Visioonid

“Visioonid II” jätkab kaks aastat tagasi alustatud tekstiilikunsti maine tõstmise aktsiooni. Nii nagu siis, nii ka nüüd ei ole piirdutud vaid oma liikmeskonnaga: uudisloomingut esitama olid kutsutud kõik, kellele pakub huvi tekstiil kui materjal ja kunstiline väljendusvahend.” (2. juuni Sirp)
Kas ei kirjutata neid lauseid pisut järelemõtlematult? Mis tekstiilikunsti mainel viga oli? Eelmine “Visioonid I” oli suurejooneline ja kordaläinud ning pani näituselati korralikule kõrgusele, viimastel aastatel on ka meie maineka Kristjan Raua nimelise kunstipreemia saanud just tekstiilikunstnikud (Katrin Pere, Elna Kaasik), tunnustust on nopitud nii Jaapanist kui ka Euroopast. Maine tõstmise aktsioon – missugune kategooriline sõnaühend, kas pole see pigem propagandaüritus? Kus on kunstinäituse puhul garantii, et tase, maine tingimata tõuseb?

“Visioonid II” – kirev käratsemine või mossitav monoloog
Aga mis ma siin õõnestan veelgi enam augu kaldaid, mille nad ise heauskselt kaevanud on. Ütlen halvad asjad alguses ja otse välja, et positiivses toonis lõpetada.
Võrreldes eelmise “Visioonidega”, jääb näitus igas aspektis alla, nii tööde kandvuselt kui ka esituselt – ilmselt pole kujundaja Tea Tammelaanel tekkinud eksponatuuriga sellist suhet, nagu oleme harjunud kogema tema kujundatud näitustel. 12-liikmeline ürii on olnud ka ülimalt liberaalne ja jätnud näituse koosseisu nende ruumide ja kaasaegsete kujundusprintsiipide jaoks liiga suureks.
Kui samades ruumides äsjalõppenud maalinäitusel laskis Toomas Vint kunstnikel enestel (taas heauskselt) panna oma tööd võrdlusesse iseendaga, siis tuli välja küll vaatajatele väga huvitav näitus ja koos sellega ka kurb tõsiasi, et allajäämine varemtehtule on enamikul ilmne. Praegu sellist võrdlust – nagu öeldakse, puust ja punaseks – pole küll võtta, aga pole vaja vahest asjaomaste mälu palju pingutada, et meenutada Katrin Pere, Erika Pedaku, Annika Künnapi, Tarmo Mäesalu, Ehalill Halliste töid eelmiselt näituselt – alla jäävad. Puuduvad selged dominandid, ei teki toetavat omasarnaste kooslust ega ka intrigeerivat traditsioonide ja uuenduslikkuse dialoogi, kui sellest siin näitusel üldse rääkida saab. On kas kirev käratsemine või siis mossitav monoloog, aktiivne ja keeruline väline ei oma veenvat sisejõudu. Alati on räägitud oludest ja motivatsioonist. Olud jäävad oludeks alati ja nendega saab õigustada ka alati. Motivatsiooniga on lugu teine. Kas sisemine vajadus, enesearendus, idée fixe, tellimus või nagu siin, maine tõstmise aktsioon? Või…?
Praegu tundub nii: ühtedele oli see lihtsalt kohustus näitusest osa võtta, teistel mingi nipi katsetamine, kolmas tuli välja osaga personaalnäitusest, neljandal on juhtumisi olnud õnne teha üks tellimustöö. Lühidalt – näituse kuraator on olnud Elu Ise. Visioonidest on saanud peegeldused, kahjuks põhiliselt olude peegeldused. On ka niisugune tegur nagu aeg – see rõõm kolmest nullist, nagu ütleb populaarne telemees, mis tuli kätte 1. jaanuaril ja mida näitusel küll ei hooma. Miks aastal 2000 on tehtud selline töö? Muidugi on olemas kunstnikke, kelle looming on nagu klaaspärlimäng, pidev peenenemine, nüansside otsimine, neid ümbritsev melu suurt ei puuduta ja müts maha niisuguse kindlameelsuse ees teenida ilu ja head maitset, mis paljude arusaamas tuleks maha salata, kui tahad, et tööle lisanduks kunsti mõõde. Kahju, ilu pidi päästma maailma – seega oleks tegemist isegi missiooniga.
Muidugi on missioon ka seesama näitusetegevus, sest pole midagi lihtsamat kui lasta end longu, ära lõpetada ja aastate möödudes sügavalt kahetseda. Seda enam, et alati on neid, kellel just nüüd ja praegu on õnnestunud etteaste meeldejäävalt huvitavate töödega, millele ei saa ei ajas ega teostuses midagi ette heita. Toon vähemalt mõned subjektiivsed positiivsed näited. Krista Leesi pabervaip “Rüiu” ja koostöös Ruth Huimerinnaga valminud “Lendab ja võlub”, Piret Valgu “Tundmatud”, Merike Roodla trükikangad, Eelike Virve “Aeg antud”, Aune Taamali “Genesis”. Ja kui tohin nii öelda, siis näiteks Ilme-Anu Neemre on teinud ehk oma parima töö “Meie maised kestad” sellises uskumatus tehnikas nagu niplis ja kaua näitustelt eemal olnud Tiiu Lauri “Käsikiri” I ja II on tema loomingu uus sõna, Peeter Kuutma on muutnud koloriiti ja pruunides toonides põimevaip on kummastavalt metafüüsiline, samuti jääb meelde väga vahetult mõjuv vanameister Helga Allingu linasele tikitud töö “Mure”. Küllap on neid veelgi, kui need õiges kohas õiges valgustuses üles riputada.

Ülle Raadik uues ajas, uutes töödes
Lõpetan eelmise aastatuhande, kasutades kokkuvõtva märksõnana Ülle Raadiku töö pealkirjaga sellelt näituselt: “Mälestused” 1998, traageldus, sünteetiline, vill.
Et minna korrus allapoole, Kunstihoone galeriisse, kus on väljas sama autori, Ülle Raadiku näitus “Kuigivõrd kihitsi”. Uues ajas, uutes töödes. Marli, see rõve sidemematerjal, on kaunis, kerge, võrgutav. Minimalistlik must joon või pind annab kihitsi loendamatuid võimalusi nii ülespanekust kui ka vaatenurgast lähtudes. Must joonis koos värvilise taustaga või vastupidi, kuidas vaadata – taas uued meeleolud. Kolmanda võttena lisandub fototrükk – jälle ilus kaasaegne võte. Siit saaks muidugi arendada teemat dokumentaalsusest, sotsiaalsusest, inimsuhetest, kuid mind köidab eeskätt tööde esteetika. Ei must joon, sulatatud värvipind ega fototrükk pole uudis ega tema leiutis, kuid nende kasutamisega koos on tekitatud midagi uut. Panus on tehtud läbipaistvusele, selgele ideele, valguse juurdetoomisele, ruumile töö ümber. Mida kahjuks jääb all salongis väheseks. Selle näitusega tasuks proovida suuremaid ruume, intrigeerivamaid interjööre. See tõstaks tekstiilikunsti mainet.