Tallinna Noored Tegijad. Mõned ei tahtnudki. Kupar, 2000.

Millegipärast langes eelmine noorautorite koondraamatute kõrgaeg kõige sügavamasse stagnasse 1977 – 84. Loomingu Raamatukogust tuli 1977 “Viis poissi ja kaheksa tüdrukut”, kaks aastat hiljem riiklikult kirjastuselt “Noori autoreid 1977”. Alates 1980. a. ilmus LRis vihikuid pealkirjaga “Sõna”. Siinkirjutaja oli viimastest enamiku koostajaks. Seepärast võrdlused lausa ründavad.
Kõige üldisem mulje: olemuslikult on vähe muutunud. Vormi võrreldes praegu riimiline luule peaaegu puudub. Selle põhjusi tuleb ilmselt otsida ajastu üldisemast koodist. Teiseks kirjutavad TNT-lased kummaliselt palju lühiproosat, pikkusega umbes üks lehekülg, miniatuuri ja novelleti vahepealset.
Samuti kui ülalmainitute puhul, on TNT albumis tegemist enamasti piiripealsete autoritega, kel oma raamat veel puudub ja kutsumuski pole sättunud. Ja mõlema puhul sai/ saab kirjanduse mõõdupuuga läheneda neljale-viiele autorile. Kas ainult neljale-viiele või tervenisti neljale-viiele, on maitseasi. Tuleks aga meeles pidada, et alati on rohkem neid, kes on kutsutud, kui neid, kes on välja valitud. Ja et vaimne iseolemine on mõnele algusest kaasa antud, mõnel kujuneb aegapidi.
Just viimast silmas pidades oleksin tahtnud “tegijate” kohta natuke taustinfot. Mis on kellegi staa? On suur vahe, kas kirjanduslikku poolfabrikaati pakub kümnenda klassi õpilane kobavas tunnetusvärskuses kedagi alateadlikult jäljendades, või vintske grafomaan, kes loodab, hambad ristis, töö võidule.
“Tegijad” on tahtnud lasta kõnelda tekstidel endil, olles kuuldavasti algul isegi fotode avaldamise vastu. Sel on oma metodoloogiline põhjendus, mis küll vastandub uue aja kunstilise kommunikatsiooni teooriatele. Viimaste järgi on ju kontekst vähemasti sama oluline kui tekst ning tagapõhi loobki teose (“selle joone tõmbas geenius, järelikult on see geniaalne joon”). Ma ei oska öelda, kuivõrd mind näiteks Hedda Maureri tekste lugedes mõjutas tema arvustus Hirami kohta.
Autorid on oma ehtsustaotlustes loobunud ka stiilitoimetaja teenetest. Selleski on head, sest nüüd me näeme, mida nad ise oskavad, aga lugemiselamus kannatab küll kõvasti. Keegi oleks ikka võinud ilmsetele ebakõladele sõbralikult tähelepanu juhtida.
Esiteks on tekstimassi kokku liiga palju. Kui sama mahuga “Noortes autorites 1977” oli esindatud 25 inimest, siis vaatlusaluses ainult 12. Jääb mulje, nagu oleksid mitmed autorid surunud siia terve oma luulekogu käsikirja. Üsna mitme puhul oleks piisanud poolest, et vähegi lugemisväärtuslik saaks esindatud ning me taipaksime, kelle/millega on tegu.
Konkreetsemaks näiteks võtkem Raili Ilves. Esimene jutt “Kell” kestab lehekülgi nagu jutustav koolikirjand, milles õpetaja komad pannud. Igav, pikitud keelenditega à la “lapikud nagu lestakalad,” “vahmiil” jms. Ja järsku pikk ja detailne kirjeldus sellest, kuidas kurdi vanaema ilme mõtisklemise ajal muutub. Nagu Balzac! Sealt alates hakkab ka midagi novellilaadset kujunema. Aga eelnenut pidanuks tunduvalt tihendama. Teine lugu “Jäta see pokaal rahule” pole nii loge, aga ka seda tulnuks fookusse sättida. Selle lõpp toob parimas mõttes meelde Peet Vallaku “Maanaise” puändi, kus mäletatavasti ka paberilehele ainsam lause kirjutati. Kolmas jutt “Šokolaadikarp” on vahvalt anekdootlik, ehkki klõbiseb natuke, seda oleks vastupidiselt eelmistele võinud “lüürilise rehakesega siluda”.
Neeme Põder kirjeldab ülevas stiilis poiss-taime kohale kummarduva neiu silmi ja juukseid, hingamist ja lõhna, aga korraga “Su õhukese valge särgi all võis selgelt aimata arvestatavate rindade kontuure”. Puuga pähe! Mida sa, mees, arvestad, kui oled trubaduur. See on teine stiil. Vaat niisuguseid näpunäiteid oleks võnud keegi anda.
Raamatu luule triviaalsüsteem on teada-tuntud. Kibe või magus traagika, vastandus maailmale ja muu trots, müstika. Maksimalism, aim enda ära valitusest, koidik, öö, surm, liblikas, ära minek, mahajäetus ja -jätmine jne. Muutused, võrreldes näiteks stagnaga, seisnevad mõnes häbelikus ingliskeelses väljendis pala lõpus. Kõik see on kuidagi ühesarnane. Jääb mulje, nagu oleksid autorid oma värsikäärud ühisest suurest luuleleivast lõiganud (see võrdlus olgu kohatu stiili näiteks!) Enamikust võiks öelda üsna lihtsalt: selles, et värsside taga on aus ja ehtne tunne, pole põhjust kahelda, aga tunde väljendus pole eriti huvitav. Huvitavusel on, muide, kaks astet. Kui ei tule välja kõrgemal tasemel, siis mõnikord piisab kunstiloomingus elementaarsest leidlikkusest, kalambuurist, ootamatust käänakust vms. Kui ka seda pole, on nukker.
Tervikmass tapab ilmselt ka seda, mis muidu paremini mõjuks. Võib-olla Ivar Silla, näiteks, ehkki Sirbist tema Jürgen Rooste “Sonettide” arvustust lugedes, ennustaksin talle selles laadis suuremat tulevikku.
Maureri kohta sobivad vist enim Rooste sõnad “väikesest kurjast jumalannast”, millega ta humoristlikult värsivormis tutvustas TNT-lasi musta laega saali kirjanduslikul reivil. Maureri kummalised miniatuurid on kui skisofreeniline klaas, mille vastu lendlevad sõnahelbed. Mäng käiks nagu kaootiliselt. Aga iga lumehelves on mikroskoobi all vaadelduna rangelt geomeetriline, ja aknale tekib jäälilledest karmilt kaunis muster.
Marie Myrgi paar lugu (näit. mehest-sünnimärgist, kelle naine endale lõikab) jäid meelde, sest neist õhkus elujaatavat sadismi ja sürri.
Wimbergi loomingust näeme, et stilisatsioon on originaalvaimu koolisõit. Seegi eeldab võimet juhtida teadlikult oma keelegeneraatorit. “Jänes õllemeister” võinuks küll naljanurka jäädagi, aga maaelulugu “Fluidum” räägib kirjanduslikust meelest. Selles eklektikas heiastub Gogolit ning Traati ja autori enda isik tekitab assotsiatsioone August Gailitiga. Jääb mulje, et Wimberg kirjutab “plokkidena” ja ta viskab need vabadusega valmis.
Rooste on sellest seltskonnast kõige kogenum. Tema avaluuletuse riivatus on igatahes vaimukas. Rooste meenutab natuke noort Ilmar Trulli. Tõsi, ka Roostel pole kõik luuletused võrdselt välja tulnud, aga vaieldamatult isiklik pale vaatab vastu – iroonilis-lüüriline, lahe-sürriline.
Lõpuks: mida tähendab pealkiri – “Mõned ei tahtnudki”? Kas need kaksteist tahavad või ei? Ja mida? Naiivse optimistina meenutan igaks juhuks Anna Haavat: “Meie ei ole, ei taha olla vaikiv ununev lehekülg aegade raamatus”!
Mingit ülemal tasemel tähendust sel kogumikul ilmselt pole. Aga niisugused kogumikud jätavad lugemise järel ikka ebamääraselt hea meeleolu. Eriti kui raamat on ilus ja ilmub ilusal aastaajal. Nii ka seekord.