Nii siis saigi Hellar ühte

Hellar Grabbi. Vabal häälel. Mõtteid kahesajast eesti raamatust. Virgela. Tallinn 1997. 302 lk.
Hellar Grabbi. Tulgu uus taevas. Mõtteid viiekümnest kirjanikust. Virgela, Tallinn 1999. 278 lk.

Poeetiline pealkiri viitab sõnumile, nagu oleks Hellar Grabbi avaldanud oma kogutud teosed kahes köites. Arvatavasti see päris nii pole. Kruusi leksikon ütleb, et Grabbi on kirjutanud üle 1500 saateteksti. (Aga lisaks kirjutas ta väheke aega ka siinsele Spordilehele!) Eks näe, mis ta veel avaldab, ehkki ma ei leidnud teisest köitest selget märki, millal ja kas mõni köide veel ilmub.
Sõltumata sellest, kas väljaanne jätkub või ei jätku, on avaldatud kokku 239 artiklit. Kas seda on palju või vähe? Muidugi, on veel palju viljakamaid literaate, kuid teisalt leidub ka inimesi, kes pole elus ühegi artikliga maha saanud. Viimastele ei saa muidugi midagi ette heita, kuid mingis kitsamas aspektis on nad Hellar Grabbiga võrreldes könnid.
Kuid asja juurde, ja kõigepealt olgu selleks asjaks autor ise. Minu põlvkonnale on Grabbi eelkõige tuntud Mana kaudu. Ülikooli ajal ma vist seda ajakirja ei näinudki. Oletan, et sain teda lugeda kuuekümnendate lõpus (jah, tundub, et esimene loetud number oli rohelist värvi kaanega ja seal oli minust juttu!). Varasemaid liikus harva, kui kellelgi oli, siis ei näidatud alati heameelega. Neid sai pärastpoole, tagantjärgi näha. Kui palju oli Mana keelatud? Oli ju väga heitlik ja skisofreeniline, mida “sisse lasti” ja mida mitte – näiteks Bernhard Kangro ei olnud (vähemalt minu jaoks) tsenseeritud, ta saadetised tulid kohale ka postiga. “Mana” toodi ikka käsitsi. Kuuldavasti võeti ta enamasti piiril ära, vahel aga mitte. Kuid ega Mana polnudki otseselt, kitsama eesmärgi päraselt “nõukogudevastane”, ta esindas lihtsalt “normaalset mõtteviisi”, nagu vist Grabbi ise on kuskil öelnud. (Kuigi ta ei olnud nii “halb” nagu Tulimuld, vanemate meeste väljaanne, mõjus segase, kuid kauni “Tartu sügise” seal avaldamine siinsetele autoritele päris rängalt.) Grünthal, Ivask, Valgemäe ja Grabbi ise tundusid meile nagu vanad tuttavad. Nad olid ju ka vaid õige vähe meist vanemad. Me olime kõige kiuste suutnud siin saavutada vaimse taseme, mis nii hirmsasti nende omale alla ei jäänudki. Tõsi, haridusevahe oli suur, kuid vähemalt kõigest, mida nemad teadsid, olime meie miskitmoodi kuulnud.
Grabbi nimi esines tihti ka Ivaski Books Abroadis. Seda ei näinud mina noil ajul tervikuna kunagi, sain ikka vaid koopiaid artiklitest. Mulle täiesti teadmata oli aga Grabbi esinemine Raadio Vaba Euroopas. Eks ta ju esineski varjunimede all ja Jüriado võimsa hääle varjus. Et tal õnnestus nii kaua inkognitot säilitada, on imetlusväärne. Grabbi on ikka olnud päris jutukas, kuid isegi arvustatavad ei teadnud, kes neid seal raadios arvustab. (Vt. “Vabal häälel” lk. 9.)
Mina mäletan päris hästi Grabbi siinkäike, ta on ise ka neist pikalt kirjutanud. Pärast 1979. aastat sai ta viisakeelu ja ilmus uuesti välja alles uues Eestis. Osales isegi kohalikus poliitikas, aga vist mitte eriti õnnestunult – ja ega siinses poliitikas polegi lihtne osaleda. Praeguse aja kohta tekib vahel tunne, et maestro särav vaimujõud ei leia isamaa heaks piisavat kasutust. Pole muidugi välistatud, et ta ise ei taha eriti rabada.
Grabbi on ikka olnud intelligendiidealismile vaatamata realiteeditajuline. Tal õnnestus ju kümne aasta jooksul pälvida kohalike võimude teatud (umbusuga segatud) sallivust. Ju peeti teda potentsiaalselt vasakpoolsemaks, kui ta tegelikult oli. Kogu selle (ja minu) põlvkonna välismaal elavate eesti intelligentide suhe siinse riigivõimuga on erakordselt huvitav teema ja seda on hakatud vaikselt uurima, kuid “põhjani” ei jõuta ilmselt kunagi – juba sellepärast, et partei ja KGB ei töötanud sugugi plaanipäraselt ja sirgjooneliselt. Ammu on märgatud, et nende tegevuses oli palju irratsionaalset, ja päris palju mängis kaasa ka “inimfaktor” – funktsionäärid ise olid sageli nö. kahekordse põhjaga.
Igal juhul üllatab kogumikke taas üle lugedes Grabbi tasakaalustatus. Ta ise küll ütleb, et valik sõltus sageli ka raadiost. Kuid seetõttu on teos tõesti avaram kui mõni kildkondlik kogumik. Võtame korraks kätte esimese raamatu. Külmaverelist, objektiivsusele pürgivat analüüsi kohtame ka niisuguste meil siin reserveeritumalt hinnatud autorite puhul nagu Gross (“õnneks on üht-teist ütelda”, lk. 32), Kangur ja Haavaoks (“kogenud luulemadrused”, lk. 35), Päärn Hint (“isikupärane põhihoovus”, lk. 39) Ilus (“kohati päris õnnestunud psühholoogilise veenvusega”, lk. 43), Lembit Kivisaar (“jutustamisoskust...kindlasti on”, lk. 108), Mirtem (“ilmne talent eneseparoodiaks”, lk. 170), Ine Viiding (“üllatav realism ja avameelsus”, lk. 268) jne., jne. Tegelikult on raamatutest raske leida miskisugust täielikku mahatampimist ka vähemate kahvanäoliste vendade puhul.
Kas me saame üksikartikleid analüüsida? Oh ei! Ajalehe mahu juures loomulikult mitte. Ma ei taha ka süveneda Grabbi valitud metodoloogia peensustesse ega hakka ka ometi arutlema, mis on column, commentary, causerie, journalism või criticism.
Ajakirjandus sunnib paratamatult rääkima olulisest ja loolt oodatakse mitte ainult subjektiivset udu (seda küll ka), vaid eelkõige hinnangut. Selle Grabbi lugeja ka alati saab. Haritud ja elunäinud mehe viisaka resoluutsusega.
Võime vaid minna sentimentaalseks ja küsida: mis oleks meie vaimukultuur praegu, kui meil poleks (ja see mitte-olemine oleks võinud juhtuda) Ivaskit, Grünthalit, Orast, Oinast, Aspelit, Valgemäed... Nimetasin vaid mõne literaadi. Et mitte liiga apologeetiliseks muutuda, jätsin Grabbi hetkel lausest välja. Ta nimi esineb siin artiklis niikuinii üle poolteise tosina korra.
Grabbi ütleb, et ta on taotlenud käsiraamatu-sarnasust. Seega on ära jäetud tavapärased efektitsevad pealkirjad (tüüpnäide: minu käesolev artikkel) ja raamatud reastatud alfabeetiliselt autorite järgi. Ja peame tunnistama, et rohelise raamatu näol on meie ees väike kirjandusleksikon või ajalugu, mis sest, et natuke üllatava või kohati juhusliku valikuga (aga jah, seda on piisavalt põhjendatud).
Ka pruun raamat on tegelikult entsüklopeediline. Tegemist on ühelt poolt natuke monograafilisemate käsitlustega (“Muutuv Alver”, Ristikivi-esseed), teiselt poolt ülevaadetega (“Aomaastiku põlvkond”, “Eesti luulemaastik sombustel seitsmekümnendatel”). Kolmandaks lisanduvad subtiilsed üksiktekstide analüüsid (Talviku “Taliöine”) või komparatsioonid, kaksikkäsitlused (Õunapuu ja Kivi). Raamatus on ka mõned ilmakirjanduse autorid. Lõpus on programmiline kooda, mis kirjeldab “Manat”, pagulaskirjanduse probleeme tervikuna ja Grabbi isiklikke vaateid neile. Entsüklopeedilisele mõtlemisele viitavad arutlus “Eesti kirjarahva leksikonist”, aga ka subjektiivne valiknimekiri “Eesti esindusluulest”. Viimane viis mu mõtted edasi rändama.
Meenutades Elisabeth Frenzeli kuulsat ja lõputult kordustrükitud käsiraamatust “Daten deutscher Dichtung”, tekkis ahvatlev irdmõte: võiks (peenes kirjas ja õhukesel paberil) anda välja raamatu, kus igale (!) eesti keeles ilmunud ilukirjanduslikule teosele antakse ca 1000 – 1500 täheruumi – kontekst, sisu, stiil. Lõpus registrid ainevalla ja esteetilise mentaliteedi järgi (“60-ndate pseudotõusiku-vastasus” – näit. V. Gross, U. Laht, R. Rimmel, “ülepingutatud komplitseeritus”- näit. J. Ehlvest, M. Unt...). Me ei loe juba ammu enam enamikku raamatuid. Kuid sealt oleks hea vaadata, mis on mis ja mida tasub lugeda. Mõne puhul piisabki ju sisukokkuvõttest (“kujutab läbimõtlemata abielulahutust, mis toob kaasa tütre enesetapu”). Grabbi annab head eeskuju, tema omad võiks kergelt (tema enda poolt) lühendatuna kõik võtta. Ja teiste kirjutajaid leidub ka: Liiv, Uibo, Mutt, Langemets, Unt... oh, neid on mitukümmend – kui kõik noored kaasa arvata. Noored olekski head autorid, sest nad on nagu väliseestlased. Ei tea nemadki olude ja elude tõelist karvasust möödunud kümnenditel. Saavad vaadata nagu pikksilmaga putukaid ja nende elu.
Ilmne liialdus on, et seal peaks olema kõik raamatud. Seda ei tule iial. Ent mu jutus on oma tõetera. Väljaanded nagu “25 olulist teost” või “100 huvitavamat raamatut” on liiga piiratud. Mida rohkem, seda parem! Tõeline käsiraamat pealiskaudsele õppurile, kibestunud literaadile, ajahädas autojuhile, efektsele ajakirjanikule, eesrindlikule pankurile.

Mati Unt