Academia Non Grata (ANG) näol on meil tegemist vaieldamatult väga omanäolise õppeasutusega. Esimeste diplomandide lõpetamine aastal 2000 koolis, mis on asutatud aastal 1998, osutus võimalikuks tänu asjaolule, et osa õpilasi tuli üle Sütevaka Humanitaargümnaasiumis likvideeritud kunstiosakonnast. ANG jätkab viimases alustatud õppemetoodikat ja paljuski ka programme.
ANG õppekavad sisaldavad tavapäraste punktide nagu mitmesuguste tehniliste oskuste ja traditsiooniliste üldteadmiste omandamine kõrval ka muud: leida enesele isikupärane ja veenev väljund, määratleda oma osa ümbritsevates protsessides, kontsentreerumine olulisele, tutvustada kaasaja maailmavaateid, kunst kui elustiil, kunstniku eetika. See kõik tähendab, et ANG haridus ei ole üksnes rakenduslik, selle kooli läbimine eeldab isiksuse igakülgset arengut, ümbritseva mõtestamist ja sellesse kriitilist suhtumist, võimet oma ideed algusest lõpuni teoks teha.
Kompleksne õppemetoodika toimib ANGs ka iga teise ürituse, projekti puhul, erinedes seega traditsioonilisest õppemetoodikast, kus õpilane püüab õpetatavale keskenduda ainult tunnis, pärast selle lõppu aga unustab kõik või keskendub sootuks millelegi muule. ANG sünteesiv metoodika on kahtlemata efektiivsem. Peab muidugi möönma, et kui kunstiõppele on see lihtsamini aplikeeritav, siis samalaadse õppesüsteemi rakendamine vähem kujundlikkust võimaldavate ja vaimsust eeldavate erialade puhul oleks raskem.
Kooliga seotud tegevused on tõlgendatavad nii, nagu tõlgendatakse kunstiteost, st. eelistatakse kujundlikke tegevusi formaalsetele. Ka diplomeid ei antud kätte mitte pidulikul aktusel, formaalselt, vaid mererannas riietumiskabiinis, kujundlikult, kuna seesugune protseduur toetas tähenduslikult ANG üldist suunitlust. Diplomite kätteandmisel on oluline asja sisu, antud juhtumil nö. initsiatsiooniriituse lõpulejõudmine, mis on intiimne protseduur ja viidi seetõttu läbi kabiinis kui intiimses keskkonnas.
Dolores Palusoo töö koosnes performanceitest “Roosa”, “Sinine”, “Punane” ja “Must”, mida esitati kolmel päeval Lepa äri kõrval spordiplatsil ja ANG majas nimetustega. Nimedes peegelduv ei ole tõlgendatav mitte niivõrd värvisümboolikaga, kuivõrd esteetiliselt kooshoidva elemendina, et ühtlustada toimuva mitmekesisust. Kui loetleda performanceite komponente: tuli, keha määrimine ja puhtakspesemine, kiikumine, musitseerimine, kell kui aja sümbol, küünlad, siis võiks arvata, et tegu on klišeedega. Palusoo tõi sisse aga tugevalt eneseiroonilise nihke, mis oli nagu omamoodi manifestatsioon selle kohta, et autor teab kõike performanceist, aga saab aru, et sellest ei piisa ja et iga töö mõjuvuse ainus garantii on isiklik läbielamine.
Ena Kõrv esitas diplomitööks tervikliku projekti, mis koosnes maalinäitusest Endla teatri palmisaalis, videost ja taas performanceist. Kolm komponenti põimusid omavahel ja moodustasid eri kombinatsioonides erineva tähendusega tekste. Läbivaks oli lendamisihaluse motiiv, mida autor andis edasi linnu kujundi kaudu. Modellina kasutas ta iseennast. Keerukas süsteem, kus kehatrükitehnikas maalide edasiarendusena sündis video, mis omakorda oli taustaks performanceile ja mille ülesfilmimisel sündis uus video, kompenseeris kujundistiku üheplaanilisust ning andis vaatajale ohtralt võimalusi mõtete tekkimiseks, mis on kahtlemata kunsti üks põhieesmärke.
Taje Trossi töö sisaldas samuti kolme komponenti, mis olid omavahel nõrgemalt seotud, kuid avasid see-eest diplomandi võimed mitmeplaanilisemalt. Kõige materiaalsem objekt sellest oli monokroomne nelikmaal, millest oli moodustatud valgusobjekt. See oli keskne telg ja ühtlasi ainus valgusallikas “Naiste näitusel”, mida Taje Tross kureeris koos Margit Joonasega ja mis toimus Pärnu uue kunsti muuseumi suures saalis. Antud projekt oli katse koondada kokku jõulisem osa ANG naiste loomingust, mis ühisnäitustel võib muidu varju jääda või näidatava rohkuses ära kaduda. Näitusel valitsev pime-tume, monumentaalne ja jõuline üldpilt haakus üsna hästi selliste naisele omistatud mütoloogiliste omadustega nagu salapära, ürgne jõud jne. Lisaks diplomandi objektile näidati kahest projektorist seinale ja lakke ANG naiste performancei-loomingu paremikku, samuti toimus 48 tunni vältel, mis näitus lahti oli, performance, kus kolm naist, Taje Tross nende seas, viibisid vaikides vabalt valitud tegevuses ning poosis väikses vitriinis. Sellised publikule muljet avaldavad ja asjaosalistele kordumatu kogemuse pakkuvad aktsioonid pole enamikule professionaalsetest kunstnikest jõukohased, kuuluvad aga lahutamatu osana ANG igapäevase õppetöö ja ettevõtmiste hulka.