Kas Don Carlo või Filippo II?
Verdi uuslavastus Estonias
|
Elp on natuurilt Jürnaga võrreldes kammitsetum, kuid selle
korvab täpne mõttetöö. |
Giuseppe Verdi nimi on pooleteise sajandi vältel
kujunenud romantilise ooperi sümboliks. 10. novembril jõudis taas Estonias lavale tema
üks armastatumaid töid Don Carlo. Ooper esietendus 1867. aastal Pariisi Grand
Operas prantsuskeelsena. Milano La Scalas mängiti seda alles 17 aastat hiljem, jaanuaris
1884, kui ooper oli tõlgitud itaalia keelde. Samuti kärbiti Pariisi viievaatuseline
versioon (balletistseeniga III vaatuses nagu tollal Pariisis tavaks) neljaks vaatuseks.
Don Carlot kohtab väga tihti teatriafiidel igal pool maailmas, praegu näiteks
Pariisi Rahvusooperis, Viini Riigiooperis, Helsingis, Stockholmis ja Münchenis, kui
piirduda mõne paiga nimetamisega. Eestis võidakse mäletada Estonia 1940., 1971. ja
1994. aasta lavastust.
XIX sajandi keskpaiku, kuhu jääb ka Don Carlo loomisaeg, tulid jõuliselt moodi
varasemast erinevad muusikalised ja esteetilised tõekspidamised: dramaatilisus ja
võimsus, suured orkestrikoosseisud ning teatrisaalid, samuti kõlajõulisemad pillid.
Muutused ei läinud mööda ka laulukunstist: täiel rinnal lauldud kõrged noodid,
draamast tingitult vajadusel ebavokaalnegi laulmine. (Kaks aastakümmet varem kirjutatud
Macbethi proovide ajal kurtnud Verdi teatri direktorile, et kuulus Tadolini, kellele
oli usaldatud nimiroll, laulab liialt kvaliteetselt. (Tadolini nimelt polnud inetu
ega laulnud õõnsa, lämmatatud ning toore häälega, nagu tahtnuks Verdi.) laulmisel
tõusis esikohale ennem emotsionaalne läbielamine kui varasemast pärit
ekshibitsionistlik virtuoossuse tulevärk. Pigem pidi etendus pakkuma igaühele
võimetekohast tunnetel põhinevat kaasaelamist kui õpetatud reeglistiku filigraanse
järgimise nautimist. Etteheidetele, et tema ooperite libretod on (tihti) banaalsed,
vastanud Verdi, et need ometigi töötavad hästi tema kirjutab massidele ja
nii, et see valmistaks neile rõõmu. Verdi polevat uurinud ka kunagi ühegi kolleegi
partituuri. Tema arvates piisanud talle uuema muusikaga kursisolekuks, kui ta teatrist
läbi astudes seda vahetevahel juhuslikult kuuleb. Emotsionaalse kire, südamlikkuse ja
teatud mõttes laheduse, mis lõunaeurooplastele omane, on Verdi oma heliloomingus
ka saavutanud, hoolimata ooperite sageli ülitraagilisest faabulast. Verdi muusika suunab
need otse kuulaja hinge.
Don Carlo libreto (Josephe Méry ja Camille du Locle), mis põhineb Schilleri
samanimelisel draamal, kuulub ainestikult ja teostuselt pigem tugevate kirjanduslike
aluste hulka. Põhinemine ajaloolistel seikadel umbes aastast 1560, nagu seisab
partituuris, lisab teosele kaalu. Siiski, hoolimata ooperi tiitlist, võiks sisuliseks
peategelaseks pidada hoopis Hispaania kuningat Filippo II-st. Suur maine võim ei ole
paraku inimliku armastuse ja meelerahu garantiiks. Just kuningas Filippo valikud ja
vastutuskoorem on teose teiste tegelastega võrreldes kõige raskemad kanda. Abiellumine
Prantsuse kuninga Henry II tütre Elisabettaga lõpetab küll sõjad Prantsusmaaga, ent
jätab kuninga ilma abikaasa armastusest, kuna too armastab oma kunagist kihlatut, Filippo
poega Don Carlot. Kuningas ei saa lubada endale ka sõprust markii di Posaga, kuna too
toetab Hispaania alluvuses oleva Flandria vabadusvõitlust ja vabameelset ideoloogiat.
Lisaks suurriigi nõrgendamisele tähendaks poolehoid flandrialastele ka vastuhakku
valitsevale katoliiklikule maailmavaatele, mille apologeet on Suurinkvisiitor. Jumalikule,
mitte inimlikule ühendusele tuginevana on viimane kaugelt võimsam isik kui kuningas ise,
seda hoolimata oma raugaeast ja pimedatest silmadest. Ilma Filippo talle enesele ja ka
ümbritsevatele kannatusi toova reaalpoliitikata laguneks aga kõik. Selle kõrval
tundub troonipärija Don Carlo ja Elisabetta perspektiivitu armastustragöödia mööduva
lapsikusena, Rodrigo ja Don Carlo flandrialaste iseolemise toetamine aga noorustuhinliku
idealismina (ehkki Verdi enda sümpaatia kuulub Madalmaale, kuna samas seisus, austerlaste
anneksiooni all, on tema enda kodumaa Itaalia).
Eheda verdiliku vaimu kandja Estonia etenduses on Mati Palm Filippona. Ta on
suutnud harmoonilisse tasakaalu viia lavakuju dramaatilise väljenduse, kandva vokaali ja
tekstiselguse, näiteks vananeva, vastuoludest vaevatud monarhi tragöödiat väljendavas
sisemonoloogilises IV vaatuse aarias Ella giammai mamņ, mida esietendusel hindas
ka publik kestva aplausiga. Palm on sama rolli teinud kahes varasemaski Estonia
lavastuses. Õnnestumises on kindlasti osa süüd ka selles, et Mati Palm oskab
hästi itaalia keelt (milles toimus etendus). Isegi siis, kui publik etenduse keelt
valdavalt ei mõista, on laulja korralik diktsioon väga oluline. Viimistletud foneetika
kannab endas emotsionaalset informatsiooni, mis aitab toimuvat vahendada ka keele suhtes
ignorantsele kuulajale. Palmi vokaal on särav ja kandev ka pianos ega tundu
liigselt tumendatuna nagu mõnikord ooperibassidel kombeks. Mõni veidi detoneeriv lõik
ning rütmiloks on andestav. Heas vokaalses ja mängulises vormis on ka vanameister Teo
Maiste Suurinkvisiitorina (näiteks duett kuningaga Filippo kabinetis), kes suudab
ennast kuulama ja uskuma panna.
See, et helilooja Verdi huviks on olnud jõuliste ja psühholoogiliselt raskete olukordade
kujutamine, ei pea tähendama, et ooperis tuleks need tingimata sõnateatritele
iseloomulikult läbi lavastada lugu on ju muusikasse kirjutatud. Seetõttu on
võimalik muusikaliselt väga heas etenduses lauljatel lihtsalt rampi tulla ja oma partii
esitada, markeerides tegelaste suhet näiteks ainult asukohavaliku või mõne napi
estiga. Et selline lavastus väljenduslikult kannaks, peaks muusikaline esitus olema
filigraanne: üksteisega tempos haakuvad tegelaste repliigid, selgelt ühemõtteliselt
ülesehitatud fraasid, mis on kooskõlas väljendatava mõtte ja loo tervikvormiga. Verdi
muusika jäägituks mõjumiseks peaks kõike juhtima kuum süda. Dirigent Paul Mägi
tugevuseks on loo tahtekindel läbiviimine. Ekspressiivsema väljenduse puhul kippus
siiski orkester takerduma (lugu ise peaks küll enamikule estoonlastest selge olema, kuna
on repertuaaris olnud ennegi).
Osatäitja, keda publik Palmi kõrval soojemalt tervitas, oli külalissolist Asta
Krikčiunaite Elisabetta di Valoisna. Krikciunaite tugevus on tema väga
kaunikõlaline tämber, peaaegu veatu vokaal (ehkki mõnikord loid diktsioon), täpne
fraseerimine (näiteks viimase vaatuse aaria) ning kuningannalik välimus. Paraku seda, et
Elisabetta ja Don Carlo vahel hõõgub armastuse säde, ei suutnud tegelikult uskuda ka
etenduse lõppedes. Probleemid algasid juba kloostriaia pildis, Elisabetta ja Don Carlo
duetis, kus tundeid väljendatakse peaaegu et seljaga teineteise poole, parem polnud ka
hüvastijätt lõppvaatuses. Kui jälgida kehakeelt, siis saaks seda
tõlgendada siiruse puudumisena, isegi kübar Elisabetta peas oli just selle külje peale
viltu, et varjata daami Don Carlo eest. Kohtadest, kus puudus osatäitja reageering
olulisele sündmusele, tuleb meelde veel III vaatuse stseen Filippo kabinetis.
Kuningannale ei lähe väliselt üldse korda, et tema arusaamatul kombel kadunud
ehtelaegas, milles on Don Carlo portree ja mille avastamine reedaks nende salajased
suhted, on Filippo valduses.Või Don Carlo vahistamine II vaatuses. See, et kuningas
käsib relvituks teha troonipärija, omaenda poja, peaks õukonda vapustama ning tekitama
vähemalt hetkeks peataoleku. Võibolla põhjustas mõne arusaamatuse lava kohale
projitseeritud tekstitõlge, juhul kui see polnud laval toimuvaga päris sünkroonne
(korraks tekkis selline kahtlus). Siiski arvan, et lavastaja väike abi suutnuks taolistel
puhkudel pinget paremini säilitada. Ebamäärasest näitlemisest parem on muusikale
keskenduda ja otse saali laulda, näiteks Don Carlo, Rodrigo ja Eboli stseenis pärast
Eboli looriaariat nii tehtigi.
Vello Jürna loodud Don Carlo kujus on vastuolusid. Jürna on võluv ning tal on
loomulikku sarmi. Siiski võib tulemus kannatada, kui muusikaline mõte on hüplev või
väljendatav seisund ebamäärane. Stiili juurde kuuluvad lisanuuksed, ohked ja portamentod
hakkavad segama, kui neil on maneersuse lõhna. Tõsi, Don Carlo ajalooline isik oligi
kummastav (peab märkima, et Verdi ooperi libreto ei järgi küll täht-tähelt ajaloolist
tõde): ooperi aluseks olevate sündmuste ajal alles teismeline, kogelev, küürakas ja
ühte jalga liipav, olnud ta samas tõepoolest Prantsuse kuninga Henry II tütre
Elisabettaga kihlatud. Väidetakse siiski, et ka selle kihluse motiiv oli
välispoliitiline, mitte kirglik armastus.
Korralikult läbi mõeldud ja veenvalt esitatud rollid olid Rauno Elbi Rodrigo ja Riina
Airenne printsess Eboli. Elp on natuurilt Jürnaga võrreldes kammitsetum, kuid
selle korvab täpne mõttetöö; tugev oli näiteks Rodrigo surmastseen sõber Don Carlo
käte vahel. Ka Elbi hääl kõlab täpselt ja säravalt. Tema vokaalidel on siiski
suhteliselt tume kaetud kõla, võib arvata, et see on laulukooliline sihilik taotlus.
Riina Airenne suudab laval emotsionaalselt lahti olla, kaotamata seejuures
muusikalist täpsust (näiteks viienda pildi lõpp Elisabettaga).
Ooperis on mitmed pompoossed ja mõjuvad kooristseenid, näiteks ketserite hukkamispidu IV
pildis. Koori kõlavuse, häälte tasakaalu ja fraseerimisega võib üldiselt rahulgi olla
(koormeister Elmo Tiisvald), siiski on veel pikk maa sinnani, kus suhteliselt
inertse rahvamassina mõjuvate inimeste asemel oleksid erksad, oma suhtumist täpselt,
koordineeritult ja aktiivselt väljendavad tegelased. Ka koorilauljad peaksid suutma omal
initsiatiivil täpselt muusikas laulma hakata, muusikalisi mõtteid eredaks kujundada ja
fraase punktuaalselt koos lõpetada. Olgugi, et see ooperilaval võib halva akustilise
tagasisideme, ebapiisava kontakti tõttu nii dirigendiga kui omavahel üsna raske olla,
olen sääraseid ideaalile lähenevaid Verdi ooperikoore kuulnud näiteks Saksa
ooperiteatrites.
Kokkuvõtvalt, Neeme Kuninga lavastuses on reljeefsemad ja õnnestunumad
võimusuhete liinid (Filippo II Suurinkvisiitor Rodrigo Don Carlo),
ebamäärasem aga armastusega seotu (Elisabetta Don Carlo). On tunda etenduse eelarve
kasinust: Kustav-Agu Püümani kostüümid pärinevad eelmisest, 1994. aasta
etendusest, ka lavakujundus (Anna Kontek Soomest ja Neeme Kuningas ise) on
minimaalne. Teisalt koondub napi kujunduse puhul rohkem tähelepanu lauljaile endile ning
Verdi muusikale.
Allan Vurma
|