Kirjandus kui mood

Arkadi ja Boriss Strugatski, Inetud luiged. Tõlkinud Kalle Käsper. Varrak.

Isaac Asimov, Asumi äär. Tõlkinud Martin Varik. Eesti Raamat.

Tihti tundub, nagu oleks eesti moodsa kirjanduse suurim vaev eesrindlikkuse ehk aegsuse säilitamine, seda nii proosas, luules kui ka publitsistikas. Ühest küljest kannabki see püüe endas moodsuse meelsust, teisest küljest aga lubab ja isegi kannustab sellist loomingut, mille sisu sageli kõigest sekundeerib vormile, õigemini kirjeldatavale, muutes meie kirjandusruumi järjest rohkem kahanevaks, mitte avarduvaks.
See nähtus ei ole omane ainuüksi meile, sama kehtib kõikjal maailmas, ehkki mastaape arvestades suuremate reservatsioonidega. Tänapäeva globaal-trendiraamatutest jäävad üha enam silma need, mis kipuvad õpetama elus hakkamasaamist – igaüks muidugi ise vaatenurgast –, kirjeldades näiteks globaal-inimeste huvitavat elu (täna Pariisis, homme New Yorgis) või jutustades nooruslikult lõbusaid lugusid vägiainete hankimise ja pruukimise kohta. Sellesisulise kirjanduse taga on laiema ringi soov lugeda seda, milles elatakse. Nendest näiliselt realistlikest raamatutest on aga välja jäetud suurem osa igavusest, labasusest ja rumalusest, millega tegelikult iga päev kokku puututakse. On ka kitsam “lai” lugejate ring, kes soovib lugemise kaudu põgeneda sellest, milles ta elab (sellisele lugejaskonnale on mõeldud muu hulgas fantasy-raamatud).
Mõlemas näites seostub kirjanduse tekkimine otseselt hetkega, õigemini sellega, milline on parasjagu valitsev elu- ja kirjanduskonjunktuur.
***
Eelnenu on kommentaar, millega tahaksin avaldada tunnustust kahele eesti keeles ilmunud raamatule. Nii vendade Strugatskite “Inetud luiged” kui ka Isaac Asimovi “Asumi äär” on vabad igavast võltsrealismist (ehk “täiskasvanud inimeste tõsisest seebiooperlusest”) ning suudavad rääkida inimsuhetest ja -tunnetest, isegi poliitikast tõsiseltvõetava filosoofiaga, mis oma olemuses jõuab palju kaugemale ulmekirjanduse harjumuspärasest sündmustikust. Tegu on kahe väga inimliku raamatuga.
1967. aastal lõpetatud “Inetud luiged”, mis kuulus NSV Liidus poliitiliselt ebasoovitava kirjanduse hulka, on kummaline intellektuaalne nägemus tulevikku suunatud maailmast. Strugatskitele omaselt rohkete dialoogidega vürtsitatud teos eeldab lugejalt teatavat läbinägelikkust, kuid ei ole sugugi pingutav. Selle raamatu ajatu ja kohatu maailm, mida peategelasena jälgib vananev dissidendist kirjanik, pakub eestlasele üsna äratuntavaid minevikuassotsiatsioone, kuid on kerge vaevaga taandatav ka tänapäevale.
Asimovi Asumi-triloogiat jätkav, kuid sellest kirjanduslikult sõltumatu “Asumi äär”, mille sündmustik ei tunnista Universumis ruumilisi piire, jääb oma sisult inimkonnakeskseks ja on lihtsaminigi loetav kui “Inetud luiged”. “Asumi ääre” ühel teljel on leidlikud poliitilised intriigid, millele vastandub inimlikkus, soov näha maailma ühe ja jätkuvana.
Mis siis ühendab neid kahte teost, mis on kirjutatud eri aegadel, eri maailmaosades ja teineteisele vastandunud poliitilistes reaalsustes?
Esiteks vahest see, et kumbki raamat ei puuduta oma aja olmet ega poliitilist või majandusolukorda, vaid mõlemad suudavad sujuvalt transponeeruda ka näiteks meie olevikku. Nii Asimov kui ka Strugatskid on oma ajast näinud moodsa inimelu essentsi ja suutnud seda moeväliselt edasi anda, kasutades fantastikat üksnes vahendina, mitte eesmärgina omaette.
Teiseks on mõlemas raamatus samasugune probleemiasetus – tulevik – ja helge lõpplahendus (Asimovil lausa peatüki pealkirjana: “Lahendus”). See teeb mõlemad jällegi suhteliselt moeväliseks – praegune ilukirjandusmood ei paista väga armastavat helgeid lõppe ega tõsist arutlust tuleviku üle. Tundub, nagu kardaks inimkond praegu oma tulevikku rohkem kui mõnekümne aasta eest, külma sõja ajastul.
Nii mõnigi tänane trenditeadlik kirjandusinimene ilmselt ei suudaks mööda vaadata nendes raamatutes kasutatud kontekstist ja sündmustikust ning peaks neid sel põhjusel ühtviisi iganditeks, mida võib käsitleda vaid lülina kirjandusajaloo perifeerses, ajaviitekirjanduse harus. Mina sellega ei nõustuks.
Paljud “meie kaasaja klassika” teosed, mida valitsevad lühiajaline trend, kirjanduspoliitiline diskursus ja isegi reklaam sensatsionalismi kujul, ei saa oma “best before’i” poolest võistelda nendega, mis suudavad jõuda lugeja hinge oma siirusega ja muuta ta mõtlevamaks, ehk isegi paremaks inimeseks. Sellise kirjanduse puhul ei saa olla määrav autori käsitluslaadi keerukus ega tema moeteadlikkus.
Kõnealust kahte teost ei saa võtta moe osana – meie jaoks retrona – sellepärastki, et need ei ole veel sündmustest maha jäänud. Ka nende nimetamine alternatiivkirjanduseks ei ole vist kõige sobilikum, sest mulle näib fantastika olevat filosoofia väljendusvahendina võimalusterikkam kui argikirjandus ning lihtsam, arusaadavam ja inimväärsem kui kuiv teaduslik loogika.
Kitsamas mõttes on väga suur osa kirjandusteoseid loodud “oma aja seest”, oma ajakaaslastele ja oma aja väärtushinnangute põhjal. Selles suhtes on moe või moodide esinemine kirjanduses mõistetav ja loomulik, ehkki suunad ei pruugi vahelduda iga kevade ja sügisega nagu päris-moeilmas. Samas tekib kirjanduse “moestumisel” alati teatav eliit, kes oma tegevuse ja avaldustega tegelikult määrab kirjanduse arengusuunad ja sillutab teed peavoolule, mis, ehkki armastades enda loodut avangardseks nimetada, tegelikult takistab võimalike uudsete suundade esilekerkimist, püüdes haarata n.-ö. kirjanduslikku monopoli.
Laiemas mõttes ei tohiks kirjanduse väärtustamisel olla suurt pistmist ajastu ega ka sellega, mis ajaga kaasas käib. Kirjanduse ajaline aspekt on küll vähemal või rohkemal määral paratamatu, kuid ei saa olla aluseks kirjutatu väärtustamisel. Teoste hindamisel laialt levinud kahevalentsus (hea raamat on kas moodne või siis klassika) kui kirjutamata seadus annab sellest küljest vaadatuna tunnistust ainult trenditegijate kanapimedusest.
Fantastika ei ole kunagi olnud liiga elitaarne, et oma positsioonist pimestuda või seda kiivalt kaitsta, ega liiga piiratud keskendumaks kirjanduslikule moeloomingule ühe või teise ajastu rangetes raamides. Samuti ei ole fantastika kunagi liiga oluliseks pidanud riike, rahvusi, konkreetseid poliitilisi vaateid, kuritegevust, demokraatiat, holokausti, seksuaalset ahistamist või muid tänapäeval ebahuvitavaks leierdatud teemasid (mida võikski kokku võtta mõistega “ajastu ahistavad asjad”). Ulmekirjandus ei ole selles suhtes mitte ainult piire ületav, vaid piirideta ¯anr. Ja sellepärast on rõõmustav, et need kaks raamatut on ilmunud ka eesti kirjandusruumis. Neid lugedes tuleb mulle jälle meelde, et meie maailm globaliseerub vales suunas.

ANDRES AULE