Olen hämmastusega märganud, kuivõrd suureks on viimastel kuudel paisunud kära Tartu Jaani kiriku vitraaide ümber. Ning kuna pea kõikide ajalehtede veergudel ilmunud kirjutiste taga tundub olevat midagi palju organiseeritumat kui spontaanne kodanikuväljendus ja kuna paistab, et ring on laienenud ka juba mittespetsialistide lainele, tahaksin oma mõtteid väljendada minagi.
Urmo Raus on minu sõber. Oleme mõlemad olnud Prantsusmaal pikki aastaid õppides ja töötades. Pariis maailmakultuuride sõlmpunktina on väga tugevalt mõjutanud meie arusaama tänapäevasest ühiskonnast ning samuti suunanud meeldivalt distantsilt nägema koduseid asju. Selle kogemuse põhjal annaksin suuremale osale ilmunud artiklitest diagnoosi – kadedus. See on põhjuseks, miks hõõrutakse pidevalt nina alla kunstniku noorust. Kummalisel kombel oleme mõlemad Urmoga maailmas ringi rännates idealiseerinud Eesti praegusi võimalusi noortele tegutsejatele. Kujutan aga ilmekalt ette esimese akna annetanud kahe prantsuse isanda veninud nägusid, kuuldes, et vitraa on sootuks maha võetud ning Urmo Raus saadetud näiteks asumisele, süüdistatuna formalismis ning prantslaste ees lipitsemises. See viimane on täitsa mõeldav, kuna siiani pole veel ükski artikkel läbi saanud mõnitava ning halvustava suhtumiseta Prantsusmaasse. Meenuvad nõukogudeaegsed poliitilised karikatuurid imperialistidest.
31. märtsi Sirbi artiklis annab Urmo Raus väga selge vastuse paljudele demagoogilistes artiklites üles upitatud küsimustele. Võiksin omalt poolt lisada veel niipalju, et lisaks sakraalsele funktsioonile hakkab Jaani kirik kindlasti mängima suurt rolli ka tulevases Tartu kontserdielus. Eestis võib aga paari sõrme peal üles lugeda need kirikud, kus on võimalik kontserte korraldada ka talvel. Lisaks sellele teavad ju kõik linnaelanikud, kui õndsad on need õhtud, kui kontserdi ajal ei sõimle kiriku akende taga mõni liigtarbijate seltskond. Kahekordsed pooleteisesentimeetrised lamineeritud klaasid ning nendevaheline tihendatud õhuruum tagavad aga Jaani kirikule küllalt suure isoleerituse väliskeskkonnast.
Kuigi maa hakkab alles praegu tasahilju vabanema lumekatte alt, näikse paljudes keldrites olevat igaks juhuks talletatud kivide hulk suur. Head jaksu siis viskamiseks.

Vt. 24. ja. 31. III Sirp.
Tartu Jaani kirikut taastab Eesti Vabariik alates 1992. aastast, kui selle esialgseks taastamismaksumuseks kalkuleeriti põhikonstruktsioonide osas 29 402 300 Eesti krooni. Praeguseks momendiks on jõutud enamuse välispiirete (seinad, vundamendid, katused, torn) osas lõppfaasi ning selleks on kasutatud koos riigieelarveliste lisafinantseerimistega 30 664 262 Eesti krooni.
Tartu linn lülitas Jaani kiriku esmakordselt oma finantseerimisplaanidesse 1999. aastal, mil eraldati 300 000 krooni. Käesoleval finantseerimisaastal lisandub sellele riigieelarvest 4 miljonit ja Tartu linna poolt 400 000 krooni. Ometi ei ole see kaugeltki piisav, et unikaalne arhitektuurimälestis lähiaegadel restaureeritud saaks, rääkimata selle avamisest kiriku-, kontserdi- või museaalseteks funktsioonideks. Olenevalt reast sisekujundusest ja tehnoloogilisest lahendusest sõltuvatest otsustustest, vajatakse veel ca 40 miljonit krooni.
Tartu Jaani kirikut 1998. aastal riigikogus vastu võetud kultuurikontseptsiooni ühe muinsuskaitselise prioriteedina nimetades andsid Kultuuriministeerium ja Muinsuskaitseinspektsioon endale aru, et riigi osa saab piirduda eelkõige ehitusmäletise päästmisega. Sellele tõelise elu andmiseks tuleb kaasata ka teised jõud.
Juba 1994. aastal õnnestus Eesti Muinsuskaitse Seltsi initsiatiivil saada Saksa Liitvabariigist 1,6 miljonit krooni unikaalsete terrakotaskulptuuride päästmiseks. Sama seltsi kaudu saadi Kressi fondist 20 000 USA dollarit, millega õnnestus terrakotaprojekti jätkata.
Tartu Jaani Kiriku Sihtasutuse toel telliti kellad ning tsinkpleki asemele vaskne tornikatus.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kaudu ja EV valitsuse toetusel (küsimus oli valituses arutusel 21. VII 1998 ja 15. III 1999) käivitusid läbirääkimised Põhja-Elbe kirikuga, kes on otsustanud Jaani kiriku sisustuse valmimist finantseerida 8 – 10 miljoni Eesti krooniga. Seejuures on eelduseks kiriku kui ehitise sulgemine vitraaakendega, mis ühtlasi takistaksid müra sissetungimist ja sooja väljaminekut. Sellest tulenevalt käivitas Muinsuskaitseinspektsioon läbirääkimised Urmo Rausi ja tema kaudu Prantsuse vitraaivalmistajatega (leping nr. 82, 20. X 1998). Vitraaiprojekti on korduvalt tutvustatud ajakirjandusele ja laiemale avalikkusele mitmetel esitlustel nii Eestis kui välismaal. Sellest on juttu ka kultuuriministri Jaak Alliku allkirjaga seletuskirjas 28. I 1999, nr. 1-1/350 vabariigi valitsuse korralduse eelnõule “Raha eraldamine”. Terve rea pingsate läbirääkimiste tulemusena jõuti Prantsuse kolleegidega kokkuleppele, et nad lülitavad selle oma 2000. aasta Euroopa Liidu programmist “Raphael” (“Kultuur 2000”) taotletavate toetuste hulka (ka sellest oli juttu Alliku seletuskirjas). Orienteeruvaks kalkulatsiooniks pakkus Prantsuse pool ca 8 miljonit Eesti krooni. Nemad valmistasid ette ka dokumentatsiooni Brüsselisse esitamiseks.
Kahjuks teatas Muinsuskaitseinspektsiooni peadirektori kt. Anneli Randla Strasbourg’i kohtumisel Prantsuse kolleegidele, et Eesti pool ei ole sellest projektist enam huvitatud. Mida pidid prantslased meie asjaajamisest arvama? Muidugi jäid igasugused rahataotlused pooleli.
Sellise vastusega ei lõpetatud mitte ainult akendele lisaraha taotlemise võimalust, vaid sisuliselt tõmmati kriips peale ka Põhja-Elbe kiriku poolsele abiandmisele, mille käivitamine eelkõige oligi seotud aknaavade võimalikult kiire sulgemisega.