Väike V maadleb suure W-ga

teater1.jpg (20508 bytes)

Tiina Rebane, Haide Männamäe, Tanel Saar ja Margo Teder.

teater1.jpg (20508 bytes)

Tõnu Oja ja Haide Männamäe.

William Shakespeare, “Kuningas Henry Viies”.
Tõlkija Georg Meri. Lavastaja Rein Agur, kunstnik Jelena Girlin, helilooja, Raimo Kangro, liikumisjuht Marge Ehrenbusch, videoreissöör Riho Västrik. Mängivad Tõnu Oja, Mart Kampus, Haide Männamäe, Tiina Rebane, Aare Toikka, Margo Teder, Tanel Saar.
Esietendus VAT-teatris 1. oktoobril Mustpeade Maja teatripööningul.

Shakespeare’i ikka tehakse, olgu ta moes või mitte. Siiamaani suhteliselt kindel publikumagnet. Suurte teatrite shakespeare’idelt võib teatrist vähem huvitunu veel võib-olla loota või aimata midagi suurejoonelist, ajastutruud, inimmasse. Kui aga suure poeedi tekste lavastatakse alternatiivses väiketeatris, on kindel, et üks suur kaanonite lõhkumine seal aset leiab. Kaldun arvama, et Shakespeare’i vähem tuntud näidendite puhul huvitutakse just vormist, millesse tekst on paigutatud, ning loodetakse igas mõttes kontraste loova lavastaja peale.
Esmakordselt Eestis, on “Henry V” ühtlasi ka viies Shakespeare’i näidend, millega Agur töötanud. Varem on ta lavastanud “Romeo ja Julia”, “Suveöö unenäo”, “Tormi” ja “Cymbeline’i”. Viimane lavastatud samuti VAT-teatris, millega pälvis Agur ka hiljutise laialdase tunnustuse.
Dramaturgilise tekstina on “Henry V” kesine. Nagu tänapäevaste shakespeare’idega ikka, püüab Agurgi sajandeid vanast tekstist leida kaasaegsesse sotsiaalsesse, kultuurilisse ja poliitilisse konteksti sobivaid paralleele. Leidnud need, räägib eepiline ajaloodraama nüüd võimust, rahast, poliitikast, moraalitusest, sõjast, šovinismist, avantürismist, vägivallast, ahnusest, auahnusest. Paraku tuleb aga see sisuline teadmine suures osas kavalehelt, kuna lavastusest endast jäid need saamata. Sama lugu oli ka kaks aastat tagasi lavastatud “Cymbeline’iga”, mis aga tookord üllatas oma vormi ja vitaalsusega. Sarnaselt “Cymbeline’iga” on lavastaja vorminud “Henry V-st” heas mõttes laadaliku ja veiderdava jandi, milles nimiosa esitab edukalt külalisnäitleja Tõnu Oja, kelle kõrval ülejäänud näitlejad sugugi sekundaarsena ei näi. Arvestades kõiki esietendusega kaasnevaid nähtusi ja seisundeid, tundub “Henry V” siiski “Cymbeline’ist” lavastuslikult hämaramana, paistes viimase nõrgema variandina, kui nii võib üldse võrrelda. Ei kahtle selles, et lavastajal ja loodetavasti ka näitlejatel on selge, keda nad mängivad, mida räägivad ja teevad, ega ka selles, et ürituse õnnestumiseks peab see selgeks saama ka vaatajale (kui hämamine just taotluslik ei ole). Samas on ka täiesti arusaadav, et seitsme näitlejaga üle kolmekümne tegelase esitamine on komplitseeritud. Etenduse vastuvõttu pärsib pisut ka semiootiline pillavus: kiire tempoga esitatakse hulk kombitavaid ja mittekombitavaid märke, mille dekodeerimist segab nende enneaegne ladestumine. Kannatab sisu ja vormi koherentsus. Teisest küljest võinuks aga siis rõhu veelgi rohkem suruda visuaalsusele, jättes näitlejatele ainult vähese ja kõlavaima osa kirjapandud tekstist, arvestades näidendi suhtelist lahjust.
Siiski on meeldiv, et lavastaja klassiku tekstidega julgelt ümber käib. Nii nagu “Cymbeline”, paistab ka “Henry V” silma just lavastuslike pisidetailide poolest. Leidlikult on lahendatud masside küsimus, kuna seda esitavad edukalt näitlejate käes ja jalgade all piiksuvad kummiloomad. Mänguasjad teatris, kus mängitakse Shakespeare’i, mõjuvad esmapilgul kuidagi võõristavalt, teisalt aga ei saagi mänguasjade koht olla mujal, kui seal, kus mängitakse. Agurile meeldib mängida ja seda teeb ta nii publiku kui ruumiga, kuigi Mustpeade Maja katusealuse headus teatritegemiseks on veidi kahtlane. Nimelt jääb puht arhitektuurilistel põhjustel kogu esitus horisontaalselt liig lapikuks ja venitatuks, kuna ruum on kitsas ja pikk. Üritades ringi leekivaid näitlejaid visuaalselt tabada, paistab vastas istuv vaatajaskond viibivat tenniseturniiril. Panna publik istuma näod vastamisi, on etenduse vastuvõtu võimenduse hea võte. Karuteeneks võib seda nimetada aga siis, kui publiku vahel kulgeb näitemäng, mis verbaalse ja mitteverbaalse müra tõttu hästi hoomatav ei ole ning tunned end peeglisse vaatavat, kui vastas istujad virila irvega kulme paitavad.
Nagu “Cymbeline’is” barbidega, flirdib Agur nüüdki popkultuuri ikoonidega, lastes kuningal, krahvidel ja hertsogitel ohtralt tinistada lastemobiiltelefonidega, mis ühes shakespeare’is vaimuka üllatusena mõjuvad ja kutsuvad esile jõuetu naeru. Samuti said värssides rääkivad näitlejad end ka interaktiivses videoperformantsis nautida lausa neljast telerist. Teleri ja kaamera osa näitleja kõrval peaks olema väga täpselt määratletud-piiritletud, sest vallanduva semiootilise ahela kuritarvitamine töötab tihtipeale lavastustervikule rõõmuga vastu. Uudsusevõluta telekaadritega toetati küll “siin ja praegu” toimuvat, aga siiski võis kogeda põhjendamatut ja pisut ebaselget esinemist muidu ihaldusväärse kaameraga. Samas, kui jutt käib ikkagi rahast, pakub eksponeeritud olmeelektroonika rahalõhna küll.
Kas Aguri paralleelid Shakespeare’ist tänapäeva töötavad, võib selguda tüki teisel või kolmandal vaatamisel. Küll tundub aga reaalne, et Aguri ja VATi koostööst võib julgelt oodata midagi väga uut sisus ja vormis, mis jääb samas soliidselt tabamatuks ja metafüüsiliseks. Loodame.
P. S. Esietendusega samal päeval saabus VAT-teatri 13. eluaasta.

Rait Avestik