Simulatiivne Eesti city Veneetsiasse,
eestlased esmakordselt Veneetsia arhitektuuribiennaalil

kunst1.jpg (24249 bytes)

Mare Tralla. Muinasjutt. 1999. Plasy metameedia keskus.

Vaadeldav installatsioon ei ole tegelik Eesti ega ka mitte Tallinn, vaid oletus. Eesti paviljonis esitatud Simulacrum City on samavõrra loonud meie suhtumine ja seega meie eetilised hoiakud, kui see eksisteerib ja on ehitatud Läänemere kaldal. Eestil, nagu paljudel väikeriikidel, on võluv omadus saada müüdiks: võtta meie kujutluse nägu.
Eesti ekspositsioonil Veneetsias on Eesti nimel kõnelemisel tõenäoliselt suurem autoriteet kui näiteks brittidel iial võiks olla Suurbritanniast kõneldes.

Harry Charrington

Täna avatakse kaks olulist, vägagi vastandlikku, kuid samas teineteist täiendavat arhitektuurinäitust. Üks Tallinnas, teine Veneetsias. Rotermanni soolalao arhitektuurimuuseumi korrus toob vaatajani fragmente, stiilseid, iseloomulikke detaile Tallinna vanalinnast, et äratada ellu igas fragmendis peituv tervik ning luua peidetud reaalsest tervikust metatervik. Rotermanni soolalaos on kuraatori/installaatori/arhitekti (taas)loomise õigused võtnud endale Jüri Kuuskemaa. Pikaajalise rahvusvahelise näitusetraditsiooniga Giardini di Castello ühes keskses, 1932. aastal itaalia arhitekti Benno del Giudice projekteeritud Poola paviljonis on aga Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti väljapanek. Seal on antud dirigeerimisõigused kunstiteadlane Anders Härmile ja arhitekt Tarmo Maistele. Rotermanni soolalaos näeme maitsekaid, valitud, ajalooliselt õigustatud detaile Eesti ühest terviklikumast linnakeskkonnast, Tallinna vanalinnast, lõpetatud, õigemini aastakümneid külmutatud projektist. Veneetsias on väljas Eesti praegune kaootiline linnakeskkond, mis on täis “linnalikkuse tähistajaid”, aga kus “tähistatavad on justkui puudu”, mis sarnaneb “teatrile omase tingliku ruumiga”, kus “vaataja korraga usub ja ei usu, mida ta näeb”, mis on “simulatsiooni simulatsioon”, “katkestuste kultuuri” fenomen, liikumises ja arengus, mis on lõpetamata projekt.

Anders Härm, kuidas sattusid sina, noor, äsja kunstiakadeemia lõpetanud kunstiteadlane, esindusekspositsiooni üheks väljatöötajaks? Arhitektuur pole ju siiani kuulunud sinu huviorbiiti?
Ausalt öeldes algas see sellest, et meile, arhitekt Tarmo Maistele ja mulle, lihtsalt pakkus naudingut mõelda linnast. Meil puudusid pragmaatilised kaalutlused, me ei mõelnud üldse konkursi võitmise peale. Seda enam väärib tähelepanu, et meie mõttetegevus pakkus midagi ka komisjoniliikmetele.
Kontseptsiooni autorid oleme küll kahekesi, kuid projekt valmis meeskonna tööna. Meie tiim koosneb mitmete valdkondade esindajatest. Seal on Jaak Kilmi, Andres Maimik filmivallast, Vonsuck alias Taavi Laatsit, kelle originaalmuusika on linnast inspireeritud, Arne Maasik, arhitekt ja fotograaf, kes on teinud kogu ekspositsiooni pildid ja disainer Jaanus Tamme.
Kuidas tulite mõttele haarata sellesse projekti filmimehed Jaak Kilmi ja Andres Maimik? Linn, linnakeskkond on ju meid igapäevaselt ümbritsev nähtus, mille puhul on igaühel oma kogemus. Linnast rääkides ole mingit vajadust keskenduda väga spetsiifiliselt arhitektuurile. Mida rohkem intelligentseid inimesi linnast mõtleb, seda täiuslikum tulemus on võimalik ka saavutada. Linn on ju suuremal või vähemal määral huvitanud kõiki, kes sellesse keskkonda on elama sattunud. Meiegi võtsime arvesse sotsioloogide, semiootikute, linnapsühholoogide jt. uurimusi.
Veneetsia on üle mõistuse kallis linn ning monopoliseerinud kõik sealse rahvusvahelise näitusetegevusega seotud teenused. Arhitektuuribiennaalil oma ekspositsiooniga väljatulek nõudis Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitalilt suuri summasid. Kas Veneetsia arhitektuuribiennaalil on oluline osaleda?
Eks samamoodi, miks on tähtis ennast näidata EXPO-l või kusagil mujal rahvusvahelisel foorumil. See on ju ikkagi riigi esitlemine. Samas oleme üritanud antud väljapaneku esitada nii-öelda nihilistlikul kujul: anda esitatule kontseptuaalne vaatenurk ja osutada sellele, mis suunas areng, eelkõige Tallinna näite najal, on toimunud. Me ei pretendeeri täiuslikkusele, ideaalile või kõikehõlmavusele. See on tuletis Lääne teooriatest rakendatuna Eesti kontekstis. Sekundaarses kultuuris muutub iga teooria teistsuguseks, esineb nihestatud kujul. See nihestus, näiteks Jean Baudrillard’i simulatsiooniteooria ja Eesti reaalse arhitektuurikeskkonna nihestus, on meie ekspositsiooni põhilähtepunkt.
Kas Eesti väljapaneku päralt on kogu Poola paviljon? Mida teevad poolakad?
Terve paviljon, sest poolakad ei osale, kuna nad ilmselt arvasid, et neil puudub selleks sobiv idee ning seda kattev materjal. Algselt nad pidid näitama ühe linnaga tegeleva kunstniku loomingut. See aga langes ära ja siis nad pakkusid seda paviljoni Eestile, Lätile ja Leedule. Kuid Läti ja Leedu otsustasid kõrvale jääda ja nii saimegi kogu Poola paviljoni endale.
Kas oskad iseloomustada ka mõne teise maa projekti?
Need projektid, mis seekord esitati Veneetsia biennaalile, olid tõesti väga erinevad. Ma ei tea küll, kui palju neist realiseeritakse, kuid mullu oktoobris, kui rahvuspaviljonide kuraatorid kogunesid Veneetsiasse oma ideid tutvustama, oli pilt vägagi kirju. Seal oli riikliku esindusfunktsiooniga arhitektide personaalnäitusi, grupinäitusi ja ka ideenäitusi. Interpretatsiooniskaala oli äärmiselt lai.

Vestelnud Reet Varblane


Seven Lapmps of SimCity, tegevusstrateegia:
1. Simulacrum City lähtub pigem keskkonnamuljest kui konkreetsetest arhitektuuriobjektidest, kuid üritab rõhutada ka arhitektuuriobjektide kvaliteeti, unustamata näidata kummastavaid keskkondi, milles nad paiknevad ning mida loovad.
2. Simulacrum City, mis koosneb videost, fotodest, originaalmuusikast ja ruumiinstallatsioonist, visualiseerib ihaldatavat suurlinnamiljööd ja elukeskkonda, monteerides selle kollaaina reaalsetest objektidest ning ihadest, kirgedest ja fantaasiatest.
3. Simulacrum City on irooniline ja küüniline, ta vaatleb ning sekkub ega ürita midagi paika panna, lahendada, muuta ega hävitada.
4. Simulacrum City on pühalik ja pateetiline, heites armastavaid pilke kõigele, millega kokku puutub, eriti urbanismile.
5. Simulacrum City inkorporeerib endasse reklaamistrateegiaid, ta on vastuoluline, imagoloogiline, teatraalne ja antiteaduslik arhitektuurne disko.
6. Simulacrum City ei vaatle linna urbanistlike subkultuuride kaudu, vaid ameerikaliku tuumikperekonna ja keha närvisüsteemi kaudu.
7. Simulacrum City on ise simulatsioon, tema rajad on hämarad ja ettearvamatud.