Osalised
Tartu näitus haarab sajandi lõputosina Pallast, püüab tabada selle paleti kirkust ja kirevust pääle kunstiühingu Pallas taasasutamist 1988. aastal. Valik on piiratud kunstiühingu liikmeskonda kuulunud ja kuuluvate, otsest pallaslikku kooli saanud kunstnikega. See on tuntud ja tundmatute suuruste, elavate ja surnud kunstnike kohtumine oma loomingu kaudu. Eriti teeb rõõmu Saksa okupatsiooni ajal Pallases alustanud Heljulaine Zaurami ja Bruno Sõmeri värskendav tulek ühisesse kunstiruumi. Esimest korda on kõrvu vanade meistritega Konrad Mäe ateljee koolitusega noored maalijad. Õpetajad ja õpilased. Aga sellesse konteksti on võetud ka sundpagenduses elanud pallaslasi, kes on kunstiühinguga liitunud: Eduard Rüga Ameerikast, Olev Mikiver Rootsist, Lydia Nordentoft Lavrov Taanist. Mõned lõiked säälsetest arengutest siinsele taustale projitseerituna. Selline koosseis pole kunagi varem samal näitusel olnud. Ligi kaks kolmandikku eksponeeritud teostest on loodud viimasel kümnendil, neljandik kahel viimasel aastal. Auliikmetelt on esitatud ka varasemaid, s. o. enne 1988. aastat valminud töid nende hilisloomingust. Tooni annavad võluv elujõud ja virgutav järjepidevus. See kohtumine ei jäänud ainult piltidesse: ka näituse avamine kujunes tähelepanuväärt ja meeldejäävaks sündmuseks, kus said kokku eri põlvkondade pallaslased ja nende loomingu austajad Tartust, Tallinnast, Pärnust ja Haapsalust.

Intriig. Sündmustik. Puänt
Ulmemehelt Robert A. Heinleinilt laenatud näituse pealkiri viitab ringlemisele ümber telje, mis pole üheselt defineeritav. Tema kirjutatud õevane lugu “Enese ees ja järel” on nii köitev kui kõhe. Enesega kohtumise kogemus, äratundmine. On nähtusi ja seisundeid kunstis, millest ei saa üle ega ümber, mis sünnivad uuesti, aga teisel tasandil. Mis korduvad, aga teisiti. Eesti kunstis on see nii Pallasega. Nagu tagasipöördumine allikale.
Pallast on järjepannu küll laiba elustamiseks, küll surnud projektiks arvatud. Mõistagi intrigeerib see tundma õppima tema elusust. Mis on asja üks külg. Teisalt ei asenda kunsti metatasand selle nägemist. Täisverd keeleline kultuur sisaldab nii kunsti algelist enesepaljastust, mis on praegu eriti vohamas, kui ka heietust, kirjeldust, analüüsi ja mõtestust. Aga ei saa ennast petta, nagu oleks sel kõigel pikemaajalist väärtust kunsti nägemata. Alles nägemine häälestab teadvuses olnu ja oleva. Muidugi ei suuda mitte kolme nädalatki kestev näitus asendada püsiekspositsiooni. Meie kultuuri enesehävituslik tants ümber Eesti Kunstimuuseumi on igatahes teravdanud sellest arusaamist. Ainus püsiekspositsioon Kivisilla galeriis Tartus ei saa parimagi tahtmise juures tappa kõiki kärbseid ühe hoobiga. Praegunegi väljapanek sääl ei rahulda, ikka on see kuidagi kartlik, häbenev ja lünklik Pallase- ja Tartu-keskse kunsti osas. Tahaks kord näha hoopis iseseisvamat ja jõulisemat lähenemast. Kus seda siis veel peaks tehtama, kui mitte Tartus?
Lõviosa Pallase näitusel eksponeeritud 117 taiesest on pärit ligi 30 erakogust. Neljandik on mujalt, sh. olulisemad Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Kunstimuuseumi ja Kunstiühingu Pallas kogud. Enamikul kunstnikest on väljas kolm kuni kuus tööd. Autoriti on tahetud näidata tuntud ja tundmatuid tahke, mis avardaksid varjamatult koolkondlikku üldpilti. Teljekolmnurga moodustavad Eduard Rüga, Johannes Uiga ja Valdur Ohakas. Rüga mitmevärvilise graafika kõrvale õnnestus Ameerikast saada mõned tema lausa filosoofiliselt küllastatud, julge ja ometi elegantselt koospüsiva värviloomega maalid. Uiga puhul on esitatud säravaid koloriidiotsinguid nii maastikus kui ka vaikelus ja aktimaalis, et eksitada tavaettekujutust tema loomingust. Ohaka mustjas värvigammas ja kujundiloomes pääsevad lahti valitud toonid. Kolmnurka hakkavad eri suundades oluliselt laiendama Valve Janov, Alfred Kongo, Lüüdia Vallimäe-Mark, Kaja Kärner ja Olev Mikiver. Imponeerivad sürreaalsed hoovused lähtuvad eelkõige Lüüdia Vallimäe-Margilt ja Heljulaine Zauramilt.
Noortest on tugevaim valik kahtlemata Margus Meinartil. Tema erineva astmega maalilistesse üldistustesse ja kujundikesksetesse abstraktsioonidesse on varasemaga võrreldes lisandunud kompositsioonilist veenvust. Talle sekundeerib Maris Tuuling tihedalt liigendatud ja peegeldatud figuurimängudega. Mõju on tema laiema pinnaga pooltoonidel. Katrin Moora seevastu suudab kinnitada mingi erksa värviaktsendiga oma emotsionaalse loodustabamuse. Tuuling jällegi mõistab oma kujutlust mitmeti teisendada. Moora ja ka Tuulingu väljapaneku esindavust on pisut kahandanud nende edukas esinemine Norras selle aasta kevadel, kus suurem osa nende töid ära osteti.
Sebra galeriis eraldi eksponeeritud vanima Eestis elava pallaslase Ann Audova lilled kiirgavad ja näod peegeldavad looduses olevat jumalikku valgust, mida harva oleme küpsed tajuma. Ta on selle valguse kogunud ja talletanud oma maalidesse, nii nagu vaid väga vähesed eesti kunstnikest on suutnud. Olles kord näinud tema pika aja jooksul faktuuri kasvatatud päevalilli, moone, kullerkuppe, sügisjorjeneid ja teisi lilli ei saa enam arvata, et lillemaal on midagi teisejärgulist. 20 teost peamiselt 1980. aastaist on Audova seni mahukaim väljapanek. Jõuline puänt Pallase näitusele. Kinnitus elavale maalikunstile.

Õhustik
Sel ajal, kui avati Pallase näitust, värvisid vastse rakendusliku Tartu Kõrgema Kunstikooli õppurid Raekoja platsil parkettkive. Järgnevatel päevadel üle nendesamade kivide kõndides tekkis küsimus, kas nood noored inimesed ikka märkasid, kui rikkalt erivärviliseks on loodus ise kivid loonud. Ja paljud neist õppureist jõudsid Ann Audova pilte vaatama?
Looduse osa pallaslikus kunstis ei seisne ainult selles, et on olemas Silvia Jõgever või Toomas Tenso või Kalju Nagel või Helga Jõerüüt või Katrin Moora, kes lähevad välja maalima. See on inimese eluks vajalik habras ühendusniit, mis on karastunud kujutluste sünteesis ja mitmekordses vahenduses. Sõõm värsket õhku. Et maalikunst ei unustaks oma alastust, häbi ja naudingut, oma einet roheluses. Kõlab muidugi väga dekadentlikult, isegi banaalselt olukorras, kus avangardseks kiidetud kunst kõlgub nabanööri pidi meedia küljes, minetades oma tegeliku sisemise liikumisvabaduse, muutes oma iseolemise ruumi ohtlikult ahtaks.
Tartu näitus on omal kombel alternatiiv Tallinnas äsja lõppenud Olev Subbi poolt kokku pandud presidendinäitusele. Eesmärkides oleks nagu mõndagi ühist, sisu on ometi küllalt erinev. Mõlemad keskenduvad maali osale ja tähendusele viimase aja eesti kunstis. Tartus on rohkem teoseid ja vähem kunstnikke. Tallinnas on suuremad ruumid ja formaadid. Tartu näitust rahastati väga kitsilt, selle toimumise kaalukeeleks sai Eduard Rüga perekonna toetus. Tallinnas tegi seda presidendi kultuurirahastu. Need on välised asjaolud. Tähenduslik on aga see, et näituste vahel on olemas sidepidaja. Üksainus küll. Aga ta on siiski! See on Lembit Saarts. Ilmselt tundis Subbi end koostajana, tahtes kindla pääle välja minna, viimasel kümnendil väljaspool Tallinna loodu suhtes ebakindlalt. Saartsi kaks tööd olid Tallinna näitusel väikseformaadilisemaid. Samas temaga võrdset puhtmaalilise probleemi püstitust ja lahenduse tihedust oli Tallinnas vähe. Alati ei piisa vaimu- ega vormijõudu, et noid suuri palakaid ära täita. Aga kuulutada kunstihoone näitus lihtsalt igavaks või mõttetuks on ülbus, mille ainsaks eelduseks on kidur huvi maalikunsti vastu. Mõnede rõõmsate äratundmiste seas oli Tallinna näitusel vürtsiks paar üllatustki, kasvõi Lemming Nagla ja Miljard Kilgi sürreaalsed muutumised. Ei Tartu ega Tallinna näitus polnudki mõeldud neile, kes parema meelega näevad kunstisaalides kõike muud pääle kunsti enda. Süvenemine pole ju patt, kui ainult võimalus antakse.