Mõned ei tahtnudki.
Kupar, Tallinn 2000. 296 lk.

Ei läinud Kajar Pruuli koostatud keskealiste luuletajate arbumisest mööda rohkem kui hetk, kui ilmus Tallinna Noorte Tegijate ühenduse almanahh kõvakaanelise raamatuna, mis on kõva sõna.
Pruuli arbumine kandis pealkirja “Varjatud ilus haigus”, noorte tegijate oma kuulutab, et “Mõned ei tahtnudki”. Tegijad on selline punt, kel pole nende arvates oma ideoloogiat, küll aga ühine asi ajada – parkettide peal kirjandusõhtuid korraldada. Tajun neid survegrupina, eriti kui seisan nende üritusel ukse kõrval. Nad saavad natuke raha ja kirjanduseinimesed tulevad kohale. Neil on vist üks meeshomo, kes liigub linna peal viisakusetute hiilijatega, naishomosid minu silm tihti ei erista. Mingi “homokaart” on ses meeleliigutuste pokkeris välja käidud grammatiliselt korrektsena, ent üleolevalt. Kas see on kirjanduslik metafoorne homolikkus?
Minu meelt liigutaks rohkem kirjanduslik semulikkus, siis oleks kohe midagi juhtumas. Praegu näen-kuulen professor Toomas Liivi konfereerimist. Siis ma hakkan ju mõtlema, et ta rikub, näe, noored ära. Ta on ju nii võimas, et timmib sirgeks mistahes kirjandusliku summa, ta on üks mu lemmikspekulante, ideaalne oraator ja vahel äraarvamatu. Teeb, mis tahab, ära anna talle vaid telefoniraamatut. Aga nüüd oli tal suu putru täis ja jutt käis muudkui läbi lillede ja lilledest.
TNT üks korduv sõnum on, et kahekümnesed noorukid pole ignorandid, et nad on isegi nõukogulikke elutingimusi jaganud, kuulanud raugevaid jauramisi “kuuekümnekaheksandatest”, kommentaare laulvale revolutsioonile, tolgendanud lauluväljakutel, vaadanud vanurite järele jne. Nad on end lasknud kinni maksta, mitte putkanud välismaale. Või putkanud putka taha ja lasknud end kinni maksta. Kuid nad ei lase end lõputult kinni maksta ja seda ma usun. Ajaloo loogika järgi on nad tulevaste revolutsionääride vahetud esivanemad, tegelikult ekstsentrilised liberaalid.
Kogumiku parim prosaist on Raili Ilves, selline toekas. Ta kontrollib ülimat lihtsust täie meelerahuga. Teised justkui matkiksid Beckettit kuni igavuseni – et ninasarvikud neid võtaks. Vahel mulle meeldis nende ajutine sarkasm, näiteks Hedda Maureri lõõp hammaste pesemisest ja piinlikust eluabist sõpradele, Ivar Silla esinemine ja vihjed põlvkondadele, üsna viis kaasa Jana Lepiku settimata alliksaarelikkus, millega pole nagu miskit peale hakata. Raamat on kahjuks liiga paks ja kirjakeelne, et üritada kohest lähilugemist. Kirjakeelsuse lamedus lihtsalt tapab nagu kirjandiõpetuses. Tundub, et sellest on raske välja murda – kuid peab, kasvõi iga sõna iseväärtuse eest võideldes, sest muidu ei jõua kuhugi. Omaette suurus nende kaante vahel on muidugi Jürgen Rooste, kel juba varem on ilmunud kogu “Sonetid”, mis polegi formaalselt sonetid. Ajakirjandus on avastanud ta esprii ja tal on käsi lahti, luuletab mees, nagu oleks vaim peal. Miskipärast meenutab ta mulle Jaan Toomikut, mis on totter, aga haarav hajamõte. Rooste saatus saab olla vaid huvitav ja tülikas.