Putini Venemaa mida ja
kuidas
Siit-sealt kostvatel kurtmistel, nagu ei teaks keegi ka pärast
inauguratsiooni, mida Venemaa uus president Vladimir Putin õigupoolest tahab, puudub
alus. Mees on üheksa kuud pukis istunud ega ole esimestest päevadest peale teinud
vähimatki saladust, et tema Venemaa peab olema suur, võimas ja ühtne riik. Vahel lisab
ta juurde: niisama suur ja võimas, nagu Venemaa kunagi oli, vahel jääb täpsustus
tegemata ja venelastele antakse mõista, et tõeline suurus ja vägevus ootab nende
kodumaad alles ees.
Ja ei ole Vladimir Putin sedagi varjanud, mida ta Venemaa suurekstegemisel oluliseks peab.
Esiteks on see keskvõimu tugevdamine, riigi juhtimine keskusse koondatud tõhusa ja
pädeva täitevvõimu poolt. Teiseks kodumaise tööstuse, eelkõige suurtööstuse ehk
avaramas tähenduses sõjatööstusliku kompleksi eelisarendamine. Kolmandaks kaitstud
siseturg, kus konkurents toimub pigem riigisiseselt kui laia maailmaga. Edasi tulevad
sõjaväe taasmuutmine võimsuse sümboliks, iga taseme kuritegevuse järsk vähendamine,
ründav välispoliitika jmt.
Neile, kes on diplomi saamise eeltingimusena lugenud ÜK(b)P ajaloo lühikursust või NLKP
ajalugu, tulevad paljud asjad tuttavad ette. Tolle kontseptsiooni teoreetiline pool, mida
Venemaa upitamiseks taas pakutakse, pärineb ajaloost. Needsamad kolm tegurit (tsentraalne
juhtimine, rasketööstus ja suletud turg) olid Stalini-Venemaa postulaadid ja tagasidki
tolle võimsuse ning vägevuse, mille ühe tipphetke 55. aastapäeva pühitseti möödunud
nädalal.
Ajas võib kaugemalegi tagasi minna. Keisririik toimis, impeerium laienes ja peremehetses
hiigelterritooriumil võimu keskendumise tõttu isevalitsejat ümbritseva ladviku kätte.
Valitsemisstruktuur oli üles ehitatud võimuhierarhiale ja majanduse enklaavsusele.
Toodeti-töödeldi-tarbiti nii enne kui ka pärast pärisorjuse kaotamist suletud
ringides, mis tavaliselt algasid ja tihti ka lõppesid üheainsa kogukonnaga. Muide,
naturaalmajandus õitseb Venemaal siiamaani. Samas nõuti rahvalt vastuvaidlematut
sõnakuulmist ja lähtuti eeldusest, et riigi ühtsus ning vägevus on otseses sõltuvuses
sellest, mida arvukam on paljurahvuslikus ning -kultuurses konglomeraadis nende alamate
hulk, kes teenivad ühte keisrit, tunnistavad ühte usku, räägivad ühte keelt. Õilsa
eesmärgi nimel oli lubatud kõik, ka vägivald ja valed.
Kõrvaltvaatajale on venelaste nostalgia nii kurb kui ka kohutav. Kurb ja kohutav ei ole
mitte ühe kultuuri kandjate soov olla suur ja ühtne, vaid et tolle sihi saavutamiseks
pöördutakse vanade läbiproovitud skeemide juurde, esitamata küsimust, kas
neid on XXI sajandi hakul võimalik korrata. Kunagi minevikus need kahtlemata toimisid
seda ei saa keegi eitada. XV sajandil jõudsalt laienema hakanud idaslaavlaste
vürstkond, mille keskus asus Moskva jõe kaldal, kasvas mainitud võtete varal XX sajandi
alguseks üliriigiks, mis jäi vallutatud territooriumi ulatuselt ja anastatud rahvaste
arvult maha ainult Briti impeeriumist.
Ma ei nõustu nendega, kes püüavad /---/ võtta venelastelt mälestuse suurest ja
võimsast riigist, on Vladimir Putini üks paljudest, seekord võidupäeva puhul
lausutud, samasisulistest teesidest. Seda laadi nostalgitsemine on iseäranis kummaline,
sest ei saa venelased, eestlased või kes tahes kolmandad-neljandad üle ega ümber
tõsiasjast, et nii keisrite kui ka kommunistide riik osutus ummikteeks ja mõlema
paratamatu kokkuvarisemine oli vene rahvale ja ta iseolemisele ühelt poolt poliitiline ja
majanduslik, teiselt poolt ideoloogline (sõna laiemas mõttes) ja eetiline krahh.
Venemaal praegu valitsev (ja seejuures mitte ainult majanduslik) laos ning rahva
esindajate võimetus leida uut mudelit või orientiiri ühiskonna ümberkorraldamiseks on
paraku ilmekas tunnistus, et siiamaani ei ole seal üle saadud kõike halvavast
okist, kui rumalasti on elatud, kui halvasti oma asju seatud.
Ent oletagem, et venelastel õnnestub see, mis teistel rahvastel pole korda läinud,
nimelt ajalooratta tagasipööramine. Uue presidendi meeskonna egiidi all sünnib uuesti
unitaarne Venemaa, mis on suur ja vägev, mis tuleb ise endaga toime ja otsustab taas oma
huvidele vastavalt maailma asjade üle. See on segu tsaaride ja ÜK(b)P/NLKP
peasekretäride valitsetud deravast, siseriiklikult monoideoloogiliseks
distsiplineeritud, majanduslikult tugev, viimast eelkõige tänu tööstuslikule ning
sõjalisele võimsusele.
Ent kui nii, siis tahaksin ikkagi teada, mismoodi see uus-vana Venemaa sündima hakkab.
Mis mehhanismi, vormelit, abinõusid kavatsetakse kasutada, et eesmärgile jõuda. Eespool
oli juttu, et Vladimir Putin ei ole kellegi eest varjanud, mida ta tahab, missugune peab
olema talle kangastuv Venemaa. Samas peame tunnistama, et ei verivärske president ega
keegi ta lähikonnast ole nõuks võtnud selgitada, kuidas plaanitakse tuleviku visioon
teoks teha.
Sestap ei jää muud üle kui pöörata pilk veel korraks minevikku. XX sajand tunneb
kahte põhimõttelist varianti või skeemi, kuidas teha riiki või riikide ühendust
majanduslikult ja poliitiliselt tugevaks, st. muuta jõuks, kellega maailma teised riigid
peavad nii või teisiti arvestama. Venelastele näikse riigi võimsus tähendavat lisaks
sedagi, et teised ei saa neid, suureks ja vägevaks looduid, ei alandada ega solvata, vaid
peavad austama ning kartma.
Üht varianti proovisid bolevikud Venemaal ning natsid Saksamaal ja saavutasid
vaieldamatut edu. Seda ühiskonna- või riigikorraldust, nagu hästi teame, nimetatakse
totalitarismiks. Kõik inim- ja loodusressurssid, tehnilised vahendid ja insenerimõtted
koondati, et üles ehitada raske- ehk sõjatööstust. Samal ajal külvati ühiskonna
kõikidesse kihtidesse hirmu, vale muudeti eksistentsivormiks, igasugune teisitimõtlemine
likvideeriti, tegelikud ja väljamõeldud vaenlased hävitati füüsiliselt ja (mis kõige
olulisem) tekitati ning hoiti laitmatult käigus hiiglaslik jälitus- ning
karistusaparaat. Et Lenin, Stalin ja nende järglased, et Hitler ja ta käsilased võimul
püsiksid ning hullutatud rahvast manipuleerida saaksid, vajasid nad korduvalt nime
vahetanud tekaad ning GULAGi arhipelaagi, SSi, Gestaapot ning koonduslaagreid ja
võimsaid propagandaameteid ning tsentraalselt juhitavat käsumajandust. Just need
meetodid ning vahendid tagasid, et kommunistid ja natsionaalsotsialistid said hakkama
näiliselt võimatuga. Esimese maailmasõja kaotanud ja tähtsuse minetanud Saksamaa oli
juba kakskümmend aastat hiljem Euroopa kõige vägevam ning agressiivsem riik. Säärasel
astmel hirmu ning kadestavat ahvatlust, mida maailm tundis Nõukogude Liidu vastu ta
hiilguspäevil, ei olnud venelased oma sajanditepikkuse ajaloo jooksul kunagi varem
kogenud.
Teist varianti majanduslikult jõukaks ja seeläbi maailmaasju mõjutavaks saada on
rakendatud Põhja-Ameerikas ning Lääne-Euroopas. Sedagi süsteemi iseloomustavad
märksõnad on teada ning tuntud: avatus, vaba turg, vabatahtlikkus, altpoolt tulev
initsiatiiv, arvamuste paljusus, tõsi, paraku ka tarbijalik mentaliteet, vähene
säästlikkus jmt.
Vladimir Putini Venemaa seisab nagu kits kahe heinakuhja vahel. Kodanikuühiskond ja
toimivate seadustega turumajandus ei tõmba. Kõval käel ja politseiriigil on plusse, aga
ka hulk miinuseid. Nostalgia kunagise vägevuse järele painab kõiki venelasi. Aga mis
nõksude, vahendite, mehhanismi abil muutuda tänapäeva maailmas suureks ning ühtseks?
Jah, kuidas?
Enn Soosaar
|