbijalik mentaliteet, vähene säästlikkus jmt.
Vladimir Putini Venemaa seisab nagu kits kahe heinakuhja vahel. Kodanikuühiskond ja toimivate seadustega turumajandus ei tõmba. Kõval käel ja politseiriigil on plusse, aga ka hulk miinuseid. Nostalgia kunagise vägevuse järele painab kõiki venelasi. Aga mis nõksude, vahendite, mehhanismi abil muutuda tänapäeva maailmas suureks ning ühtseks? Jah, kuidas?

Enn Soosaar