Kirjandusest ja armastusest

Kuu ja kuuepennine
Hellar Grabbi uus raamat “Tulgu uus taevas” on jätk 1997. ilmunud raamatule “Vabal häälel. Mõtteid kahesajast eesti raamatust.” Arvustused ja artiklid neis on kirjutatud aastatel 1959 – 1999. Niisiis on kahe mahuka koondkogu taga 40 aastat kirjanduse lugemist, selle üle mõtlemist ja sellest kirjutamist. See arv – 40 aastat – on erakordne.
Ammu on lõpetanud kirjandusest kirjutamise need kriitikud, kes kirjutasid 60ndatel, lõpetanud on enamik neist, kes kirjutasid 70ndatel. Hellar Grabbi aga jätkab tänagi. Kes on temaga kohtunud, tegelikult ei imesta selle üle: Grabbist õhkub nooruslikkust, tarmukust, ta võib mõnes kirjanduse või ühiskonna üle käivas vaidluses süttida nagu kadakapõõsas. Grabbi ei ägestu küll kunagi. Aga ta läheb tuliseks. Kirjandus, kultuur, sotsiaalsed asjad on talle väga tähtsad. Võtkem või selline väike tõik: ta on kursis sellega, mida kirjutab Sirp. Paljud Eestiski elavad kultuuriinimesed ei jälgi Sirpi püsivalt. Ajalehekioskid hiilgavad meil nagu juudijõulupuud, ägavad värvikirevate pildilehtede koorma all. Vaene Sirp oma mustvalge kujundusega ei paista seal absoluutselt silma. Sammuke kindlast ringist välja ja ei teatagi, et Sirp ilmub. Mis see on? küsitakse. Aga see on see, et … nojah – kuu ja kuuepennine. Grabbi ei ole kuuepenniste vastu huvi ilmutanud, kuu vastu aga püsivalt.
Tsiteeriksin artiklist ““Mana”, nii nagu ta oli ja on:” Kaastöölised ei saanud honorari, kolleegiumi liikmed ja maadetoimetajad mingit kulude hüvitust ega tegevtoimetaja palka. Tegevtoimetaja kulutused ning numbrite trüki- ja postikulud kaeti tellimisrahast ja vähestest toetustest, nii et juurde “Manale” ei tulnud maksta. Küll aga maksis omast taskust juurde Grünthal, siis kui tema oli väljaandjaks. Mina maksin juurde kaudselt, sest “Mana” tegemisele läinud aega oleks ju saanud rahateenimiseks kasutada.”

Grabbi raamatud õpikuteks?
Kuna kriitikat (selle sõna otseses mõttes) on Grabbi artiklite üle nende headuse tõttu mul võimatu teha, siis esitaksin hoopis teistmoodi küsimuse: milleks need raamatud siiski head on? Leidsin kolm vastust: 1) need annavad väga ilmeka ja mitmetahulise pildi eestikeelsest kirjandusmaastikust, alates 1930ndatest ja lõpetades kaasajaga; 2) need annavad ettekujutuse, kuidas mõisteti paguluses Nõukogude Eestis ilmuvat eesti kirjandust; 3) need annavad väga mahuka ja detailirikka ülevaate paguluses ilmunud eesti kirjanike teostest, samuti sealsest kirjanduselust. Võiks ka nii öelda: Grabbi kahte raamatut võib väga hästi kasutada ka eesti uuema kirjanduse õpikutena. Vahe on see, et õpikud on tunduvalt igavamad. Kuid miks siiski õpikutena? Põhjus peitub Grabbi lähenemisviisis kirjandusele ja kirjanikele. Kui üldistada, siis on kriitika tegemiseks kaks tegumoodi: esimene lähtub kirjandusteosest ja püüab võimalikult objektiivselt seda analüüsida, teine, moodsam suund on, kus kriitik lähtub oma muljetest, mis ta teosest sai, ning mängib nendega. Grabbi on mu meelest, ilmselt oma isikuomadustest johtuvalt, valinud nende kahe suuna vahel kuldse kesktee: tema kriitikas põimuvad mõlemad, nii objektiivse vaatenurga otsimine kui subjektiine hinnang. Siit tuleneb, et tema artikleid on õpetlik ja samas ka väga huvitav lugeda.

Uus taevas
Sugestiivseim retsensioon kõne all olevas raamatus on kindlasti “Tulgu uus taevas ja uus maa: märkusi Jaan Kaplinski luulest”. Oma ühes teises artiklis “Eesti esindusluulest” (kirjutatud 1976. a.) ütleb Grabbi: “Kaplinski luules kulmineerub kogu senine eesti luulelooming kui kultuuri poeetiline väljendus. Lisaks sellele on ta me kosmopoliitsemaid luuletajaid, kellel on vahest maailmale pakkuda rohkem kui ühelgi teisel.” Mis teeb Kaplinskist Grabbi silmis meie võimsama ja kosmopoliitsema luuletaja? Osa vastusest leiab (peale nimetatud artikli) tema artiklist “Ulmeline ja olmeline naine”: “Õunapuu romaanil puudub kodumaa, seda muidugi tahtlikult nõnda. Autor on katsunud haarata kogu euroilma, või kõiki maailmu – todos mundos, ütleksid García Márqueze kaasmaalased. See aga on tinginud sündmustiku ja kogu romaani teatava steriilsuse. Pars pro toto põhimõttel oma kodumaa kaudu rahvusvahelisele areenile jõudmine on pea alati osutunud tõhusamaks.” Ning kui Kaplinski, toetudes Czeslaw Miloszi sõnadele, taotleb kogu maailmale “uut taevast ja uut maad”, siis ühineb Grabbi temaga vaimustunult, sest, jälle Miloszi sõnadega: “Tänapäeval ainus luule, mis väärib luule nime, on eshatoloogiline, see tähendab luule, mis lükkab tagasi praeguse ebainimliku maailma suure muutuse nimel.” Grabbi kirjutas mainitud artikli Kaplinskist aastal 1973. Suur muutus maailmas, mis tooks kaasa suure muutuse ka väikesel sünnimaal, see oli ka tema suur, ei, kindlasti kõige suurem igatsus. Üks suur ja ihaldatud muudatus on nüüd toimunud. Tõesti, vaevalt keegi humanistlikult mõtlevatest inimestest kahetseb N. Liidu lagunemist ja kõiki neid protsesse, mis see on endaga kaasa toonud. Päris uus ei ole siiski taevas Eesti ega maailma kohal. Taevas on, nagu inimene on. Kaplinski võitleb jätkuvalt uue maailma eest. Tema viimane raamat “Kevad kahel rannikul” on selle tõestuseks. Uut, paremat maailma ja paremat Eestit lootes on pealkirjastanud ka Hellar Grabbi oma raamatu. Lootused võivad nurjuda. Kuid nurjata ei saa inimese armastust maailma, looduse, teise inimese, kultuuri vastu.

Berit Selberg