Tallinna Kammerorkester jätkas oktoobris alustatud kontserdisarja “Bach ja Händel” kavaga (4. XI) Kadrioru lossis. Lühikesel, kuid terviklikul lossimuusika õhtul tulid ettekandele kaks Händeli concerto grossot ja üks Bachi klavessiinikontsert, mille esitas Ene Nael.

Ei saa rõhutamata jätta, kuivõrd teretulnud on vastrenoveeritud Kadrioru lossi kasutamine kontserdipaigana. Teada ju on, et Tallinnas on vähe arvestatavaid kammersaale, neilgi oma miinused. Näiteks kipub nii raekoja kui Mustpeade Majas musitseerimist segama tänavamüra, Nigulistes on jälle väga suur kaja ning Rotermanni soolaladu oma pisut kalgi akustikaga pole samuti ideaalne kontserdipaik. Sel foonil on Kadrioru lossi akustika kammerkontsertideks kindlasti parimaid – saalil on sümpaatne väike ruumikaja, millest tuleneb kõrvupaitavalt loomulik helipilt.
Seda tabas kõrv tahtmatult, kui kõlama hakkasid Händeli Concerto grosso e-moll op. 6 nr. 3 HWV 321 esimesed osad. Kolmanda osa Allegros võtsid interpreedid (dirigenti polnud) selle aktiivse karakteri väljatoomise mõttes küll hea ja liikuva tempo, paraku toetasid seda karakterit peaasjalikult tutti-episoodid, sarnast aktiivsust oleks oodanud ka solistideansamblilt. Poloneesis näiteks oli solistidegrupi ja tutti (ehk ripieno) suhestatus märksa paremas tasakaalus, seetõttu ka dünaamiline plaan reljeefsem ja eredam. Ning mis olulisemgi, solistide imitatsiooniline ansamblimäng kandis nüüd ka tundelise laengu pitserit.
Bachi Kontserdis klavessiinile ja keelpillidele A-duur BWV 1055 soleeris Ene Nael (1971), kes kaitses sel kevadel EMA magistrikraadi kammeransambli erialal. Bachi klavessiinikontserdis olid solist ja keelpillide ansambel heas kõlatasakaalus ja solist perfektsuseni täpne. Esimeses osas on solistipartii väga tihe ja motoorne ning Naela mäng hoidiski tempot ühtlase ja muutumatuna. alles Larghettos hakkasid esituses mängima ka tempolised vabadused, ega teisiti saanukski klavessiini meloodiakujundust mängida instrumentaalseks aariaks. Keelpillide fraseerimine toetas siin solisti poeetiliselt ja läbitunnetatult, finaali aktiivses põhikarakteris oodanuks tšellolt ja kontrabassilt mõnevõrra aktiivsemaid strihhe ning pisut teravamalt välja toodud detachesid.
Händeli Concerto grosso F-duur op. 6 nr. 2 HWV 320 kõlas kontserti alustanud concerto grossoga võrreldes märksa huvitavamalt: juba avaosas panid kuulama nii solistidegrupi ühtlased legatod kui väljapeetud maneeris portatod. Järgnev Allegro on Händelil kirjutatud justkui itaalia maneeris ning esituseski oli itaaliapärast lennukust ja hoogu, samas ka sundimatut mänglevust ja kergust. Just need jooned imponeerisid teadupärast ka Bachile, kes oma instrumentaalkontsertides lähtus suuresti itaalia maneerist (in gusto italiano, nagu ta ise kirjutas).
Publikut oli Tallinna Kammerorkestri kontserdil rohkesti – saalitäis kuulajaid näitas, et Kadrioru loss on kujunemas muusikahuviliste meelispaigaks.

Huvitava kavaga kontsert “Uue aja hällilaulud” toimus Nigulistes (8. XI), esinejaiks sopran Katre Kõiva ja organist Kristel Aer. Kõlas postavangardistlik (Cage) ja minimalistlik muusika, kui viimase alla teatud reservatsioonidega lugeda uuslihtsa suuna viljelejad Gorecki ja Pärt. Hällilaulud siiski ei kõlanud, ei uuemast ega vanemast ajast. Küllap arvasid interpreedid, et näiteks Glassi pikad minimalistlikud kordused mõjuvad kuulajale hällitavalt ning selles mõttes võis neil õiguski olla.
Kontserti alustas organist üksi, Arvo Pärdi “Pari intervallo” aeglaselt voolav rahulik lineaarsus mõjus sissejuhatuseks romaani kiriku portaalina, nagu romaani ajastu polüfoonia, millest Pärt on teadupärast vaimset tuge saanud. Minimalismiklassiku Philip Glassi (1937) “Õhtulaulu” rahustavad kordused orelil ning laulja samuti korduvad tõusvad vokaalsed käigud lõid teatud ajatuse illusiooni – nagu helide lõputu ringkäik, kadumine ja taastulemine. Kõiva esitas seda sanskriti keeles, sest “Õhtulaul” pärineb Glassi ooperist “Satyagraha” (1980), mis räägib Mahatma Gandhi elust ning tekst on sanskritikeelsest “Bhagavâdgitast”. Glassilt oli üks orelilugu veel – “Dance IV” harmooniajärgnevusi kuulates võis aimata, et suure tõenäosusega inspireeris Glassi seda kirjutama 1970. aastate progressive rock, mõtteline side Rick Wakemani tolle ajastu orelikäsitlusega on siin tuntav. Järgnev Meredith Monki (1943) “Lonely Spirit” ooperist “Atlas” polnud helikeelelt sugugi lihtne ja heakõlaline minimalism à la Glass – harmoonia on keerulisem ja motiivikordused pikemad. Soprani vokaliis mõjus selles helimiljöös kuidagi kummastavalt ning seeläbi tegelikult ka intrigeerivalt.
John Cage’i (1912 – 1992) hilise oreliteose “Souvenir” (1984) puhul ei saa küll rääkida minimalismist, uuslihtsusest aga küll. Kavalehelt loetud väide, nagu oleks tegemist aleatoorilise kompositsiooniga, tundus igatahes küsitav. Kõige silmatorkavamaks jooneks olid siin suured vastandused: ühelt poolt lihtne ühehäälsus ning teisalt tihedad ja võimsad fortissimo-klastrid. Nagu yin ja yang hiina filosoofias (mida Cage zen-budistina muidugi väga hästi tundis). Kontserdi lõpetas Henryk Mikolaj Gorecki (1933) “O Domina nostra” (1982) – pikk ja väga sisendusjõuline teos, kus uuslihtsa helikeelega kaasneb kompositsioonilise mõtte keerukus. Vormiloogika on siin selline, et esimesed kaks vormiosa seisavad teineteisest nagu täiesti eraldi – väga pikale oreli sissejuhatusele järgnev vokaalne faas areneb vaikselt ja hõljuvalt katkematul orelipunktil – ning seejärel äkiline täisjõus kulminatsioon, mis pühalik ja võimas nagu sakraalne apoteoos (poolakate Mustale Madonnale ongi teos pühendatud). Soprani laulmises oli siin religioosset kirglikkust, mis katoliikluses polegi harv nähe (kui mõelda näiteks Bernini skulptuurile “Püha Teresa ekstaas”). Pärast kõrgpunkti kordus taas orelipunkti-episood, kuid teose lõpuosa väljus hoopis mingisse sakraalsesse müstikasse, mis mõjus nagu ilmutus – aeg tundus lihtsalt seisma jäävat.

7. novembril, “Cellissimo” teisel kontserdil, astusid samuti üles kodumaised tšellistid.

Boccherini Sonaat A-duur ja Chopini Sonaat g-moll op. 65 Aare Tammesalu (tšello) ja Lea Leiteni (klaver) esituses valmistas kahjuks mõnetise pettumuse. Kui muusikute hiljutisest ülesastumisest Reval Ensemble’i koosseisus jäi väga positiivne kogemus, siis nende tšellomuusika kullafondi kuuluvate teoste puhul ei suutnud ansamblipartnerid täiel määral realiseerida oma kunstilisi kavatsusi. Mõlemal sonaadil lasus ebakindluse ja närvilisuse pitser, ettevalmistus kontserdiks tundus ebapiisav: sellele viitasid tšellisti vähene ekspressiivsus (eriti Chopini puhul), puudulik poognavalitsemine (Boccherini II osa) ja intonatsiooniapsud. Lea Leiten oli samas oma ülesannete kõrgusel.
Kuigi kontserti nimetati “Sonaadid tšellole ja klaverile”, tuli ettekandele ka väiksemaid vorme. Kontserdi esimeses pooles kõlanud Béla Bartóki Rapsoodia nr.1, mida esitasid Kristjan Saar (tšello) ja Mati Mikalai (klaver), on algselt kirjutatud viiulile ja klaverile ning pühendatud legendaarsele ungari-ameerika viiuldajale József Szigetile. Hiljem tegi helilooja seade tšellole ja klaverile, mille esmaesitajaks oli mitte vähem legendaarne Pablo Casals. Saar ja Mikalai oskasid hästi tabada rapsoodia I osas “Lassú” (“Aeglane”) teose madjarlikku karakterit. Teises osas “Friss” (“Värske”) jäädi veidi kimpu rohkete tempo- ja nüansimuutustega. Muusikud võinuksid teha selgema vahe, kus lõpeb üks ning algab teine mõte, muidu jääb kuulaja ilma paljudest nüanssidest, mis noodis kirjas. Kontserdi esimeses pooles kõlanud teostest tõstaksin veel esile J. Brahmsi Sonaati e-moll tšellole ja klaverile op. 38, eriti selle III osa, mis pulbitses energiast ja ülekeevast jõust. Jätkugu ansamblipartneritel edaspidigi samasugust indu oma kunstilistes otsingutes.


Pealkirja all “Sümbolism ja dekadents” toimus 11. XI kontsert Tallinna raekojas, kavas XIX sajandi lõpu ja XX sajandi prantsuse muusika (Debussy, Ravel, Poulenc, Messiaen), mida rikastas nende kaasmaalaste (Baudelaire, Verlaine, Rimbaud, Apollinaire) luule Andres Otsa esituses.

Debussy Sonaat tšellole ja klaverile Mati Mikalailt (klaver) ja Henry-David Varemalt (tšello) paelus dünaamika ja energilisusega. Sonaat ei ole kergete killast, esitades lühidusele vaatamata interpreetidele kõrgeid nõudmisi nii tehniliselt kui ka koosmängu poolelt. tandemi Varema-Mikalai mäng pakkus tõelise elamuse, andes laitmatult edasi sonaadis sisalduvat mängulisust, irooniat ja tundepuhanguid.
Kontserdi teises pooles kõlanud M. Raveli Sonaat viiulile ja tšellole Aet Ratassepa (viiul) ja Henry-David Varema ettekandes pakkus teistlaadse, ent samuti kõrgel tasemel elamuse. Eriti tõstaksin esile sonaadi I (Allegro) ja II osa (Tres vif) esitust. III osa jäi kahjuks vähemütlevaks – interpreedid peaksid selle aeglase loomuga osa puhul otsima võimalusi, mis vabastaksid muusika staatilisusest, ning püüdma leida kujundeid, mille esiletoomine suurendaks muusika voolavust.
Moonika Sutti (metsosopran) ja Andres Paasi (klaver) läbilõikekava prantsuse laululoomingust oli huvitav. Esitatust avaldasid enim mõju C. Debussy “Meri on veel ilusam kui katedraalid” (tekst Paul Verlaine), “Õhtu harmoonia” Baudelaire’i tekstile ja O. Messiaeni “Kuuldavõetud palve”. Duo andis hästi edasi prantsuse tundemaailma ja sümbolikeelt nii tekstis kui muusikas. Messiaeni lauludes jäi ehk Suttil kohati puudu ekspressiivsusest, mida selle unikaalse ja tõeliselt omanäolise helilooja puhul ei peaks häbenema.
Lõpetuseks kiidusõnad Andres Otsale, kelle sõnaline osa ja ehtprantsuslik välimus lisasid sära kogu kontserdile. Tulevikus võiks sõnalise osa jagada suurematesse plokkidesse, et kumbki pääseks paremini mõjule ega killustaks teist. Raemuusika sarja juht Heili Vaus-Tamm on teinud märkimisväärse töö, temaatiliste polüfunktsionaalsete kontserdisarjade tulek Tallinna muusikaellu on tervitatav.

Vahur Luhtsalu