Heraldika on valdkond, mis ilmub avalikkuse tähelepanu alla väga harva. Enamasti siis kui arutluse alla tuleb mõni vapp, eelkõige riigivapp, kirjutatakse ka heraldikast üldse. Eesti keeles on ilmunud ka paar raamatut, mis valgustavad valdkonda veidi põhjalikumalt. Kuid kas see annab õiguse rääkida heraldika olemasolust Eesti Vabariigis? Kas vapikultuurist lubavad rääkida arvukad maakondade, linnade ja valdade vapid?
Need ja teised küsimused ajendasid kirjutama lähtuvalt märksõnadest diskussioon, vappide korrastamine, uued vapid, blasoneerimine.
Heraldika-alast tegevust Eesti Vabariigis on alati iseloomustanud diskussioon. Vabariigi algaastatel 1919 – 1925 vaieldi selle üle, kas riigivapiks kõlbab vana ajalooline vapp või peab tegema uue “eestiliku” embleemi. Taasiseseisvuse algul diskuteeriti vapipildi kaasajastamise ja kirjeldamise heraldilise õigsuse üle. Mõlemad arutlused polnud tagantjärele vaadates olulised mitte niivõrd tulemuse, kuivõrd just heraldilise teadlikkuse selgitamise ja kinnistumise pärast. Nendes diskussioonides pandi alus eesti heraldilisele mõtlemisele, mis on aga kahjuks jäänud pärast tulemuse kinnitamist soiku või hingitsenud edasi vaid väga kitsas ringis.
Heraldika sünni ja taassünni juures seisid kõige arvukamalt kunstnikud, inimesed, kes ise vappe teevad ja hindavad kunstilisest vaatevinklist. See on ka mõneti loomulik, sest vapikunst on üks kolmest heraldika aspektist, mille tulemust kõige enam kasutatakse. Vapiajaloolaste või vähemalt vappe uurinud ajaloolaste ja arhivaaride osa on olnud enam kui tagasihoidlik.
Ajalooteaduse kõrvalejäämine Eesti Vabariigi algaastatel oli põhjendatud rahvusliku ajalooteaduse puudumisega. Hiljem on tegeldud vappide uurimisega kas hobina või tellimusena, mis tähendab, et uurijad ei ole kunagi enesele selgeks teinud fundamentaalseid vapi geneesiteooriaid, vaid korrutavad ammu vananenud seisukohti. Ammugi ei saa rääkida heraldikast Vana-Liivimaal üldise heraldikaajaloo kontekstis.
Kuna Eesti Vabariik ei olnud oma olemuselt seotud baltisaksa “riigiõigusega” siis oli vaidlus vana vapi kasutamise üle loomulik, vähemalt esmapilgul. Õiguslikult sidus “kolme lõvi” Eesti riigiga selle kubermanguvapi staatus. Ajaloolise embleemi kritiseerijad nimetasid seda “baltisakslaste sümboliks” ja “orjaaega tähistavaks embleemiks”. See lähtekoht kordas Suure Prantsuse revolutsiooni ajal tekkinud suhtumist, kus heraldine vapp nimetati “feodalismi märgiks”. Prantsusmaa vabariiklikku traditsiooni kasutada riigitunnusena monogrammi RF, matkiti Eesti Vabariigis kuni vapi kinnitamiseni initsiaalide EW kasutamisega. “Eestilikuks” vapisümboliks pakkus kunstnik Kristjan Raud “Kalevipojast” tuntud põhjakotka.
Miks ikkagi võitis ajalooline “baltisakslaste” vapp? Kindlasti aitas siin kaasa eestlaste eurooplasteks pidamine. Pärineb ju sellest ajast Noor-Eesti moto: jäägem eestlasteks, kuid saagem eurooplasteks. Eesti poliitikud omandasid euroopaliku heraldikakultuuri kuue kuni seitsme aasta jooksul, mis hõlmas nii Asutava Kogu kui kahe Riigikogu koosseisu tegevuse. Samm-sammult loobusid “eestiliku” vapi apologeedid (Jaan Tõnisson, Johan Laidoner, Karl Ast jt.) oma vastumeelsusest ning tunnistasid heraldilist järjepidevust. Pärast vapi kinnitamist muutus see “eestilikuks” koos iseloomuliku kilbikujuga.
Taasiseseisvumisel ei saanudki olla mingit heraldilist alternatiivi, sest vapp rõhutas õigusliku järjepidevuse ideed. Ja loomulikult kasutati “kolme lõvi” kõigepealt Eesti Vabariigi kodanike registreerimise liikumises ja Eesti Kongressi embleemina. 1990. aastal kinnitati see koos Eesti vabariigi nimetuse kasutuselevõtmisega Eesti “riiklikuks” tunnuseks. Järgmisel aastal, kui Eesti riiklik iseseisvus taastati ning ta võeti maailma riikide perre, tekkis vajadus korrastada senikasutatud vapipilti, millel olid mõningad kujunduslikud vead. Eriti paistis silma vapikilbi ebasümmeetria. Väikese ehmatuse tõi kaasa esitatud graafiline lahendus, autoriteks Arno Mäger ja Margus Haavamägi. Ehmatus seisnes seni baroklike lõvidega/leopardidega harjunud maitse ärritamises gootiliku disainiga. Pean märkima, et ka mina olin tookord “vastaliste” hulgas ja ootasin pigem olemasolevale lähedasemat lahendust. Vapi korduv läbijoonistamine on aga loomulik ja allub tavaliselt antud hetkel aktuaalsele maitsele, stiilile. Muutuda ei tohi vapipildi loetavus.
Riigivapi taastamisega samal ajal võeti uuesti kasutusele ka 30ndatel kinnitatud linnade ja maakondade vapid. Olles Ida-Viru maavolikogu liige, juhtis allakirjutanu Virumaa heraldilise embleemi legaliseerimist maakonna sümbolina. Ida- ja Lääne-Viru vapp oli esialgu 1937. aastal kinnitatud etaloni alusel. 1996/1997. aastal esitas riigikantselei sümboolikaosakond ettepaneku Ida- ja Lääne-Viru embleemide “korrastamiseks”, et vappe eristada ja “viia vastavusse heraldika värvireegliga”. Väidetavalt sulas punane tornikiiver must-valgel kujutisel kokku sinise taustaga. Siinkirjutajal õnnestus tõestada, et vaidlusalune objekt on vaid põhikujundi detail ega nõua must-valge kujutise pärast vapi sisulist muutmist. Seda aga aktsepteeris Lääne-Viru maavalitsus, kes kinnitas uuele vapile kuldse tornikatuse.
Taasiseseisvumisega tuli Eesti heraldikasse juurde uus vapp – vallavapp. Vallavappide loomine laiendas selles osalevate kunstnike ringi. Tallinnas tegutseva Priit Herodese kõrval tuleks nimetada Viljandimaal töötavat Tõnu Kukke (Hiiumaa, Põlva, Kohtla-Järve, Illuka jt.). Selle kollektsiooni ajalooline ja stilistiline hindamine seisab üldjuhul veel ees, kuid siinkohal võiks üht-teist nimetada. Üldiselt valitseb uute vappide (vallavappide kõrval ka linnavapid) kujunduses heraldiliste traditsioonide segapuder. Ühelt poolt on esindatud saksa disain reaalsele lähedaste kujunditega (Anija, Haljala), Saksa DV kommunaalheraldika (Koeru, Ambla), inglise suguvõsavapikunst (Kõue, Laekvere), prantsuse heraldika (Tamsalu, Häädemeeste) jt. Esineb ka lapsusi. Lohusuu ja Tori vapil hobuseraua mitteheraldiline asend à la Ühispank, Karula vallaembleemil kujundite ülestiliseerimine à la SDV või Paikuse vapi tasakaalutus. Vappideks ei saa pidada Muhumaa, Urvaste ja Risti embleemi. Ülaltoodu analüüsimisel kasutasin allikana “Eestimaa reisijuhti 98/99”.
Heraldikas peetakse vapipildist palju olulisemaks vapikirjeldust, blasoneeringut. Vappi kirjeldavas fraasis ühinevad vapiõigus ja vapiterminoloogia, juriidilise lause koostamise reeglid ja heraldiline sõnavara. Kuidas avaldub eesti heraldika sellest aspektist? Kõige ilmekamalt saab sellest ülevaate konkreetsete näidete kaudu.
Heraldiliselt fraasilt nõutakse, et see oleks võimalikult lühike ning samas täpne. Blasoneerimine peab toimuma konkreetsete üheselt mõistetavate terminite abil. Oluline on kirjelduses toodud sõnade järjekord: kirjeldust alustatakse kilbist, sellele järgnevad põhikujundid tähtsuse järjekorras ning lõpuks lisandid. See hierarhia kehtib kõikides heraldikakeeltes.
Kas eesti keel on heraldikakeel? 1925. aastal Riigikogus vastu võetud vapiseaduses kirjeldati Eesti Vabariigi vappi järgmiselt: ...kuldse põhjaga kilbil kolm sinist leopardi. Ka oleks õige olnud sõnastus: kuldsel kolm sinist leopardi. Segaduse blasoneerimisse tõi 1990. aasta vapikirjeldus: kuldsel barokk-kilbil kolm sinist punase keele ja hõbesilmadega leopardina kujutatud lõvi, kes astuvad kilbi poolt vaadates paremale, pilk vaataja poole (Riigi Teataja nr. 17, 1990). Seoses riigivapi etalonkujutise korrastamisega oli vaja koostada ka korrektne heraldiline kirjeldus. Selleks oleks sobinud 1925. aasta blasoneering, nagu seda pakkus välja ka käesoleva artikli autor. Kuid riigikantseleis leiti, et fraas on “vananenud ja ei vasta heraldilistele nõuetele”. Vaidlusaluseks terminiks peeti kirjelduses leopardi, mis pidi olema omane “ainult saksa heraldikale”. Väideti, et inglise ja prantsuse keeles on leopard kas vananenud või tundmatu. Nii esitati terminoloogia kõndivad lõvid, mida dubleeriti vanaprantsusekeelsete mõistega passant guardant. See konstruktsioon kinnitati ka seaduses. Tegelikult on see lapsus, mis tuleneb meie verbaalse aspekti küündimatusest. Miks?
Esiteks on blasoneerimise autorid püüdnud olla enam katoliiklased kui paavst ise. See tähendab, et on loobutud varasemast väljakujunenud keelelisest traditsioonist. See, et leopardid on samuti tegelikult lõvid ei anna põhjust muuta heraldilise keele loogikat. Leopard on lõvi, mis kõnnib ja vaatab en face. Lõvi kujutatakse ründavana, pea profiilis. Nende kahe põhitüübi vahele mahub kaks erivarianti kõndiv lõvi ja ründav leopard, määrav on pea asend. Käesoleval juhul ahendati võimalust ökonoomselt kirjeldada lõvidega vappe.
Teiseks demostreerivad kirjelduse autorid ise kasutatud terminoloogia küündimatust sellega, et lisavad sulgudes vanaprantsusekeelsed täpsustused. Õigem olnuks kogu blasoneering dubleerida kas rahvusvaheliselt: d’Or, trois lions passant guardant Azure, või inglise keeles: Or, three lions passant guardant Azure.
Kolmandaks ei ole väide, et leopard on ainult saksa või vene heraldikas kasutatav mõiste, õige. Selles veendumiseks piisaks, kui lahti lüüa 1987. aastal välja antud “Grand Larousse en 5 volumes” kolmas köide märksõna heraldique kohalt. Seal on nii leopard (Léoparde) kui ka leopardne lõvi (Lion passant ou léopardé) ning lõvi-leopard (Leopard lionné).
Heraldilise terminoloogia ebaküpsuses veenab ka olemasolev teatmekirjandus. Eriti puudutab see nüüd välja antud entsüklopeediat. 1930. aastatel tegi suure töö selles osas ära Tartu arhivaar Erich Tender, kes muuseas sõnastas küllaltki adekvaatse vapi definitsiooni. Võrdleme alljärgnevalt nii 1937. aastal välja antud Eesti Entsüklopeedia VIII köidet kui 1998. ilmunud Eesti Entsüklopeedia X köidet. EE VIII-s termineeritakse vertikaalselt poolitatud kilpi lõhustatuks (analoogia on puuhalu lõhustamine), EE X-s on see jaotatud. Horisontaalselt poolitatud kilp on VIII-s jaostatud, X-s põigiti jaotatud. Miks jaotatud ei ole pikuti jaotatud? Vasakult paremale diagonaalselt poolitatud kilbi kirjeldamisel lähtus Erich Tender heraldilisest reeglist, mis nõuab täpsustavaid lisandeid juhul, kui kujund kaldub kõrvale selle ühe termini alla mahtuvatest raamidest. Sel eesmärgil kasutati VIII köites eesliidet äras-: äraspõikijaostatud. X köites tuletas heraldiliste terminite autor sama asja väljendamiseks mõisted vanaprantsuse keelest: kaldjaotatud vasakult (per bend sinister). Moodsas prantsuse keeles on see taille.
Aitab siinkohal lugeja piinamisest spetsiifilise sõnavaraga. Lõppjäreldus on üks, eesti keeles puudub reeglistik heraldilise kirjelduse koostamiseks. See reeglistik puudus ka 30ndatel, sest kuidas muidu seletada 1937. aastal presidendi poolt kinnitatud maakonnavappide “lohisevaid” kirjeldusi. Üks näide: vapil on kuldsel väljal paremale pöördud püstitõusnud must karu, laiali küüntega ja väljasirutatud keelega. Karu silm, kihvad ja küüned on valged, keel punane. (Riigi Teataja nr. 26, 1937) Pärnumaa vapi kirjeldamiseks oleks piisanud järgmisest lausest: kuldsel must karu.
Kas Eestil on oma heraldika? Vastus oleks jaatav. Kuid kui küsida, kas meil on heraldika sellisel kujul nagu vanemates Euroopa riikides, st. korrastatud kujul, siis oleks vastus eitav. Kõigepealt puuduvad meil kanoniseeritud vapikunsti iseärasused, nagu need on olemas inglise, prantsuse või hispaania heraldikas. Süstematiseerimata on heraldika keel. Puudub heraldika-ajalooline kool. Määratlemata on rahvusliku heraldika vahekord baltisaksa vapindusega. Tänapäeva eesti heraldikat mõjutavad eelkõige soome, šveitsi, inglise ja prantsuse traditsioon, samas vaadatakse põlastavalt meie tegeliku vapitraditsiooni algallika, saksa heraldika poole. Eesti heraldika on käesoleval hetkel juurteta. Juurte otsimine olekski siin eelkõige vappide uurimisega tegelevate ajaloolaste ülesanne.