1963. a. oktoobrikuu lõpus ostis seltskond mehi (osalejaiks rida Tartu ülikooli õppejõude ja teisi vaimuinimesi, nt. Ülo Lepik, Ott Ojamaa, Jüri Saarma, Arvo Tikk, Eduard Vääri, Helmut Piirimäe, Gustav ja Heino Liiv), keda ühendas võimlemine Uno Sahva poolt juhatatud meesvõimlemise rühmas, 3 km Käärikust lõuna poole jääva mahajäetud popsitalu nimega Mustametsa. Sovhoos müüs kogu kinnisvara meile küttepuude hinnaga. Me kõik olime umbes 40aastased, mõni noorem, mõni veidi vanem, ning mingit kohta peatumiseks oli meil hädasti tarvis, sest Käärikul, mis alati oli ülirahvastet, öömaja nuiamisest olime juba surmani tüdind. Nagu nimetet, toimus aluse rajamine Mustametsa sporditarele umbes viis kuud enne president Kekkose Eesti külastust. Märtsiks oli meie majas juba olemas neli nari elik polutit, köögis sai süüa teha, suitsusaun töökorras ja hädapärased majapidamisvahendid ja petrooleumilambid muretset.
Mina pole Kekkost oma ihusilmaga näind, kuid tema visiidiga seoses on elavaid mälestusi. Miks ma alguses sellest tühisest majast kirjutan? Kuid ka see on mingil määral hr. presidendiga seotud. Soome presidendi Käärikule tulekust hakkas kumu juba varakult liikuma (tohutu ulatusega “kekoneerimine” läks lahti). Umbes kaks nädalat enne Kekkose külaskäiku ilmus Käärikule üks isevärki seltskond, nii 10 – 12 meest, kõik täiesti ühesuguseis khakivärvi tuliuutes suusariietes, suusad ka kõigil ühesugused. Öeldi olevat mingi Tallinna vabriku (vist Norma) töötajad, kes tulnud oma talvepuhkust ühiselt Otepää kõrgustikule veetma. Neid mehi nägin minagi. Suusakunsti valdasid viletsalt. Liikusid ümbruses ringi ja jõudsid otsaga Mustametsalegi. 1964. a. märtsi alguses oli majas kohe üle nädala prof. Jüri Saarma, kes kirjutusmasinal oma doktoritööd puhtalt ümber tippis. Tema jutust teangi “Norma suuskurite” visiidist meie majja. Nende KGB-ürgnemus oli selge juba esimesest pilgust. Selles polnud inimesel, kel vähegi taipu oli, lihtsalt võimalik eksida. Olidki tulnud meie majja, kus Saarma neil köögis vastas oli. Olid ka tahapoole põgusa pilgu heitnud. Saarmal oli jalamaid plahvatand, et tagatoas on meil ilmatu suur Kääriku ümbruse kaart, mõõdus 1:10 000, mille olime saanud geodeesia dotsendilt Leo Vassiljevilt. Kaart oli küll konspiratsiooniks targu varustet allakirjutisega: valmistatud silmamõõduliselt ja samakõrgusjooned märgitud baromeetriliselt Tartu ülikooli geograafiaüliõpilaste praktikumitööna, kuid mine sa hakka “orgaanidega” klaarima, et kus ja kuidas. Kaart oli ikkagi N. Liidus samaväärtustatud vähemalt kuulipildujaga, kui seda mitte ei peetud veelgi ohtlikumaks. Kaart, kujutage ette! Tuletame meelde, et kuni sovetiaja lõpuni ei tohtinud orienteerumisel kasutatavatel kaartidel olla koordinaate ega kohanimesid ja kaardid tuli pärast võistlust hävitada (asja jaburust iseloomustab ehk seegi, et ühestki mainit punktist ei peetud kinni ja minulgi oli kodus orienteerumisneljapäevakute kaartidest terve kollektsioon). Mees oli küll köögist kaugemale tulnud, kuid tagatuppa polnud läind, oli Saarmat ilmselt usaldand, et peale tema siin kedagi pole. Aga ega me kaarti maha võtnud ja minu teada seisab sama kaart seal nüüd juba neljandat detsenniumi.
Raja, mis kannab tänini “presidendiraja” nimetust, ajas tudengitega sisse suusakateedri juhataja, minu hea tuttav Felix Parre. Ega see oma ilu poolest midagi üle mõistuse vapustavat olnudki: Käärikul on kõik rajad ilusad, seal ei saagi viletsat rada teha, kui ka väga püüad. Aga uus oli ta küll. Kui muidu viis rada Käärikult Harimäele, et siis pöörata vasemale Hirveorgu (mille õige nimi on Hüdseorg, seal elas kunagi söemiilija – Hirveoru nime panid sellele spordilaagri algpäevil kehakultuuriteaduskonna tüdrukud, kes ei osand vahet teha kitsel ja hirvel ega teadnud, et viimast meie maal ei elagi). Parre aga viis raja Harimäelt paremale, sealt Pülme kanti jne., et lõpetada otse sauna ukse ees.
Siinkohal oleks paras teha väike ekskurss toponüümikasse. Kust ürgneb nimetus Harimäe? Presidendi suusaretke ajal kõrgus Harimäel triangulatsioonitorn, mis oli püstitatud nelja- või viiekorruselise põllukividest torni otsa. Kivitorni oli rajand Sangaste mõisnik, ilmselt von Berg, ja selle lõunaküljele oli kenas fraktuurkirjas raiutud St. Leonhard. Siin lõpetati jahilkäigud, otse kõrval oli metsavahi talu, kelle koormiste hulka olla kuulund alati valmisseisev täis õllevaat, mida siis jahiseltskond janukustutuseks pruukis. Metsavahikohta on ka Kekkonen näind, põletati hiljem maha. Tornistki pole enam midagi alles. Nüüd on selge ka nimi Harimäe: veel 1964. a. kasutati paralleelselt nime Lenhardi või Lennarti mägi. Sealt ongi esisilbi ärajätmisega käes Harimägi.
Presidendi suusakepid jäid Parrele. Olen neid näind ja meelde on jäänd, et rihmadele oli tagasihoidlikult tindiga tehtud kaks tähte T. P., mis muidugi tähendas “tasavallan presidentti”. Parre jutu järgi oli suuskadel sideme ette löödud hõbenael, mis pidavat Soomes tähistama lääni meistriks tulekut. Miks ei võind Kekkonen seda olla, kui arvestada tema sportlikku minevikku! Minu mäletamisi on ta olnud Soome meister kõrgushüppes ja ega tema ja Kalevi Kotka vahele vist palju teisi mahtundki.
Felix Parre jutustusist on meelde jäänd mõndagi. Kõigepealt, et “Norma suuskurid” ei jõudnud hr. presidendi tempoga põrmugi sammu pidada. Pange ikka tähele, et 17 km suusatati läbi ajaga 1. 15! See pole muidugi miski aeg elukutselisele võistlussuusatajale, kuid pühapäevasuusataja tervitaks nii kiiret sõitjat juba mütsi kergitamisega. Nii oli rada päris kaageebee-vabaks jäänd. Nagu mäletan, olevat esimeseks sõitjaks rajal olnud Parre, tema taga kohe president ja kõrge külalise taga ei keegi muu kui Heino Lipp, kes Käärikule toodi mõne legendi kohaselt presidendi otsesel tellimisel. Aga tõsi võis see ollagi, ja kindlasti oli president kui vana spordimees Lipu mehetegudega kursis, neist polnud ju rohkem möödas kui kümme aastat. Ma ei mäleta, kas Arnold Green ka sõitis, kuid arvan, et ju ikka. Igatahes saunas ta oli. Mees, kes mõndagi võiks meenutada, on Heino Tidriksaar, kes oli talvest talvesse talilaagrite komandant.
Sauna puhul tuleks lisada, et see oli üks vilets saun, ei võtnud õiget leili sisse ja riietusruum oli talvel puhta külm. Eesruum aeti presidendi auks elektri-õliradiaatoritega soojaks, neid olevat sinna toodud kohe kolm tükki. Seda “presidendisauna” hiljem suurt ei kasutatud, sest varsti ehitati staadioni alla uus saun, kus on õieti kaks sauna koos, meeste ja naiste oma. Meil Mustametsal hakati seda millegipärast kutsuma “Greeni saunaks”. Kindlasti mitte põhjuseta, sest Kääriku väljaehitamisel oli Greenil vastuvaidlemata teeneid; ei tohi muidugi jätta mainimata ka Fred Kudu, kes oli Kääriku primus motor (kindlasti oli temagi presidendi suusaväes osaleja).
Presidendilt said kõik tema vastuvõtuga seotud isikud ilusa kingi. Olen neist kolme näind: Parre sai kristallvaasi, Kääriku sööklajuhataja kuldkäevõru ja ENSV välisminister transistorraadio, mis oli tolle aja viimane sõna.
President ööbis Käärikul õppeklassis (peauksest kohe paremale), ta käsutuses oli kaks ruumi, kuhu ehitati ainult selleks ööks peldik, mis seejärel kohe likvideeriti. See polnud üldsegi mitte kanalisatsiooniga ühendet, ilmselt oli ainevahetusproduktide vastuvõtjaks mingi vaat või paak. Sellest peldikust räägiti palju, lõuapoolikud arvasid, et ehk vaadi sisu talletatakse vastavas muuseumis…
Liikus sellinegi väike nali: nimetage kolme presidenti, kes oskavad eesti keelt. Üks oli muidugi U. K. Kekkonen, teiseks peeti tšehhide Svobodat, kes olevat olnud Hispaania kodusõjas selle interbrigaadi komandöriks, kus teenis ka paarkümmend eestlast (“tere” ehk oskas öelda), ja kolmas muidugi sm. Müürisepp, kellest üteldi, et “oskab eesti keelt mõningal määral”!
Kekkose külaskäik Eestis – ja eriti Tartus ning Käärikul – oli ere sündmus, mida tasub mäletada. Tekkis imetabane tunne, et meid polegi unustet. Kohati tundsime ennast isegi tähtsana. Eriti meie, lõuna-eestlased, sest siia ju ei lubatud naljalt ühtegi välismaalast. Ja korraga kohe soomlaste president! See kõik sündis Hruštšovi sula viimasel kevadel. 1964. aasta. sügisest peale ei lastud raudeesriide pilustki enam saali vaadata, üles polnud seda värki tegelikult ju mitte ka Hruštšov tõstnud.

Nils B. Sachris