(Algus eelmises Sirbis.)

Püsimise teine õppetund: poliitiliselt ebaküpsed elemendid sotsialismiajal
Meenutagem aega viisteist aastat tagasi – lahedat ja odavat sotsialismiaega, kus keskmine eestlane rügas reaalaja “sotsialistlikus ülesehitustöös”, sättis soodsaks oma suhted komsomoli ja komparteiga, rääkis mis vaja ja mõtles mis mõistis. Ka see oli osasaamine ühest hetkel kasulikust eksitusest. Samal ajal säilitas oma kaalutletud individuaalse sõltumatuse mingi tühine vähemus, kes avalikus süsteemis kandis nimetust “dissidendid”. Kui aeg kätte tuli, sai selline individualist endale nime “mees metsast”, tema seni individualistliku mõõduga kaalutletud hoiak sai hoopis uue üleriikliku ja edasiviiva tähenduse. Ajalugu ei kordu täpselt, aga kuni ajalugu on olemas, seni midagi kordub. Praegused teisitimõtlejad saaksid üht-teist õppida toonastelt.

Vargamäe kui piiblilugu
Eesti Päevaleht (10. jaanuar 2000) tõi ära nelja kõrgelt hinnatud eesti kirjaniku tunnistused sellest, millised eesti raamatud on neid eriti mõjutanud. Kõik – Hando Runnel, Ellen Niit, Ain Kaalep ja Juhan Peegel nimetasid ära “Tõe ja õiguse”. Kõik neli vastajat on pärit eestiaegsest lapsepõlvest ja nad on kogenud ise palju järjepidevat tsaariaegse “Tõe ja õiguse” olustikuga.
Meie tippkirjanikud mõnekümne aasta pärast ei hinda ilmselt “Tõde ja õigust” enam nii üksmeelselt tarkuse esiallikaks, aga mõnedele jääb see tippväärtuseks ka tulevikus. Maaelu jääb tähtsaks vaatamata sellele, et karjasepõlve, heinategu, lõikuseaega või aisakelli jõulureel saavad kogeda vähesed. Maaelu omandab paljude jaoks reaalsuses kauge, aga sisimas lähedaloleva tähenduse, nagu pildid Jeesusest uskliku jaoks.
Ja nagu kirik viljeleb Kristuse legendi, peab maaelu viljelema Maa legendi ning hoidma seda maiselt järjepidevalt alles paljudes seostes. Saades mõneti sakraalse tähenduse, on maaelu sisu ja vorm siiski laiem. Tema sisuks on täiuslik elustiil – võtted ja tarkused töös ning kunstis, suhted inimeste vahel, suhted inimeste ja asjade vahel. Ning kõige uuema komponendina – oma väärtusmaailma huvide esindamine ja kaitsmine teiste ümbritsevate elustiilide seas. Sellist suhtumist tuleb praegu luua, luua vähemuse positsioonilt, nagu kristlus lõi oma kogudust.
Maaelu legend nõuab eriliselt kaalutletud vahekorda muistsete ja modernsete atribuutide ning töövahendite kasutamises. Võib olla nii, et koot, karuäke ja reheahi on olemas, aga neil pole määravat rolli nn. käibe saavutamises (kui üldse sellist mõistet kasutada). Muistsed tööriistad saavad rohkem kultuselise või sümbolilise tähenduse. Võib-olla võetakse nad välja lõikuspühal või mõnel töövõistlusel, või siis mõne erilise töö tarvis – näiteks pikkade tervete õlgede saamiseks käsitöö tarvis. Niisama on maa hinge tundev inimene kaalutlev ja kriitiline modernsete töövahendite kasutamisel. Vaevalt, et ta soostub, näiteks, oma põldudel külvama lennukilt.
Väärtus on kooslus – töövõtted, kogu mitmepalgelise aastatsükli tundmine, taimesortide ja loomatõugude järjepidevus mitte katseklaasis, vaid konkreetses olustikus. Veel tähtsam – elulaad inimruumis: suhe inimese ja inimese, põlvkonna ja põlvkonna, inimese ja võimu vahel, oskus jääda kõigi keeruliste suhete, ahvatluste ja survete korral iseseisvaks.
Suure majanduse varjus on alati olnud varimajandus, alternatiiv, mis on kõrge rentaabluse ja tihti suure käibega, aga üldiselt eetiliselt taunitav. Maapere on olnud ka nagu varjujääv alternatiiv, suure majanduse alumine rinne, mitte niivõrd tootliku kui kultuurilise tähendusega, andes inimesele võimaluse vältida võimude seebitamist ja kummardamist.
Toidu tehnoloogiline tootmine jõudis Eestimaale sotsialismiajal – monokultuurse suurtootmise käes oli suur osa põllumaad, aga kolhoosniku aiamaal ja laudapugerikus säilis palju endisest elulaadist kogu mitmekülgsuses. Hektaril oli koondatud terve Mendelejevi tabel. Ja kuigi leiba, suhkrut, viina sai kolhoosnik-sovhoosnik poest, ostes ka elektrit ja bensiini, ei olnud hobune võõras. Asi olgu, tarvis ärgu tulgu, õpetab vanarahvas. Hobune on just selline asi, mis võiks traditsioonitalus olla. Vana auto, moemööbel, tühjad õllepurgid on uues mõttes asjad, mille väärtus kaob aga kohe, kui nad käibest välja jäävad.
Traditsioonitalu suhtumine varasse ja kinnisvarasse on ilmselt erinev turumajanduslikust. Riiklik vara, kolhoosivara, eraomand ja kõik muud võimalikud vara vormid on eksitused aegade pikas ahelas, milles ei saa jätta märkimata kõige ürgsemat kauakestnud eksitust – kogukonna vara. Meil on see ammu välja juuritud kui igand. Ameerikas, kõigist eksitustest kasulõikamise kiireimal maal, on kogukonna vara põliselanike reservaatides jälle päevapoliitikasse tõusnud. Veel kord tõend, et ühtegi eksitust ei saa kuulutada absoluutseks tõeks ega absoluutseks eksituseks.
Väga oluline on teatud sõltumatuse säilitamine moodsate omandi- ja jaotussuhete taustal. Maainimesele ei tohi suruda peale turumajanduslikku aksioomi, et vara peab olema käibes ja liikuma kasumi maksimeerimise suunas. Niisamuti ei pea kirikuvara tootma kasumit ega kirik otsima oma tegevusele turunišši.
Looduskeskkonna kaitsmiseks on olemas mitmesugused kaitsealad oma õigusliku staatusega – looduskaitsealad, looduspargid, rahvuspargid jne… Elulaadi hoidmiseks on ka mõnel pool kaitsealad – USAs ja Kanadas on sellisteks põliselanike reservaadid. Täiesti põhjendatud on, et üks osa maaelanikest hindab oma elulaadi ja kaitseb seda turumajanduse surve eest nii nagu Ameerika põliselanik. Tema huvides on seadustada oma kestmise ja arengu tee.
Loomulikult ei saa olla täiesti sõltumatu. Aga ka kiidetud Euroopas pole põllumajanduspoliitika lõpuni liberaalne, turumajanduslik. Kompenseeritakse kasumi mõttes kahjulikku tegevust, põllumajandustootmist. See tähendab – lavastatakse turumajandust seal, kus see tegelikult ei toimi. Mis takistab rakendamast kompensatsioone maaelu kui tervikliku eluviisi toetamiseks, miks peab toetuse taotleja esinema monokultuuri viljelemise projektiga? Põhjuseks on turufundamentalistlik mõtlemine.

Miks peaks sallima konservatiivne maa-mõte liberalistlikku mõtet?
Kõigepealt peaks soovima oma oponendile järjepidevust, sest pööre ei saa olla tervistav, kui see toimub lihtsalt murdumisena. Teiseks peab soovima liberalistlikule majandusele õnne kastanite tulest väljatoomisel globaalsest afrikaniseerumisest. Väga selgelt on jälgitav, kuidas lääne tsivilisatsiooni pealetung ei toimu igal pool ühtemoodi, vaid maakeral levib ka näiteks afrikaniseerumine – kirjeldamatu vaesus, AIDS, lokaalsõjad. Eesti asukohta ei saa pidada afrikaniseerumise vastu täiesti immuunsust tagavaks – Peipsi ümbruse laiad soised alad on üsna soodne kasvupind moskiitodele… Üsna selgelt on jälgitav maakera jagunemine üha rikastuvaks valgeks ja üha vaesustuvaks mustaks tsooniks. Maakera peab suunduma säästustsenaariumile. Eestile on väga oluline teha selline muutus läbi laostumata keskkonnas ja sellise võimaluse tagatiseks on raha, mida liberaalne majandus väidetavasti siia toob.

Miks peaks liberalistlik mõte sallima
konservatiivset maa-mõtet?
Liberalistide valduses on praegu maailma majanduse ja poliitika jäme ots. Kas nüüd on lõpuks saabunud tuhandeaastane rahuriik? Olukord on muutlik, teab iga äriinimene. Võitjal on võimalus oma positsioone toestada, aga toestamiskulud kasvavad ühel päeval üle mõistuse kalliks.
Kunagi langeb iga aktsia hind, võib-olla juhtub see varsti. Õnneliku elu sisu muutub ükskord niikuinii, võib-olla juhtub see varsti. Kas satub maarahvas ajaloo-orkestri järgmisel etendusel (järgmises eksituses) esimese viiuli puldi taha? Vägagi tõenäoline, et järgmine kord saab maarahvas vähemalt praegusest parema osa. Loodetavasti ei lõpe praegune arengulaine jälle küüditamiste ja lihtsakoelise eksproprieerimisega. Kuid tulevik tuleb ette valmistada, kõigi üllatuste läbimise järel on hea, kui saab loota kellegi lojaalsusele.
Muutused ja pöörded tulevad vältimatult. Maaelu on tulevaste muutuste üks strateegiline reserv. Kui maainimene elab rahulikus teadlikkuses oma missioonist, siis on ta ka ärimehele kasulik nõuandja, keda ei juhi mitte kadedus, vaid kõrvalseisja rahulik äratundmine. Selline partner on kasulik olevikus ja perspektiivikas tulevikule mõteldes, talle on mõistlik jätta eluruumi, teda on mõistlik säästa oma ajutrusti hävitavast teravmeelsusest ja äriskeemide agressiivsusest, sest võtta ei ole talt praegu just palju, aga anda võib ta uues olukorras rohkem.

Millal tuleb pööre?
Eksitusest saame märku mõistuse või vitste abil. Millal tuleb selguse või vitsahetk? Me tunneme tulevikku vähem, kui seda sooviksime, aga näiteks küsimusele, kas ma elan veel 20 aasta pärast, oskab igaüks vastata üsna suure usaldusväärsusega. Umbes sel kombel saame kaalutleda ka käesoleva elukorralduse põhisuundumuse kestmise küsimust. Me ei tea täpset aastanumbrit ega uue tuule täpset suunda, aga teame, et viimased sugupõlved on näinud eluea jooksul mitut pööret ja vihjed lubavad pigem heitlikkust kui rahunemist. Praegune keskealiste põlvkond saab kogeda veel vähemalt ühte pööret. Jätame kõrvale UFOd ja kõneleme asjust, millest rohkem teame.

Arengupendli suunamuutus
liberaalsuselt regulatiivsusele
Arengupendli eelmine liikumissuund maailmas kestis 1930ndatest – 1980ndateni Sõja periood ja sõjajärgne taastumisaeg jäävad selle sisse. Praegu teevad kitsamate valdkondade spetsialistid oma liberaalseid programme maksimaalselt 10 – 15 aasta peale, siis peaks liberalism olema küllastumiseni valmis. Euroopa Liidu küpsust oodatakse umbes samal ajajärgul. Kui see hea kavatsus suudab ületada kõik europessimistide osutatud hädad, võib sellest saada oluline instrument, mis allutab globaalse kapitalismi taas demokraatlikule poliitikale.
Demokraatia eelised ei vaja ülekiitmist, aga praegu pannakse demokraatiale sõnad suhu majandusjõudude poolt; ajuloputusaparaati ei valda praegu niipalju poliitikud kui meelahutuse ja informaatika bisnis. Majanduslikel liidritel on võimalus ehitada oma juhitorni ikka kõrgemaks, tellida iga ohumärgi tarvis eksperdid, kes tõestavad ja toestavad, mis neilt oodatakse. Sorosi sõnul – meie globaalse majanduse tingimustes on globaalse ühiskonna poliitiline korraldus haletsusväärselt küündimatu. See tähendab, et poliitikute poolt kontrollitavast sujuvast pöördest tõenäosem on majanduse isemurdumine.
Igor Gräzin osutab Friedmani enda kinnitusele, et liberaalsus on õige ja tema teooria peab paika ainult eetilistes tingimustes. (“Kapitalismi inimlik nägu”, Postimees 28.dets. 1999). Vaevalt küll meil siin ja praegu eetikatingimus täidetud on. Kas on meil liberalism praegu siis lausa ränk eksitus?

Globaalne majanduskriis
Kui demokraatlikud vahendid ei suuda auru õigeaegselt maailma liberaalsest arengusuunast välja lasta, siis väljub see kriisi kaudu. Kriitilised analüütikud arutavad pingsalt, kas selline kriis võib saada alguse USAst, Jaapanist või väiksema energiaga piirkonnast. Polnuks ime, kui see sündinuks juba 90ndatel. Ilmselt ei saa kriis saabuda mõne läbinisti tuttava retsepti järgi. Eelmised õppetunnid on riiklikes ja rahvusvahelistes kriisivastastes programmides arvesse võetud. Aga ajaloo teevadki huvitavaks üllatused, nüansid, mida varem pole olnud. Poliitiline lühiühendus, milleks oleks sõda või mõni muu poliitiline olukord, mille läbi Eesti satuks Venemaa võimu alla, on variant, mis on eestlastele tuttav, seda osatakse kõige rohkem karta, selle ärahoidmiseks töötavad poliitikud suurema süvenemisega kui muude kriisistsenaariumide tõkestamiseks. Läbielatud katsumus tekitab kompleksi selle vastu, reaalselt ei pruugi idaohu tõenäosust hinnata kõige suuremaks. Maailm on muutunud keerulisemaks.

Rahvaste rändamine
Kaugemat ajaperspektiivi silmas pidades ongi rännulaine alanud. Esialgu on liikumine siiski suhteliselt mõõdukas, ei täheldata mitte migrantide lainet, vaid imbumist. Sellist tasast sisserännet pidas silmas ka Rein Taagepera “Homme nägin ma Eestimaad” (Looming, nr.1,1994), kui ta kirjutas, et 20 aasta pärast on Eestis mitusada tuhat inglise keelt tönkavat uusmigranti, enamasti tõmmumad kui venelased, ja nad pärinevad kultuuripiirkondadest, kus ristiusk pole olnud mõõtuandev. Kui ränne mingil põhjusel järsku kasvab, siis vaevalt puudutavad meid ainult selle tagajärjed, üldistes seostes avalduvad ka rände põhjused, ökoloogilised või poliitilised kriisid. Muidugi on võimalik, et rände põhjus jääb väga kaugele ja siia jõuab ainult ränne kui tulemus. Selliseks põhjuseks võib olla, et kusagil läheb elu võimatult raskeks (nt. islamimaailmas), või järsult liberaalseks ja vabaks (nt. Hiinas.) Väga võimalik ongi Hiina vabanemine, kui iidne põllupidajarahvas jätab toidutootmise ja tungleb lääne väärtusi otsides linnade globaalsele tööturule.
Aga võib-olla tuleb hoopis roheline diktatuur? Pentti Linkola visandab oma teoorias sujuva rohelise diktatuuri kehtestamise variandi. Usutav on siiski, et vaba turumajandus tõrjub tülikaid rohelisi piiranguid, nagu kõiki teisi, kaugemale, kuni kusagil toimub murdumine, mida ei saa enam peita ega toestada.
Tulgu tulevik meile sujuvalt või dramaatiliselt, talupojamõistus ja selle ehtne edasikestmine jääb oluliseks.