Halliste rahvakunsti jälgedes

Vaatasin hiljuti üht Laikmaa seni tundmata, kirjanduses fikseerimata rahvariides neiu portreed ja mõtlesin, et tema ateljee külastajatele möödunud sajandi algul võisid need pastellportreed, kõrvutatuna Läänemaa triibuliste saani- ja voodivaipadega, jätta tugeva elamuse. Võibolla oli see ateljeeväljapanek kõigi aegade parim Laikmaa-ekspositsioon üldse. Igatahes osutas see kõnekalt rahvakunsti ja professionaalse kunsti seostele. Pean möönma, et olen alles viimasel ajal hakanud selgemini aduma Laikmaa ja Kristjan Raua teovõimsust rahvakunsti propageerimisel, nende kunstnikuinstinkti sellesse suhtumises, nende mõtteavalduste aktuaalsust. Linliku elulaadi, vabrikutoodangu ja rahvusliku skepsise närvetav mõju traditsioonile oli ilmne juba tollal, kusjuures viimast tuli alles hakata väärtustama.
Kahtlemata on edaspidigi tublisid tegijaid-amatööre, kuid rahvakunsti traditsiooni, sealhulgas rahvusliku käsitöö traditsiooni ei saa jätta üksnes nende hooleks. See vajab praktikuid, kel oleks vastav teoreetiline ettevalmistus, teadlase respekt pärandi suhtes ja kunstniku loominguline suhtumine sellesse. Selliste noorte inimeste koolitamine on Viljandi kultuurikolled¯i talukujunduse ja rahvusliku käsitöö kateedri eesmärk. Olen näinud selle eriala kahe esimese – ülemöödunud ja käesoleva aasta lennu lõputöid ja veendunud oma silmaga, et see eesmärk on saavutatav ja elulähedane. Juba 1998. a. lennu puhul hämmastasid mitte ainult ¯anriline mitmekesisus, konkreetse adressaadi arvestamine, ilusad lahendused, meisterlik teostus praktilistes töödes, vaid ka nende juurde kuuluv teoreetiline osa – etnograafilised miniuurimused kitsamal teemal, mõnigi kord tegelikult magistritöö mahus. Need käsitlevad vastava eseme või tehnika ajalugu mujal ja Eestis, levikut, riiklike ja erakogude näidiseid, demonstreerivad autori töö käiku – kavandeid, materjaliproove jne. See on teooria praktiku vaatenurgast; sedalaadi spetsiifilisi uurimusi ei tee EKA-d lõpetavad professionaalsed kunstnikud ega ülikooli lõpetavad etnograafid. Viimaseid ei jätku niikuinii kõigi üksikküsimustega tegelemiseks, nii et tulevikus moodustavad viljandlaste lõputööd omapärase ja väärtusliku teadusarhiivi.
Praktiliste oskuste kõrval suure tähtsuse andmine etnograafilise materjali tundmisele avaldub ka neis diplomitöödes, millel on, võiks öelda, museaalne iseloom. Selline oli tänavu diplomand Liilia Ponderi teostatud Halliste naise arhailine rõivakomplekt, mille idee tuli juhendajalt Melanie Kaarmalt. Too oli Helsingi Kansallismuseos avastanud sinna 1902. a. sattunud Paistu kandist pärineva sõba, mis osutus seelikuks. Selle haruldase rõivatüki alusel rekonstrueeris L. Ponder terve komplekti, mis läheb Eesti Rahva Muuseumi kogusse.
Oli tore Melanie Kaarmat tundma õppida nii juhendajana kui ka asjaliku sõnavõtjana diplomitööde kaitsmisel. Teda ei veennud, näiteks, sugugi ühe diplomandi eneseõigustus, et ka etnograafiline pärand ei hiilga kaugeltki alati korraliku õmblustööga. See tundus tema jaoks olevat põhimõttelise tähtsusega küsimus, küsimus traditsiooni viljelemise tasemest üldse, mis erutab ka teisi rahvakunstipärandiga tegelejaid, näiteks, rahvatantsujuhte, kellest paljude arvates tantsija ei pea imiteerima kohmakat külapeol tammujat, selleks et mõjuda “ehedalt”. Ka päästis Melanie Kaarma väikese terminoloogilise diskussiooni mõiste “sõba” ümber, mida diplomand Riina Piir oli kasutanud tema poolt Halliste kirikukoorile kavandatud ülevisete kohta. “Sõbasid on palju, aga miks peab nimetama sõbaks just eset, mis seda pole,” jäi Melanie Kaarma endale kindlaks.
Nimetatud ülevisked olid silmapaistvalt elegantsed. Sel rõival on üldse väljavaateid muutuda populaarseks. Seejuures tuli nõustuda retsensendi Anne Metsise arvamusega, et antud juhul võinuksid need olla suuremad, lisada figuuridele kogukust. Anne Metsise tähelepanekud ja soovitused läksid täppi ka niisuguse huvitava lõputöö puhul, nagu kampsunid Halliste põhikooli õpetajatele, millised oli kavandanud diplomand Sirle Puusepp.
Teadupärast valmisid möödunud talvel Anu Raua ja Riina Tombergi ühisüritusena villased kampsunid Halliste põhikooli õpilastele: igale klassile erinevad. Et niisugune rahvuslik vorm on piisavalt praktiline, seda kinnitab küsitlus õpilaste hulgas ja tellimused Raudnast, Viiratsist, Kihnust, Saare- ja Virumaalt. Kahtlemata ei kõnele need tellimused mitte ainult praktilistest kaalutlustest, vaid ka koolides valitsevast mentaliteedist. Vaevalt üks poisslaps oma villast kampsunit paremini hoiab kui muid riideid, aga isemoodi tunne võib tal selle sees olla küll. Nüüd siis on oma kampsunid ka õpetajatel, igaühel tema ainet sümboliseeriv lõbus muster peal.
Anne Metsis refereeris kaitmisel Hollandi trendiennustajaid, kelle arvates lambast on saamas moeloom ja villasest – moematerjal. Aga moematerjaliks võiks meil olla ka linane; paraku on Lõuna-Eestile jõukust toonud linakasvatus põhja lastud. Kunagi olid maal saanitekidki linased. Sellest oli inspiratsiooni saanud diplomand Maris Aidak, tema sõbakirjalised kattevaibad mõjusid hümnina materjalile, ka takusele. Tema arvates sobiksid sellised kattevaibad ennekõike paneelmajade kortereisse. Tundub aga, et niisugusel heal tasemel traditsiooniline käsitöö, nagu ka päris talupojakunst, mõjub moodsalt disainitud interjööris isegi paremini – kui kontrastne, individualiseeriv, lokaliseeriv element, kui kunagiste stiilikindlate küladisainerite käeulatus.
Diplomitööd olid sel aastal valdavalt Halliste-kesksed – aja jooksul tasuks sel kombel “läbi võtta” teisedki paigad –, ent üks põikas ka Pärnu-Jaagupisse: Tiiu Haas tegi sealse kiriku pastoraadile vaiba lilltikandiga piiritletud risti kujundiga punasel kalevil. See meenutas, et niisugune ¯anr nagu kirikutekstiil vajab samuti teadlikke-tundlikke tegijaid. Pärineb ju sealt meie “Bayeux’ vaip” – Puhja kiriku altarikate XVII sajandist.
2. juuni, Viljandi kultuurikolled¯i talukujunduse ja rahvusliku käsitöö eriala lõputööde kaitsmise päev jäi, nagu eelminegi, meelde rõõmsa ja tähtsa südmusena. Rõõmu tegid, esiteks, tublid ja andekad neiud, kellele koolis omandatud teadmised ja oskused annavad loodetavasti huvitavaid töövõimalusi. Ja rõõmu tegi, et üks asi on edukalt käima lükatud – asi, mis on tähtis Eestimaa kui niisuguse säilimise jaoks. Ja nagu ikka, tegi rõõmu kokkusaamine Anu Rauaga, kes on kogu seda tegevust käivitav mootor, Laikmaa ja Kristjan Raua tüüpi inimene tänases päevas.