Jumal peaks olema naine
Jürgen Rooste, Sonetid. Taanilinn 1999.
Kui on üleüldse raamatuid, millest võiks lõputult teisast
kirjandust ehk kriitikat paberile panna, siis just see. Häda ongi, et Rooste esikkogu on
nii mitmekihiline ja särav raske kuskilt alustada ning millegagi hõlmata. Kuna ma
ei ole teab mis hea esseist ega teadlanegi, siis märgistan oma mõtted lihtlugejale
mõistetavast ajaüldisest, keelekasutuse ning muud olulised ja teoreetilised targutused
jätan pädevamatele.
Tunnistan ausalt, et mul osaks õnn tunda luuletajat isiklikult, seega hindamine vaevalt
objektiivne on. Kui Karl-Martin Sinijärv vaimustus Jürgenist vaid õhukese raamatu
põhjal, nõnda mina hoopis rohkem teadlikuna noormehest endast ja lugenuna vähemalt kolm
korda enam ta värsse. Ma arvan, et selline ettekiitmine on lubatud, sest tegelikult
näitab juba Õlekõrre sarja kuuluminegi teatavat kvaliteeti. Sarja kujundus
on minimalistlik ja kena ning sisugi toekas. Peale Huma ringi kuulub Jürgen Rooste ka
Tallinna Noorte Tegijate ridadesse, mis küll pole tema loomingut (minu teada) muudmoodi
kui lihtsalt innustava impulsina mõjutanud. Tegelikke poeesia tagamaid tuleks tõesti
otsida eesti luule kõrgaegadest. Kui palju nüüd just Sinijärve mainitud Rummo,
Kaplinski, küll aga Henrik Visnapuu, Jaan Isotamm ja Toomas Liiv. Neid kolme nimetab oma
teadvustatud ja teadvustamata eeskujudena autor ise kõhklematult.
Õige visnapuulikult ju Sonetid algavadki, heiastades õrnerootilist maailma
läbi rahvaliku tekstilaadi ja huumori esimeses luuletuses. Hell
hellakene
on arvatavasti enim eteldud vabavärss laulukujul. Siinpuhul ei
suuda suud pidada, et lauldakse sama viletsalt kui Contra (TNTs teine lõõritaja veel
Wimberg) ning minul võimatu lugeda ilma autori häiriva hääleta kõrvus.
Hoolimata esimesest värsireast pole tegu rahvalauluga, aga nõnda ta mõjub (vist peabki)
veidi erandlikuna järgnevate tunduvalt lüürilisemate või iroonilisemate tekstide
taustal. Omamoodi kogu kreedo võib see avameelne salm ollagi.
Edasi läheb Rooste põhilisega: jumalikkus, rist ning naine (naiselikkus). Ajaloo
mõjukamaid naiskangelasi astub meie ette (lk. 9) eestimaisena autori kehastuses. Romaanis
Liilia märgi all on idee, et Jeanne dArc oli androgüün.
Androgüünsus oli moes kahekümnendail ning nüüdki (lk. 15). Siurulikkus luules ja
pealkirjaski. Sisust lähtudes on võetud kaanele mitte vaba ja lendav eevatütar, vaid
ristilöödu. Põhimõtteliselt peavad Jürgeni luuletused olema tõesed stambid, ranged
vormid. Naised (neli) lüüakse risti küll otseselt ja kaudselt, kuid feministliku
kiiksuga naine on siiski parem kui mees ja jumalikum. Rooste võrdub Renoir, kel
õrn tugevam sugu on eluallikas ja maailmanaba. Kordagi ei leia me vastassoo alandamist,
isegi ironiseerimist mitte, küll aga enda ja oma mehelike tungide naeruvääristamist.
Prelüüdis Punasel toal laseks luuletaja endale kuuli kuklasse, et naerda oma
juhmi üllatusesegust nägu, andes mõista, et meiegi ehk võtame asju liiga
enesestmõistetavana ega üllatuks enne surma. Vormigi ehk liialt oleme kiindunud. Kas
Jürgen tegelikult feminist on, seda vaid luuletuste põhjal raske hinnata. Päriselus
tunnistab ta naiste võrdõiguslikkust kindlasti ning paljud teoreetilisemad kirjatükid
on naisõigusliku krutskiga.
Naisest teeb ta Jeesuse (lk. 24, 48). Raskem ja ilusam osa on kanda just lõpupoolses
prelüüdis Ristil ja mehel. Ristiusuga mängib ta veel katkendis poeemist
Valgustajad, kus issameie limusteilma kantud. Jumal olemise raskust ja
võitlust teiste (eba)jumalatega hakkab ta pidama juba seitsmendal leheküljel.
Tähelepanuväärne, et surematud on sümboliseeritud koertega, kas kerge isotammelikkus.
Ülimuse tegelik olemus lk. 37 ja 38. Raamatu aistitavamaid kujundeid on karmad
kaleidoskoobis, hingi kahmab mujalgi (lk. 19). Koerad ja koeralikkus terenduvad teisalgi
kui taevaste juures. Otsib ta ju kallimatki lõhnana (lk. 26) ning truuduseilming,
andumine, purjakil olemine on veidi koeralikud (lk. 12, 17). Võib mustast teestki purju
jääda, mida autor korra jumala või pühakuna naudib (lk. 25). Jumala ja naise endasse
ühendab ta (lk. 17), mil maailma hakkab sünnitama.
Kas ristiusu peapeale pööramise katse on lihtsalt epateerimine või tõeline
usuvastasus, ei oska veel öelda. Aga et ühe poeedi jaoks naine on jumalikum Jumalast, on
arusaadav, sest Jehoova on ovinistlik siga.
Kerge ameerika aktsent on avanenud Puuduva salmiga laulus (lk. 13) ja
Smokers delight (lk. 31), lisades veel dässi ja filmi olulisuse
meelolude loojana (lk. 10, 12, 18). Otseselt kummalises ja kaugest igatsusest njuujorki
(lk. 33) ja viskist mööda ei pääse (lk. 32). Õlutki juuakse (lk. 42) või kihutatakse
efilt autoga (lk. 45). Veel on rohkem või vähem armastusele pühendatut ning
patustamise igatsus lõpus, et olla keegi teine. Raamat on linnakeskne, looduskirjeldusi
peaaegu polegi. Mõtte- ja tundeluulesulam. Igapäevased asjad, päevauudisedki (lk. 6,
20) saavad sisekaemuseks. Iga eluline detail muutub kujundiks luuletuse keerulises
kompositsioonis. Hipilikkus, ameerikalikkus, võib-olla vabad ja loomulikud
lüürilised tunded, kergelt kusehõngused. Kogu ise on üles ehitatud Juhan Viidingu
pealtnäha eklektilisusele segatud kaardipaki variant. Teatud aja tagant tulevad
nad jälle esile: hobused, koerad, jumalad, viski, däss ning alati korduv naine.
Rooste on ka suur pungi ja punkluule austaja, õnneks pole sellest miskit (peale varjatud
ühiskonnakriitilisuse) tema kirjutistesse kandunud.
Poleks tarvis mainidagi, et on olemas nii intertekstuaalsus kui -filmsus. Jürgen Rooste
ei loo niivõrd seoseid kui lihtsalt sügavamõttelisena näivaid sündmuste keeriseid,
millesse on osavalt pikitud rafineeritud kujutluspildikesi ning keelemängu. Ruja
iseeneses on rakendatud vähe. Keelt püüaks luuletaja justkui üdini eestindada
(rahvapärastada), samas kasutab puhast inglismanni. Kerge huumor ja semulikkus lööb
järjekindlalt värelema, heites oma kutsuvad käed me kaela. Sestap võluvadki värsid
algul puhtemotsionaalsel ja elamuslikul pinnal, et hiljem taastuda järelemõtliku
heiastusena. Need luuletused on vormitud sonetid tõesti oma harduses ja samas pöörata
tahtmistega. Oma loominguga võitleb Jürgen nii vormilise kui ka vaimse stambi vastu.
Esialgu küll läbinähtavalt, seega populaarsena, aga mis edasi tuleb, näitab luuletaja
saatus. Oleks (on küll paha poiss ja olemata asi) luulesõbralikum aeg, siis müüdaks
Sonetid vähemalt tiraaiga 3000 4000 päris kiirelt läbi.
Mingis mõttes pole Rooste esikteos sugugi moodne, hoolimata nimetatud
intertekstuaalsusest pole siin postmodernsuse hõngugi, sest tekstide ehitamist või
miksimist nagu Sven Kivisildnik või Aare Pilv ta ei harrasta, ning lisaks kõigele on
luuletustel olemas puändikus (varieeruvalt varjutatud). Kuigi vahel keeleliselt
omapäratsev, on ta siiski tunde- ja mitte sõnamaag. Inimlikuimad ja mõistetavaimad
asjad on murtud värsiridadeks, mis haaravad lugeja jäägitult. Tegu on isikliku elu
kerge kõverpeegeldamisega fantaasia piirini.
Kas Sonetid eesti kirjanduses midagi muudavad? Esikkogu kohta liiast küsitud,
kuigi ma tahaks vastupidist; tuleb nentida, et kui mõjutab keskit või miskit, siis
natuke. Jäljendatavat on vähe. Rooste isegi nimetab end mõjutatavaks ega kuuluta
ainsaks geeniuseks. Ehkki teistpidi oleks säärane kirjanduslik epateerimine kasuks
tulnud. Julgen ennustada, et rujaline roostevaba maailm, mis meie inertset luulelugu
uutele radadele keerab, ilmub ehk veidi vähemrahmeldavamas (noormees õpib, teeb tööd,
organiseerib ning kirjutab) ning keskendunumas ehk täiskasvanulikumas inimeses umbes
kolme-nelja aasta pärast. Kuigi Jürgen ise väidab, et luuletaja üle kahekümne on
surnud. Sel juhul olen mina küll nekrofiilne luulenautleja, sest vähesed ülimad asjad
on ilmunud alla kahe kümnendi täitumist. Esimese hooga meenuvad peale kõnealuse veel
kolm K-M. Sinijärv, Elo Viiding ja Aare Pilv. Muu hea ja parem on ikka veidi
hilisemas eas valgust näinud. Tuleb tunnistada, et andekamatel on nad ka stabiilsemad
avaldamata aastate võrra. Ülitugev debüüt nõnda noorelt võib lati psüühiliselt
liiga kõrgele ajada. Suisa kahju, et luules pole (ei ole kunagi olnudki vist) õpipoisi
ja selli aega, mil rahulikult kirgastuda. Meil on üldse kõik hirmmõistuslik ning samas
enneaegne oodilaulmine (mina kah, näe, laulan). Pigem meeldib mulle budistlik leidmine,
küpsemine ja eneseteostus alateadvuse soppides või tunnetuse tasandil. Ma ei taha nüüd
öelda, et Jürgen Rooste pole suuteline arenema ega paremaks enam lähe, vaid kurb
mõelda, kui raskeks see tegelikult kujuneb. Kuis kriitikud raisakullidena kriiskaksid,
kui Pegasos komistama peaks
Ivar Sild
|