Sõnumik

Kuuendat korda anti Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval üle Kultuurkapitali kirjanduspreemiad, mille traditsioon, nagu meenutas Mati Sirkel, ulatub aga üsna ammustesse aegadesse. Mart Velsker teatas, et nende kuue aasta jooksul on preemiaid saanud üle neljakümne autori, ja kuigi preemiasummad moodustavad kirjanduse sihtkapitalist vaid kolm protsenti, on nende autorite loomingu tähendus eesti kirjanduses oluliselt suurem. Kirjanduspreemiate ürii esinaine Sirje Olesk kõneles, kuidas väga erineva kirjanduskogemusega ja -maitsega ürii (Marika Mikli, Aksel Tamm, Mihkel Nummert ja Doris Kareva) konsensuseni jõudis. Et luulepreemia puhul arusaamad siiski liiga harali jäid, otsustati selle asemel anda välja kaks proosapreemiat. Metafüüsilisi, olemuslikke probleeme parabooli vormis lahendava Jaan Kaplinski “Silma” kõrval tõstis Sirje Olesk esile Mari Saadi “Sinikõrguste tuultes” kui hea ja elusa, katartilise romaani, mis eesti rahva lähimineviku peidetud traumasid puudutab, ilma et mõjunuks raske või masendavana. Mihkel Muti “Muti tabloidi” iseloomustas ta kui head, kosutavat, huvitavat ja intrigeerivat raamatut, milles inglise common sense oli ühendatud prantsuse espritga. Ka Jaan Unduski võimsa näitekirjanikudebüüdi “Good-bye, Vienna” elusa, volüümika teksti taga lohises märkimisväärne kultuurislepp.
Luulepreemia puudumine ei tähendanud küll mitte, et luuletajad oleksid tähelepanuta jäänud. Peale Jaan Kaplinski pälvis preemia Ellen Niit – seekord küll lastekirjanduse eest. “Ühel viivul vikervalgel” kõrval aga meenutas Sirje Olesk soojusega ka tema täiskasvanutele mõeldud luulet. Samuti seisis Paul-Eerik Rummo krestomaatilise T. S. Elioti “Ahermaa” tõlke taga nähtamatuna tema eelmisel aastal ilmunud valikkogu, andes aimu kahe luuletaja kõrvutatavast kohast vastava maa kirjanduses. Eesti luule venekeelse antoloogia koostaja Elviira Mihhailova kõrval läks Via Estica preemia luuletajale ning tõlkijale Svetlan Semenenkole, kes oli pea kolmandiku tõlgete autor – oma tuntud headuses.
Üritusele lisas meeleolu Andrus Vaarik, kes kandis ette katkendeid Madis Kõivu loomingust. Kõlama jäi küsimus: “Kas mõni lugu on maailmas üksinda? Igal jutul on teine jutt ka, teine pool…” Nagu Sirje Olesk Tuglase sõnu meenutas, kirjutame ju ikkagi selleks, et meid loetaks – nüüd või hiljem. Ja preemiaväärsed on just need raamatud, mida loetakse nii nüüd kui hiljem – mõnikord küll iga kord erinevat lugu…

9. märtsil toimus Tartus Raekoja platsi äärses Obu galeriis Tallinna ja Tartu noorte kirjanike ettelugemisüritus. Kokku esines seitse inimest pluss viieliikmeline bänd Jubilee. Küllaltki väike galeriiruum oli rahvast pungil täis, üritusel oli vähesele reklaamile vaatamata menu.
Esimesena astus ette TNT mees Jürgen Rooste, kes tõi oma ekspressiivseid värsse samavõrd väljenduslikult ka kuuldavale. Rooste on välja kasvamas oma varasemast rübliklikkusest, tema tekst ja maneerid saavad üha enam “majakovskilikku” ilmet.
Seejärel esinesid kolm meest, kes esitlesid ennast veikomärkadena, ajapikku koorus siiski välja nende tõeline mina – rahvalaulik Contra, ropu moega Aapo Ilves ja mitteropp Veiko Märka. Sai veel kord tõsist kinnitust, et NAKi pärisosa on ikka suuline esitus, nende adekvaatne ilmumiskuju poleks mitte raamat, vaid videokassett.
Järgnes Ivar Sild, kes näitas end seekord õrna lembelüürikuna. Sillast võib vist oodata veel nii mõndagi erinevat sellest, mis ta seni on olnud, teoreetilised piirid, mis ta on endale seadnud, peaks olema üsna avarad, et veel mitmeid luuletajapalgeid luua.
Wimberg esitas kolm ooperiaariat, teemadeks kiisuke, kutsuke ja karu. Mis see nüüd oli, seda ei teagi, aga midagi oli – naljakus, mis kohati segatud piinlikkusõudusega, aga too viimane on ilmselt asjasse sisse programmeeritud. Wimbergis on mingi oluline osa, mis pole senituntule taandatav ja nõuab seetõttu omaette uut tõlgendusvõtit.
Berk Vaher oli ainus Erakkonna esindaja. Ta esitas ühe oma jutu, mis ta enda sõnutsi on veelgi raskemini jälgitav kui tema raamatus ilmunud lood; ja tõesti, seesuguses rahvarohkes ja läpatanud miljöös sai tema sõnakeerukujutava esinemise põhituumaks sõnade müraline sagimine ümber oma tähenduste.
Viimasena esines veel korra NAKi trio, püüdes üksteist sõna otseses mõttes surnuks lugeda ja laulda.
Luuletajate vahel tegi muusikat Jubilee – funk-vungiga akustilised lood, mille sõnum erakordselt lihtne, nt. “Nüüd ma tean, kus see asub. Misasi? Itaalia.” või “Kaja! Kaja.”
Obu galerii galakontsert oli kena tõestus, et luuletajad on kunstitegelaste maine kõrval saavutamas hindamist ka väärt meelelahutajatena. Üritus oli nauditav mitte kirjanduse ettelugemissündmusena, vaid omaette etendusena. Sellised asjad võiksid kunstiliigina laiemalt levida ja edaspidi pälvida põhjalikumaid arvustusi kui see nupuke siin.