Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühendus on üllitanud esimese laiemat tähelepanu pälviva trükitöö – “Eesti teaduse biograafilise leksikoni” (ETBL) I köite (A-Ki), mille peatoimetajaks akadeemik Karl Siilivask. Saatesõna kinnitusel peab järgnema veel kolm köidet. Ilmselt oleks õige aeg kaaluda kõnealuse teatmeteose plusse ja miinuseid, et edaspidistes esimesi säilitada ja teisi vältida.
Kohe algul paistab silma märgatavalt suurem täpsus ja põhjalikkus eelmiste omalaadsetega võrreldes. Nelja aasta eest ilmunud “Eesti kunsti ja arhitektuuri leksikon” (EKABL) toob näiteks ära ainult levinuma eesnime ja ühe liignime variandi, ETBL aga kõik teadaolevad. Nii märgib EKABL läti päritolu teadlase Felsbergise puhul ainult tema saksapärase nimevormi – Felsberg, Johann Ernst Theodor, ETBL selle ees põhilisena lätipärase Felsbergis, Janis Ernests Teodors; tuntud baltisaksa kunstiajaloolase Friedenthali kohta annab EKABL ainult ühe eesnime (Adolf), teadlaste leksikon kõik kolm – Adolf David Ernst. Ja nii edasi. Ülipõhjalik on saatesõna K. Siilivaselt ja Ü. Kaevatsilt. Muu hulgas selgub “Saatest” kahetsusväärne tõik, et erialati on välja jäänud 10 – 20 protsenti teadlastest – just seetõttu, et ei olnud piisavalt andmeid või ei leitud asjatundlikku autorit. Ideaalis oleks protsent pidanud olema märgatavalt väiksem. Paratamatult tuleb sellist raamatut arvustades lugeda veaks see, kui mõni väärikas teadlane on välja jäänud – ükskõik millisel põhjusel. Vähemalt humanitaarteadustes ei näi märkimisväärseid teadlasi kuigi palju puuduvat. Esimene, kellele oleks ehk ruumi pidanud andma, on Jaan Kaplinski, kes peale oma publitsistika, esseede ja arvustuste avaldanud ka keeleteaduslikke artikleid. Kaaluma oleks pidanud ka elektroonilise kunsti teoreetiku ning kunstiteadusliku raamatu “Sürrealism” autori Raivo Kelomehe sissevõtmist.
Huvipakkuvaid muusikaalaseid artikleid avaldas omal ajal ka varalahkunud Vidrik Kivilo, puudub ka viljakas ajalookirjutiste autor Mihkel Aitsam ning tõsiteadlaste hulka peaks lugema ka arhitektuuriuurijad Wilhelm Bockslaff, Boris Dubovik ja Uno Hermann. Puritaanlikult suhtudes võiks mõni mainituist tunduda liiga kergekaalulinegi, kuid kõnealuses leksikonis on oldud mitmelgi puhul õige vabameelsed. Näib kummaline, et siia on sattunud ka kunstnik Eduard Einmann, kelle “teaduslik pagas” koosneb ainult ühest reisikirjast (“Püramiidide maale”) ja ka paarist tänaseks juba unustatud ajeleheartiklist, mis käsitlesid omaaegseid kunsti päevaprobleeme. Sellise suunitlusega leksikoni märksõnastikku koostades ei saa arvesse võtta ühe või teise isiku loomingulisi saavutusi, samuti mitte loomingulise või organisatsioonilise töö eest saadud tiitleid (Einmannil NSVL Kunstide Akadeemia kirjavahetajaliige), vaid ainult nende teaduslikku panust. Samuti tuleks eristada teadusest jooksev pedagoogiline tegevus ja sellel eesmärgil koostatud õppematerjalid. Sellelt vaatepunktilt tuleks – kogu lugupidamise juures võimekate loovisiksuste vastu – ülearuseks lugeda kunstnike Mari Adamsoni ja Märt Bormeistri, laulja Aleksander Arderi, koorijuhi Uno Järvela ning helilooja Heino Jürisalu leksikoni märksõnastikku paigutamine. Sajaprotsendilist kindlust pole allakirjutanul isegi Adamson-Ericu ja Gustav Ernesaksa teadlasteks nimetamise puhul. Esimene on tõesti avaldanud arvukalt kunstialaseid artikleid, mis käsitlevad aga kunsti päevaküsimusi. Ja Ernesaksa mälestusteraamatud kujutavad endast suurepärast allikmaterjali uurijatele, mitte teaduskirjandust. Tundub ka kohatu selliste teaduslikkuse piiril või selle taga seisvate isikute fotode äratoomine juhtivate teadlaste pildigaleriis leksikoni lõpus.
Mõnevõrra ootamatu tundub raamatu lõpulehekülgedele paigutatud olustikulise hõnguga pildimaterjal. Kui veel väitekirjade ja muude publikatsioonide fotod oleksid ehk siinkohal mõeldavad, siis teadusega seotud ehitiste kujutised on teadlaste biograafilises leksikonis küll liigliha.
Vastavalt oma kompetentsile on artikli autor kõige hoolikamalt uurinud kunstiteadlaste kohta käivaid artikleid ega ole siin märkimisväärseid vääratusi avastanud. Ka teiste erialade üldtuntud teadlased näivad olevat korrektselt esitatud. Näib ainult, et mõne artikli puhul on teadusüllitiste nimekirjale kaunis kitsilt ruumi antud (näiteks kirjandusteadlase Maie Kalda puhul). Arvatavasti on tegemist teadlase liigse tagasihoidlikkusega artikli kirjutamisel enda kohta. Toimetusel oleks ehk võimalus olnud sellist proportsioonidest kõrvalekaldumist vältida.
Kõik muu selles leksikonis on vastuvõetav ja kiiduväärtki: artiklite ülesehitus ja sõnastus, raamatu range ja asjalik kujundus, mis harmoneerib teiste viimasel ajal ilmunud teatmeteoste kujundusega, võimaldades raamaturiiulis moodustada ka visuaalselt silmahakkava infoploki.
ETBLi verbaalsele osale lõpliku vormi andmisel on kindlasti suuri teeneid Eesti Entsüklopeediakirjastuse toimetajal Ene Hansonil.
Tuleb nõustuda mõttega leksikoni saatesõnast, et teadus on paaril-kolmel viimasel sajandil olnud ühiskonna edukäigu käivitaja. Oli peramine aeg anda süstemaatiline käsitlus selle süsteemi käivitajaist. Neid ei ole hellitatud kuulsuse ja rahva heakskiiduga nagu sportlasi, telestaare, ooperitenoreid või popansambleid. Kaugel sellest, et nimetatuilt loorbereid riisuda, aga aupärgi võiks jätkuda ka teadlastele! Paljud neist üldse edevuse all kannatavad, aga teenitud esiletõstmine ei tohiks riivata kellegi eneseväärikust. Ehk tuleb see rahvale eneselegi kasuks, kui nad teadusmeeste sageli keerukast ja raskestimõistetavast tööst veidi enam teataks ja aru saadaks.